pühapäev, 25. detsember 2011

Jan Beltráni teine romaan - "Nora"

Keerutasin "Norat" raamatupoes käes, kui see ilmus. Ei ostnud. Lugu prostituutide elust paistis mitte päris see, mis "müünuks". Hea kogemus "La mala vidaga" käis aga kaasas ja kui ma sain tänavu sünnipäevaks e-lugeri, valisin "Nora" üheks esimeseks e-raamatuks, mille sinna soetasin. Kirjanik jätkab tõsielul põhinevate lugudega. "Nora" põhinevat kahe endise prostituudi räägitul. Beltráni stiil on "Noras" endiselt nauditav ja kahe prostituudi jutustusest on saanud ühe lugu, kus peategelase elujaatav ja mitte kedagi süüdistav hoiak mõjub köitvalt.

Ka püüd tutvustada eesti lugejale kauge Lõuna-Euroopa riigi, Hispaania ajalugu on teises raamatus nagu esimeseski endiselt omal kohal, paigutades peategelase lapsepõlvekodu Sevillasse ja tekitades minus seletamatu isu selle linna külastamise järele. Iseseisvat elu alustab Nora Barcelonas, mis ei ole üldse see Barcelona, mida me tänapäeval Barcelonana mõistma oleme õppinud - ei mingit kunsti ega Gaudit. Ajad olid teised. Ja selle raamatu tegelastel oli elus tähtsamatki kui Gaudi.

Sellest tähtsamast rääkides ei saa ma jätta ütlemata, et erinevalt raamatu autorist ei suuda mina prostitutsioonis valikut näha. Mingil hetkel lausa ärritas prostitutsiooni igati tolereeriv toon. Igal inimesel on piir. Minu oma on ilmselt teises kohas kui "Nora" autoril, aga maailma vanimat elukutset ma mis tahes muu ametiga võrdsustada ei oska ega taha. Nora rääkis oma elust inimesele, kes pidi talle olema väga lähedane, kuid kes temast ometi eriti ei teadnud. Lõpus olin natuke pettunud, kui selgus, kes see oli ... Et sõna otseses mõttes elus kõikenäinule esimene armastus nii palju tähendas, mõjus lihtsalt ilukirjandusliku liialdusena.

Teine kahtlust äratav teema oli pojast loobumine, õigupoolest temaga taaskohtumine. Ei hakka siin arutlema, et mul on raske kujutleda, kuidas Nora tütar teadmisega ema elukutsest suureks kasvama pidi. Võib-olla on kõik seletatav aja ja ruumiga. Aga et Nora käis pojale kuni tädi surmani aastaid lastekodusse kingitusi viimas ja siis see verepilastusstseen, mille juures mul läks konkreetselt süda pahaks, kuni poja naasmiseni ema ellu. Kõike kokku sai liiga palju.

Episoodiliste tegelastena satub siia romaani ka mõni "La mala vidast" tuttav tegelane. Niisamuti oli juba "La mala vidas" kahtlust äratanud Rosa ja Pablo seos. Nüüd siis eeskätt Rosa ja Kristian. Seega on need kaks raamatut omavahel seotud ja võib-olla oleks lühem lugemisvahe rohkemgi äratundmist tekitanud. Kirjutada Beltrán oskab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar