Justkui eelmise jutu jätkuks, tõestuseks ja kinnituseks räägib ka üks etendus, mida märtsis nägin. Nimelt National Theatre'i "Hamlet", mille nägemiseks ei olnud vaja minna ei Londonisse ega kinno. Rory Kinnear oli minust vaid kuue pingirea kaugusel!
Pole mõtet rääkida, kui oluliseks, vajalikuks, heaks näidendiks ma "Hamletit" pean, pole mõtet ka mõelda, mitut eri tõlgendust ma sellest tekstist elu jooksul näinud olen. Küll aga on mõtet rääkida sellest, kui kaasaegselt (just kõnetamise mõttes) saab sellele tekstile läheneda. Lavastuse algus on Hamleti relvastatud ja kaitsevärvi riietes sõprade tõttu peaaegu ehmatav, sest tekib oht, nagu võiks Shakespeare'i algupärandist vaid nimi alles jäänud olla. Üsna pea selgub veel, et Hamleti emal on tõsised probleemid alkoholiga ja uus kuningas on kõige ehedam poliitik. Mitte et ma praegu väga hästi seletada oskan, mis see "kõige ehedam poliitik" tähendab. :) Küll aga on nende mõlema osatäitmised (vastavalt Clare Higgins (Gertrude) ja Patrick Malahide (Claudius)) suurepärased.
Natuke võõrastav oli esmapilgul Ophelia, keda kehastas mulatt tütarlaps. Kusjuures Polonius oli tõsine valget verd mees. Täieliku korrektsuse huvides kehastas Hamleti sõpra Horatiot mustanahaline näitleja.
Aga nad kõik mängis üle muidugi Rory Kinnear - Hamlet! Ega asjata öelda, et alles Hamleti roll näitab näitleja headust. Ma ei taha öelda, et Kinneari Hamlet on parim, mida ma näinud olen, aga kindlasti on tema tõlgendus ja kehastumine väärt vaid ülivõrdes kiidusõnu. Lavastus tervikuna on küll parim "Hamlet", mida ma näinud olen. Ja pärast seda lavastust tekkis mul ka julgus ja kindel tahtmine minna teatrietendusi vaatama kinno. On väga-väga raske uskuda, et Briti National Theatre'i repertuaaris oleks midagi niisugust, millele ei saaks panna hinnet "5".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar