neljapäev, 15. september 2011

Mõned korrad muuseumis ...

Teatri-, kino- ja kontserdikülastuste vahele on mahtunud ka mõned meeleolukad näitusekülastused.

Suve hakul äratas tähelepanu Timo Tootsi installatsioon "Memopol-II", mis on 25. septembrini üleval KUMU 5. korrusel. Et aimu saada, mida internetist enda kohta leida võib, peab kaasa võtma ID-kaardi ja teadma selle PIN1. Seinale ilmus täiesti hämmastavat infot minu kohta! Ühe osa moodustas info, millele pääsebki interneti kaudu juurde ainult ID-kaardi abil, teise osa aga selline tühitähi (mis ei paistagi niimoodi vaadates enam väga tühitähine!), mille leiab näiteks Google'i otsinguga hõlpsasti igaüks üles. Minu taluvuse piir kõike niiviisi mustvalgel näha jõudis kätte väga kiiresti. Sellepärast, et koos kaardiomanikuga on samas ruumis teisedki näitusekülastajad. Timo Tootsi installatsioon on vaid osa 5. korruse näitusest "Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur". Vaatamist ja proovimist on seal muljetavaldavalt palju. Isiklik lemmik oli Julius Poppi "bit.fall". Ilus ja geniaalne!

Kuni tänaseni, s.o 15. septembrini on Rotermanni kvartalis avatud näitus "Nõukogude elu". Seda käisime ka augusti lõpus kaemas. Muljetavaldavad olid vanad autod, millest osasse (näiteks vana tuletõrjeauto) sai sisse istuda. Aga seal oli ka tüüpkorter, Družba mootoriga muruniiduk, kontorisisustus, poelett, isegi riided.

Septembri esimestel päevadel käisime Londonis ja elus teist korda British Museumis. Ma armastan seda kohta! Seal ei ole mingit erilist interaktiivsust, kõik on traditsioonilisel moel lihtsalt klaasi taga.

Eesmärk oli keskenduda eelkõige Briti muuseumi Vana-Egiptuse saalidele, aga välja kukkus ikkagi nii, et vaatasime põhjalikult läbi kogu Euroopa ajaloo osa. Mõnes mõttes on kurb tõdeda, et Vana-Egiptuse pärand on ju sisuliselt kokku varastatud, aga teisalt on need siis nüüd kõigile tasuta vaatamiseks ja imetlemiseks. Kellade saalis ma polnud vist varem käinud. Ei mäleta vähemalt. Aga see on väga kihvt. Meie väikese lapse absoluutseks lemmikuks osutus Congreve kell. Pidime mitu korda kellade saali tagasi minema ja nüansitäpsuseni selgeks saama, kuidas kellamehhanism täpselt töötab. Jälle möödusid neli tundi Briti muuseumis linnulennul ja oleks tahtnud veelgi vaadata, aga vastuvõtuvõime polnud enam kiita. Esimesest korrast mäletan iseäranis Ameerika saale. Neis ei jaksanud seekord pikemalt peatuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar