Chicago Sümfooniaorkester eesotsas peadirigent Riccardo Mutiga noppis möödunud aastal ühe Grammy auhindadest Verdi "Reekviemi" ettekandega. Siinsel filharmoonial õnnestus maestro Muti ja Chicago orkester nende Euroopa-turnee raames esinema kutsuda. Nende kontserdiga avati augusti lõpus filharmoonia uus hooaeg. Ma polnud suurt saali nii rahvast täis varem näinudki. Istuti isegi orkestritagustel pingiridadel. Raske kujutleda, missugust heli seal kuuleb ... küll aga näeb seal kindlasti kõike, mis dirigent teeb.
Kontsert koosnes kahest osast. Esimene oli Paul Hindemithi "Sümfoonia, es-duur", teine osa aga Sergei Prokofjevi süidid orkestrile "Romeost ja Juliast". Niisugune valik sellepärast, et mõlemal heliloojal on, nagu selgus kavalehelt, olnud väga tihedad sidemed Chicagoga ja sealse muusikaeluga. Hindemithist ja tema loomingust ei teadnud ma varem mitte midagi, kuid Prokofhevit olen alati väga armastanud. Seetõttu oli kontserdi teine pool mu jaoks oodatum ja kokkuvõttes ikkagi parem.
Niisugust dirigenti nagu Riccardo Muti oma silmaga näha tähendab ühest küljest ootusärevust ja sellega kaasnevat pidulikkust. Ja kui tema juhitav orkester esineb linnas, kus ükski sündmus ei möödu ilma ojadena voolava cremant'ita, on ju kõik selleks pidulikkuseks nagu loodud. Ilusas ja võrdlemisi uues kontserdimajas, kus on kadestamisväärne akustika. Selles kontserdimajas ta oma orkestrit mängitas, olles ise üdini elav ja peegeldades igati seda, kui ilus kõla Chicago orkestril on. Prokofjevi muusika puges hinge ja "Romeo ja Julia" lugu jooksis silme eest jälle läbi. Nii ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar