Ühest ääretult kurvast raamatust

Oi kui kurb raamat! Ei teagi, kui pikka aega Alice Seboldi "Minu armsad luud" mu öökapil oli. Vahepeal mõtlesin, et peaks edasi lugema, aga ei suutnud füüsiliselt viia end nii kaugele, et võtta raamat järjehoidja kohalt lahti. Teadsin, et tulemuseks on jälle lakkamatult lugemise ajal ja lugemise vahele voolavad pisarad, kuni lohutamatu nutuni välja. Ei tahtnud nutta. Aga läbi ma ta lõpuks lugesin ja kõigest hoolimata ütlen, et "Minu armsad luud" on väga hea väga kurb raamat. Ma vist ei ole iialgi midagi nii kurba lugenud, kuigi iseäranis teismelisena olin tohutu vesistaja. 2009. aasta filmi ei ole ma näinud ja vähemalt praegu ei kipu ka vaatama. Kuigi kuuldavasti pidi see samuti hea olema.

Ma ei ole mitte kunagi varem lugenud raamatut, mis alates esimesest lausest niiviisi "käima läheb". On tunne, et ei loe mitte esimesi lehekülgi, vaid olen juba tükk aega kõige ägedamate sündmuste sees. Tavaliselt kulub sisseelamiseks ikka vähemalt kuni kümme lehekülge. Siis on tegelased, nendevahelised suhted, meeleolu jne paigas. "Minu armsad luud" haaras algusest peale kaasa. Tundsin, kuidas kõhus hakkas keerama ja kuidas oleksin peaaegu ise seal olnud. See kirjeldus on parem kui mis tahes filmipilt.

Edaspidi jõhkrate stseenide kirjeldusi ei ole, kui välja arvata Harvey teistele kuritegudele viitavad loetelud. Aga ilma nendeta ei saa. Kuigi "Minu armsad luud" on ilukirjandus, on see komponeeritud peaagu ideaalilähedaselt. Arvatavasti on raamatut enne avaldamist saanud paljud silmad lugeda ja kritiseerida. Detailitäpsus võlub. Näiteks jääpurikas. Susiega juhtunu ei ole üksikjuhtum, nii võib juhtuda kellega tahes. Samas mõjutab noore inimese surm rohkem, kui ehk ette kujutame. Rääkimata sellest, et tegemist on tapmisega. Kuidas keegi leinaga toime tuleb ja kui kaua keegi seda endas kannab. Tähelepanuväärne, aga kordagi ei kasutata raamatus sõna lein. Tegelased on kurvad ja juhtunu mõjutab neid kirjeldamatult.

Susie vaatab ülevalt elu. Vaatab, kuidas tema kallid ja sõbrad edasi lähevad, kuidas nad õpivad iseendi ja eluga toime tulema, kuidas kohanevad. Ja tal on nii-nii kurb, et ta ei saa nendega olla. Ta näeb, kuidas nende vanemate abielu puruneb, kuidas tema väikevend üha enam ja enam endasse sulgub, kuidas tema õest sirgub naine.

Raamat lõpeb helgelt, sest siis, kui Susie lepib olukorraga, saavad ka kõik teised justkui vabaks ja lepivad eluga. Aga oi kui mitu aastat seda hetke oodata tuleb ja millise jälje on eri inimestesse Susiega juhtunu jätnud!