Sidi Larbi Cherkaoui "Puz/zle"

Väga pikka aega pole sattunud ühtegi nüüdistantsuetendust vaatama. Kuni juuni alguses üks tuttav kirjutas, et tal on pilet üle. Pidin end Youtube'i kaasabil pisut harima, sest Sidi Larbi Cherkaoui nimi ei öelnud esiotsa mitte midagi. Veel vähem ütles lavastuse nimi - "Puz/zle". Leidsin, et trupp on esinenud selle lavastusega isegi Avignoni festivalil. Rohkem ei olnud mind vaja veenda.

Lavastus oli lihtsalt super. Suurte rööpküliku- ja kuubikujuliste plokkide abil ehitati peaaegu kahe tunni jooksul lavale kujuteldavaid seinu, müüre, torne, maju. Suurepärane koreograafia ja veelgi paremad tantsijad sobitasid kogu aeg neid tükke kokku, lammutasid laiali ja pidid samal ajal suhestuma ka üksteisega. Iga inimene on ju isiksus. Kultuuride, usundite ja elusaatuste rägastikus ei laabu miski eriti lihtsalt. Pusletükkidele leitakse koht, aga mõni peab oma kohta päris kaua ootama või taluma, kuidas teda ikka ja jälle kõrvale lükatakse. Võimalik on ajutine olek ka mõnes väiksemas sobivas koosluses. Kuigi ikka eemal.

Mitte nii tavalise võttena oli kasutatud ka lauljat, kes mõjus selles korrastatava maailma tasases kulgemises ja pingelises rabelemises kui vaatleja, heakskiitja või ka kriitik. Laulis Fadia Tomb El-Hage. Flööti ja trumme mängis Kazunari Abe. Tõtt-öelda ei ütle needki nimed mulle midagi, aga nüüd vähemalt olen mitte ainult kuulnud, vaid ka näinud. Pealegi, sellise taseme koreograafid ei tee ühtegi asja läbimõtlemata.

Vajusin tooli ja vaatasin tantsijate sipelgate moodi toimetamist. Kuni lõpuks kukkus suur müür sirgelt alla. Saal oli tolmu täis. Oleks olnud arvatavasti palju tolmusem, kui meie teatrisaal nii nüüdisaegselt puhas ja korras poleks. Jäänud tunne ei olnud ülemäära kurb-valulik ega rõõmus. Kõik oli nii eluline ja lihtne. Elu ise ei ole ju tüütu, kuigi me peame samamoodi oma olu pusletükkide haaval sobitama. Rääkimata enese sobitamisest pidevalt muutuvas süsteemis.