Alvin ja koopaoravad

Ega ma ikka päris hästi aru ei saa, miks selliseid "Alvini ja koopaoravate" (Alvin and the Chipmunks: Chipwrecked) laadseid filme üha juurde tootma peab. Kahjuks või õnneks oli see praegune minu esmakokkupuude nende oravatega. Nii et ei saa öelda, kas kolmas film on parem või halvem kui esimene ja teine.

Põhjus, miks ma olen nõus jälle oma väikse lapsega kinno neid Hollywoodi multikaid vaatama minema, peitub dubleerimises. Olemata küll originaali näinud, peab tunnistama, et heaks tegi selle filmi eelkõige eestikeelne tõlge. Lihtsakesest loost sai tänu dubleeringule mõnus poolteisttund.

Aga lugu ise ... Täiskasvanud mees peab pesakonda väga erineva iseloomuga oravaid oma lasteks ja läheb nendega kruiisilaevale perepuhkust pidama. Oravate hulgas on hüperaktiivne Alvin, nohik Simon, paksuke Theodore ja kolm tibi. Tegelikult on nad muidugi meelelahutustööstuses kõvad tegijad, elavad paljude tänapäeva laste ja noorte unistuste elu. Siiamaani oli veel lootust. Aga siis satuvad kõik üksikule saarele ja ilma mänedžerita toimetulek pole sugugi nii lihtne. Kõige krooniks on saarel kümmekond aastat elanud noor naine, kes on seal tagajärjetult otsinud mereröövlite varandust. See osa on nii veider, et lastefilmile kohane moraalgi muutub hägusaks. Hea ja kurja võitlus muutub selgest pingutusest hoolimata ebausutavaks ja jätab tegelikult külmaks.

Lastele muidugi meeldib.