Ingeland

Läksin täna raamatupoodi ja ostsin August Gailiti "Ekke Moori". Olen alati Gailiti loomingut armastanud, aga "Ekke Moori" polnud lugenud. Tõnu Õnnepalu teoseid olen siit-sealt lugenud, aga tema kirjutatu ei meeldi mulle eriti. Sestap olen jätnud tähelepanuta ka tema hiljutised teatritükid. Saueaugu Teatritalu peremehe Margus Kasterpalu palvel kirjutas Õnnepalu "Ekke Moori" ainelise näidendi "Ingeland". Aleksander Eelmaa lavastajakäe all sündis sellest nüüd Saueaugul üks neist lavastusist, miks ma teatrit mitte ainult ei armasta, vaid jumaldan!

Inimeseks või inimesena olemise lõpmatu küsimus on Ekke Mooril (Pääru Oja) mõtteis, kui ta kodutalust lahkub. Eneken (Külli Teetamm) ütleb ka, et tulgu tagasi siis, kui on enese leidnud. Ega ta tahagi jääda, sest Ekkes on lapsest saadik sees see rahutus, mis sunnib vaatama "lahtiste allikate" poole. Ta ei varja, et liigub aina edasi - kusagil peab ju olema tema õnn ... ja armastus.

"Ingelandi" esimene vaatus mõjus kui pildikeste kogum külaelust, kõigi oma murede, rõõmude, ootuste ja lootustega, ometigi suutis juba seegi vaatajat raputada. Selles lavastuses on koos varemgi Saueaugul nähtud näitlejad, ent nad kõik teevad imetlusväärsed rollid. Pääru Oja Ekke Moor on kirjeldamatult täpselt lahendatud karakter. Temas on kõik inimsuse paremad omadused, olgugi et ümbritsev kadedus ei luba teda igas olukorras armastada. Kaie Mihkelson ja Tõnu Oja täidavad rolle, kus elutarkus peaks allikate otsijaile teed näitama, Kaspar Velberg jääb üldpildis tagaplaanile, aga see ei kahanda tema olulisust ses lavastuses ega headust tõsise töömehe kujutamisel. Ja muidugi Külli Teetamm, kes nii Enekeni kui mõne teise tütarlapsena on ühtviisi valguskiir ja päästeingel. Tõesti! Mitte ühtegi kriitikanoolt pole selle ansambli pihta põhjust suunata. Imepärane tervik. Justkui võõrkehana, aga äärmiselt vajaliku ja vältimatu võõrkehana - peen elu-olu, prantsuse keel ja "meel" lihtsa, väsinud rännumehe peatuspunktis - tuli ka Tõnu Õnnepalul endal lõpus lavale astuda.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis lavastuse teisest vaatusest. Sellest, kus Pääru Oja monoloog päästis valla mu pisarad. Sellistes kohtades tahaks ikka ja jälle hüüda, et pidage hoogu, oodake, las ma kogun end pisut, kuid seda muidugi ei juhtu. Ja siis taban end jälle mõttelt, et mina vaatajana võin ju nutta, pisaraid tagasi hoida, üritada end välja lülitada, aga tema seal laval peab edasi mängima ... Harva, väga harva juhtub, et näitleja hääl murdub päriselt. Pääru hääl katkes. Pidigi katkema, muidu poleks selles armastusavalduses olnud väge. Uhkesti riidesse ehitud lihtne töömees vajub üha enam julgust koguma, samas kui Ekke lendab unistustes koju, Enekeni juurde. Maagiline! Tohutult kurb niisamuti.

Kolmandas vaatuses saab Ekke rännakute ring täis: karmi põhjamaa mees annab mõistlike sõnadega mõista, et tee enda juurde võib ka tinglikult ette võtta, ja juba viidatud ülemkelner peenes restoranis ei pruugi palju näinud meest sugugi paremini mõista. Aastad lähevad, ja kui Ekke oma rännakutelt koju tagasi jõuab, meenusid mulle järsku ühe sõbra hiljuti öeldud sõnad: "Tagasi minna ei saa, elus tuleb minna edasi." Too sõber oli tookord nii veenev, et jäin teda uskuma. Nüüd oli Ekke Moor veenvam. Kandis Ingelandi ja Enekeni endaga kaasas. Aga kas ikka peab midagi ja kedagi kogu aeg kaasas kandma? Kas poleks lihtsam (ja ausam?) olla koos? Teisalt jällegi, kas elu ja ilm muudab meid nii palju, et tagasi minna ei saa?

Mulle meeldib Gailiti juures just see, et tema idealistlikkus ei paista naivistlikult. Ja mul on ääretult hea meel, et Õnnepalu on just need kohad "Ekke Moorist" üles leidnud ja üles märkinud. Saueaugu Teatritalu on mu südame jäägitult võitnud. Sinna kisub ikka tagasi teater selle kõige paremas tähenduses. Lavastused kohas, kus koht annab väga palju juurde. 

Olgugi et lavastuse lõpustseenis purtsatas saalitäis vaatajaid naerma, kui Ekke-Eneken autoga Ingelandi laadale kihutasid, võinuks see auto siiski olemata olla. Selline lahendus oli kontekstist väljas, isegi kohatu. Miks mitte minna lihtsalt käsikäes, lõpuks ometi käsikäes, koos? Aga olgu. "Ingeland" jääb sest suvest kindlasti meelde.

"Grace ja Glorie" Rehe küünis

Ei tea, kui mitu korda ma seda juba öelnud olen, aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, on patt minemata jätta. "Grace ja Glorie" Saku lähedal Rehe küünis on just niisugune näide. Küsimus oli ainult sobivas vabas suveõhtus, mida oli esimeste etenduste ajal võimalik ka valida. Ilm ei loe, sest mängitakse ju siseruumis.

Olgugi et Tom Ziegleri "Grace ja Glorie" oli alles mõni aasta tagasi Ugala teatri repertuaaris (osades Leila Säälik ja Kadri Lepp), mina seda lavastust ei näinud. Tõtt-öelda ei mäleta eriti ka retseptsiooni, et võinuks nüüdse, Sakus mängitava lavastuse vastu suuremat huvi tunda. Nii et ei osanud eriti midagi oodata. Peale selle muidugi, et Ülle Kaljustet ja Hilje Murelit on ikka hea laval näha.

Vilja Nyholm-Palmil on "Grace'i ja Glorie" lavastusega õnnestunud kujutada ja tõlgendada Ziegleri näidendit nii, et  leebe huumori, elujaatamise, lootuse ja lohutuse (millega piletimüügiportaalis lavastust tutvustatakse) kõrval avaldub ka vastupidine elupale. Ülle Kaljuste Grace on vitaalne, teravmeelne ja taibukas vana naine. Raske on uskuda, et talle on vaja hooldajat ja et ta ei saa enam hakkama. Kirjelduse järgi peaks ta olema rumal, kitsarinnaline ja jõuetu. Eks ole sedagi, kuid kokkuvõttes ei tähenda eelöeldu sugugi, et Ülle Kaljuste ei sobiks sellesse rolli. Vastupidi! Elu ei ole lihtsalt nii lihtne. Mulle tohutult meeldis, kuidas ta mängis välja leppimise. Mitte ainult haiguse ja vanusega leppimise, vaid selle, et oled "valmis". Kui oled vähihaige, 90aastane ja arstide sõnul on elada antud veel viimased elupäevad, ei ole ju mingit tähtsust eluvõõra vabatahtliku manitsusel, et "soola liigne tarvitamine vähendavat arvukate uuringute kohaselt eluiga kümme aastat".

Vitaalse, tulevikku vaatava Grace'i kõrval on Hilje Mureli Glorie tüdinud, ametlik. Teatavas mõttes on Murelil täita isegi raskem ülesanne. Esimeses vaatuses paistab tema tegelaskuju justkui mõnest ameerika filmist pärit naiivsevõitu keskealine naine, kellel on kõik olemas ja kes on nüüd igavuse peletamiseks otsinud endale tegevust vabatahtlikuna lootusetult haigete lohutamise ja neile seltsiks olemisega. Ajapikku ilmneb, et Glorie on (olnud) edukas ja jõuline naine, kes on saavutanud kõik ja siis jälle kõik kaotanud, langenud lõpuks sügavasse depressiooni jne. Klassikaliselt kaasaegne. Niisuguse mitmepalgelisuse väljamängimine eeldab aga rolli süvitsi arendamist, mis õnnestub näitlejannal väga peenelt.

Teise vaatuse alguses tüdinesin korraks ära, sest kogu näidend paistis nii ameerikalik - korrektne halastuse ja lohutuse tiraad, mille taustal kostis üks halvale suhtele viitav telefonikõne. Jälle nagu filmis! Meelde jäi ka Grace'i küsimusele, kuidas Glorie mees seda talub, et naine pidevalt öösiti kodust ära on, antud vastus: "Mis tal muud üle jääb?" Sest hetkest peale paistis kogu lugu palju mitmekihilisem. Kuni sinnani välja, et eduka ärinaise hooldustöö on puhas äritehing, mis päädib pärast mõningast panustamist väärilise pärandusosaga. Grace'i eest hoolitsemine osutus lihtsalt oodatust keerulisemaks. Loole veelgi peenemat tõlgendust otsides tekkis lõpuks kahtlus, kas Glorie polnud mitte ise see sugulane, keda Grace vaid ette loetud kirjade kaudu tundis ja teadis ...

Lavastus kulgeb mõnusas humoorikas rütmis ja heas tempos, mis on kahe-näitleja-tüki puhul väga oluline. Kuidas ja mida vaataja siit kaasa võtab, on iseasi. Teksti sügavamad kihid tulevad esile eeskätt tänu suurepärastele näitlejatöödele, ent ka pealiskihid on oma inimlike ja igaveste teemade tõttu tähenduslikud.

"Suur vend", Lionel Shriver

Lionel Shriveri eelmine eesti keeles ilmunud raamat tekitas mus omajagu küsimusi. Tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat - "Suur vend" - on üldiselt samuti tore lobe lugemine ja enamik sellest oli tõesti täitsa nauditav. Ameerikalikust moraliseerivast toonist vaatasin mööda ja elasin lihtsalt kaasa peategelase mõttevoolule. Leidlik oli, et "suur" on siin raamatus mitmetähenduslik. Ülekaalulisuse teema on igati aktuaalne ja vanem vend ongi suur vend, kes on neli aastat noorema õe jaoks eeskuju, iidol ja kaitseingel. Ajakirjanikutausta tõttu oskab Shriver üles korjata päevakohaseid teemasid. Paraku kadus selle raamatuga minu huvi Shriveri teoste lugemise vastu.

Nii jabura lõpuga raamatut ei teagi kohe teist nimetada! Lõpp mõjus nagu epiloog, mis oleks võinud jääda kirjutamata, sest sisuliselt nullis autor sellega eelnenud 330 lehekülge.

Olgu siis juba täielik utoopia, ebareaalne lugu. Või ka täiesti reaalne. Aga öelda, et kõik, mis ma kirjutasin, on vale, väljamõeldis, on lihtsalt arusaamatu. Mõni stseen (näiteks need, kus kirjeldatakse, milliseid maitsvaid roogasid Edison valmistas) oli ebausutav, aga üldiselt võib Pandora "programm" olla siiski edukas ja hea lõpuga muinasjutuna toiminuks kogu romaan siiski kenasti. Ilukirjandus ongi ILU-kirjandus. Milleks lugejat alahinnata ja rõhutada, et ärge seda lugu nüüd tõe pähe võtke või kodus järele proovige?

Kui jätta kõrvale Pandora ja venna suhted, on samavõrd olulised liinid raamatus Pandora pere (abikaasa ja selle lapsed esimesest abielust) ning Pandora ja tema venna lapsepõlvekodu eesotsas isa, vara surnud ema ja Hollywoodi meelelahutustööstusega. Peale selle veel edukas äri, mis näitab tänapäeva tarbimisühiskonna võlu ja valu ülekaalulise venna kõverpeeglis. Üks eeldab klantsajakirjadele poseerimist, "pildil" olemist ja laitmatut välimust, teine tõukab kõigest ja kõigist eemale, kujundab põlglikkust. Vaieldamatult olid õde-venda mõlemad andekad ja edukad inimesed, kes olid suutnud läbi luua USAs, kus erilistest ja silmapaistvatest inimestest pole puudus. Teisalt jällegi on seal võimalik ära kaduda, ilma et keegi sind teaks.

Pandora abikaasa ülitervislikud eluviisid mõjutasid paratamatult peresuhteid. Paistab, et sellelgi olid oma põhjused, aga sootuks selgem on, et selline põhimõttekindlus ainult peletab teisi inimesi.

Pandora näitlejast isa, kes oli aastaid pereseriaali armastatud kangelane, ei olnud jõudnud kuhugi. See liin on raamatus selgelt ületähtsustatud ja liiga palju ruumi saanud, sest teletähtede untsuläinud elusid on viimastel aastatel kirjanduses ja kinos juba piisavalt kajastatud. Midagi uut siit teada ei saa. Tekib hoopis tunne, et "Suure venna" hädad hakkavad peale keeruliste teemade rohkusest. Oletagem, et Shriver on püüdnud süüvida ülesöömise ja ebaõnnestumiste põhjustesse, aga põhjuseks võibki olla mis tahes.

Hoopis arusaamatuks jäi mulle õe-venna kiindumuses probleemi nägemine. Võimalik, et see on mingi Ameerika värk, millest ma lihtsalt midagi ei tea. Juba see, et Pandora otsustas venna pärast kodust ära kolida, oli ootamatu ja suhte proovikivi. Mida aeg edasi, seda veidram tundus, et Pandora silmis polnud midagi muutunud ja et Fletcher endiselt ootas, aga mind ei veennud peaaegu ükski Pandora mõtisklustest või dialoogidest Fletcheriga, mis osutasid jätkuvale kooselule vennaga.

Veel kord: kui seda lõppu polnuks, olnuks päris hea raamat. Teemasid oli veidi palju, aga allteksti võib soovi korral tõlgendada võimsa "Big Brother'i" kujundi kaudu ja siis jällegi lihtsamini ei saa.

Steinberger Tafelrunde ja Rüdesheim

Suvi on festivalide aeg. Saksamaal näib kogu suve ainult üks suur festival olevatki. Juuli viimase laupäeva hommikul mõtlesime, et võiks minna üritusele, mille nimi on Steinberger Tafelrunde. Tegemist on omamoodi vabaõhukontserdiga, mis toimub pea kogu suve kestva Rheingau Musik Festivali raames. Iga ilmaga, aga seekord oli väga-väga ilus ja soe suvepäev.

Sama ilusal suveõhtul oli viinamarjaväljade vahele üles seatud 600meetrine laud, kuhu mahub istuma umbes 1200 inimest. Krõbeda piletihinna sisse kuulub muusika, korralik külmlaud ning pudel vett ja kohalikku valget veini. Laudade ääres olid siin-seal lavad, kus vastavalt programmile võimendati muusikat kõlaritesse, lisaks veel marssivad orkestrikesed. Kõik see oli soojal päikselisel suveõhtul kirjeldamatult tore ja ilus. Muusikat võinuks tegelikult veelgi enam olla ja mittesakslasena ei osanud saadud elamust ilmselt täiel määral hinnatagi. Paljud kohalikud tundusid olevat saabunud väikeste sõpruskondade kaupa, et seltsis veini ja muusikat nautida. Pidu kestis kella viiest kuni kella kümneni.

Mõte Tafelrundele minna tekkis ootamatult. Omamata täpset ettekujutust, kus ja kuidas kõik toimub, otsustasime kusagile lähedale ööbima jääda. Leidsime umbes kümne kilomeetri kaugusel Reini-äärse Rüdesheimi nimelise linnakese. Kui enne õhtust üritust ööbimiskohta jõudsime, oli veel natuke aega, et linnas ja jõe ääres ringi jalutada. Esmamulje oli hunnitu: veinikelder veinikeldris kinni, üdini saksalikud väikesed majad. Paistis ka silma, et turistidega arvestatakse selles linnas igati. Lihtsalt täiuslik. Püüdsime lõputute söögi-joogikohtade hulgast leida mõnda, kuhu ehk pärast kontserti tahaks istuma minna ning kogu ilu ja hõngu õhtuse Reini kaldal endasse ammutada.

Kui kontserdilt tagasi tulime, olime tegelikult endiselt otsustusvõimetud ja jalutasime niisama ringi. Kuni ... tänavani, kus tundus, et igas baaris ja söögikohas oli elav muusika ja inimesed tantsisid. See oli Drosselgasse. Alles pärast lugesime, et see tänav on maailmakuulus. Patt olnuks niisugune võimalus kasutamata jätta, ja nii me ühte kohta maha istusimegi. Moosekandid olid lihtsad kõrtsimuusikud, kes laulsid saksa šlaagreid ja 1980.-1990. aastate hittlugusid vaheldumisi. Valdavalt pensioniealised sakslased lõid tantsu, ja mis peamine - kõik olid hästi-hästi rõõmsad.

Järgmisel hommikul proovisime ühes kohvikus Rüdesheimi kohvi. Selle aluseks on kohalik brändi - Asbach -, millele lisatakse mõni tükk suhkrut ja mis pannakse siis põlema, et tekiks karamelline maitse. Seejärel kallatakse peale musta kohvi ja kõige lõpus lisatakse vahukoorekuhi. Kuna mina suhkruga kohvi ei joo, ei vaimustanud eriti ka see jook (kange alkoholiga). Proovida tasus küll.

Kui kohv joodud, otsisime samast lähedalt üles koha, kust sai köisraudteega sõita üle viinamarjaväljade üles mäe otsa, vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusele Niederwalddenkmalist. Seda 38 meetri kõrgust 1883. aastal avatud mälestusmärki tuntakse ka nimega "Germania", et tähistada Saksa keisririigi sündi pärast sakslaste võitu prantslaste üle Preisi-Prantsusmaa sõjas.

Väga võimas vaatepilt. Eriti mõjus on aga vaade, mis mälestusmärgi jalamilt orgu, Reinile ja ümberkaudsetele viinamarjaistandustele avaneb. Ilm oli jätkuvalt suvesoe, taevas selge ja sinine. Spontaansed otsused ja mõtted võivad vahetevahel pakkuda elamusi, mida ei oska kujutledagi. Rüdesheim on igatahes koht Saksamaal, mida soovitan võimaluse korral kindlasti külastada.

Laurence Jonesi kontsert bluusi- ja džässirallil

Samal ajal, kui Eesti meedias arutati tuliselt selle üle, kas Steven Seagal ikka peaks olema Augustibluusi peaesineja, ootasin mina põnevusega ühte teist bluusi- ja džässifestivali - 20. korda toimunud Blues 'n Jazz Rallye't, mida mul sel suvel esmakordselt külastada õnnestus. Üritus algas kell 19.00 ja vältas varaste hommikutundideni. Ilm oli soe ja imeilus. Jaluta ainult sõbralikus vanalinna orus ringi, ühe lava juurest teise juurde ja naudi! Üheteistkümnel laval oli 50 kontserti.

See öö jääb kauaks meelde. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud, saanud või jõudnud kõiki kontserte kuulata. Esinejate nimed ei öelnud niikuinii midagi. Seetõttu jalutasime, nagu ilmselt publiku enamus, lihtsalt siin-seal ringi ja jäime mõne lava juurde seisma, et muusikat kuulata. Oli nii- ja naasugust.

Poole kümneks jõudsime ühe kõrgema künka otsas oleva lava taha. Parasjagu juhatas oma esinemist sisse uus artist. Selgus, et oli noor britt. Liikusin lähemale ja jäin kuulama. Noormehe nimi oli Laurence Jones. Muusika, mida kolmeliikmeline bänd lavalt kuuldavale laskis, oli algusest lõpuni nii minu, et rohkem ei osanud ega tahtnudki enam sellest õhtust oodata. Paaritunnine kontsert möödus imekiiresti ja meeleolu oli üha ülevam. Kui bänd laulmise-mängimise lõpetas, seadsin tasakesi samme kodu poole. Selline tunne oli, nagu oleks käinud ühe bändi kontserdil, mitte lihtsalt linna peal jalutamas, muusikarallil muusikat kuulamas.

Päris otsejoones kodutee muidugi ei kulgenud, sest teele jäi ikka veel väikesi lavasid, kus keegi muudkui musitseeris. Oli kohti, kus ühel pool teed laulis üks artist ja teisel pool teine. Ilmselgelt pidid nad üksteisest sellistel tänavanurkadel üle mängima. Ka kõik läheduses asuvad baarid ja klubid tundusid olevat üritusest haaratud. Näiteks klubis, kus tavaliselt on esinenud Eesti bändid, paistis ka mingi vahva pidu olevat, aga sinna me sisse enam astuda ei viitsinud.

Olgu mis on, aga hea olemise tagab alati kõigepealt ilm. Soe suveõhtu ja -öö, hea muusika ... Ja hingel ongi nii hea, et võib igatsema jääda. Ilus nagu siin!

Tampere teatrifestivalil on tänavu eesti teatri programm

4.–10. augustini 2014 toimub Tamperes järjekordne teatrifestival Tampereen Teatterikesä, mille põhiprogrammis etendub mitu eesti teatri lavastust. Koondnime "Case Viro" all saab vaadata nelja lavastust: Soome-Eesti ühistööna sündinud Rakvere Teatri, Teatteri Vanha Juko ja Teatteri Telakka lavastus "Köök/Keittiö", R.A.A.A.M.-i "Tühermaa", Cabaret Rhizome’i "Mutantants" ja Teater NO99 "Suur õgimine".

Mänguajad on järgmised:

Köök/Keittiö - Teatteri Telakka

Esmaspäeval, 4. augustil 2014 kl 19.00
Teisipäeval, 5. augustil 2014 kl 19.00

Tühermaa - Tampere-talo, Sorsapuistosali

Kolmapäeval, 6. augustil 2014 kl 19.00
Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 16.30

Mutantants - Hällä-näyttämö

Neljapäeval, 7. augustil 2014 kl 19.00
Reedel, 8. augustil 2014 kl 14.00

Suur õgimine - Pakkahuone

Reedel, 8. augustil 2014 kl 19.00
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 19.00
Pühapäeval, 10. augustil 2014 kl 14.00

Festivali kõrvalprogrammis on veel Piip ja Tuut Teatri etendused lastele:

Reedel, 8. augustil 2014 kl 13.00 - Särkänniemen ulkolava
Reedel, 8. augustil 2014 kl 18.00 - Vanha kirjastotalo, musikkisali
Laupäeval, 9. augustil 2014 kl 12.00 - Vanha kirjastotalo, musikkisali

Reedel, 8. augustil 2014 kl 16.30 saab Niagara kinos vaadata Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi dokumentaalfilmi "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?". "Case Viro" kulmineerub samuti reedel, 8. augustil kl 23.00 K L U B I-s Vaiko Epliku kontserdiga.

Selle eesti teatri invasiooni raames on kavas korraldada veel ka draamaslämm, et tutvustada eesti uuemat draamakirjandust ja leida võimalusi eesti näitekirjanduse lavastamiseks Soomes ja Põhjamaades. Kes soovib, saab toetada Hooandja projekti!

"Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris

Teatri võlu peitub sellistes lavastustes, nagu on näiteks "Imede aasta" Jäneda pullitalliteatris. Tiit Aleksejevi näidendis ja Madis Kalmeti lavastuses on olemas kõik, et publik saalis võiks tardvaikuses aja kulgu kuulata ning lasta sõnadel ja mõtetel otsida lae alt võimalust vabadusse pääseda. Laulupeojärgses patriootliku puudutuse rikkas õhus avanesid nähtud-kuuldud loo kihid eriti sümboolselt ja kergesti. Igal sõnal oli rääkida rohkemgi, kui ehk Tomi lakkamatust ja lõputust jutust kostus.

Kuigi mingis mõttes on "Imede aasta" Rakvere Teatri "Leegionäride" järg, on neis kahes lavastuses ühist üksnes nii palju, et mõlema näidendi autor on Tiit Aleksejev, kelle tekste ma edaspidi vahele jätta ei plaani, ja lavastaja on Madis Kalmet, kelle viimase aasta (!) tööd on käsitatavad ainult ülivõrdes. Noh jah ... ja tegevusajaks valitud 1944. aasta ka ning otsesem ja kaudsem viitamine leegionäridele, Sinimägedele. Tarvo Sõmer teeb mõlemas lavastuses kaasa, kuid rollid on erinevad.

"Imede aasta" puhul algas ja algab kõik mängukohast, kindlale kohale tellitud ja valitud näidendist. Kui ma astusin Jäneda Pulli talli sisse, tundsin värske heina lõhna. Vana hobuvanker "küünis" tuletas meelde mu enda lapsepõlvekodus olnud küüni, kus seisis saan. Petrooleumilamp küünis mõjus küll ebausutavalt, aga see on detail. Jaanus Laagrikülli kujundus toetab igati lavastust ja üks asi on kohe selge - Jäneda Pulli tall on ideaalne koht, et rääkida Kesk-Eesti armastuslugu. Segaste aegade armastuse lugu.

Rindejoone taha jäänud kolme noore eesti mehe puhul kerkib esile Tomi (Henrik Kalmet) ja Riksi (Helgur Rosenthal) vastasseis. Õrnahingelise kunstniku ja vaestest oludest pärit töölise - haritlase ja proletaarlase - sõjast muserdatud ja lõhutud hinged ekslevad tõe ja saatuse teel, olles aeg-ajalt rohkem või vähem teineteise meelevallas, püssitoru ees, aga ennekõike ikka mures eesti tüdruku Liina (Mari-Liis Lill) pärast. Kolmas (Tarvo Sõmer) on talumees, kes ajab Eesti asja omal lihtsal moel ja kes teab, et tema tee on koju loomade ja maade juurde. Ta igatseb siiralt ahjusooja taluleiba, täidab käsku, kuigi talus, ja elus, on hulk olulisemaid asju kui suurte riikide võimumängud. Redutajaid oma talu küünis varjav peremees (Hans Kaldoja) tõdeb elutargalt, et 1944. aastaks tekkinud või jäänud valikud on kesised, kuid valiku ja otsuse peab tegema igaüks ise.

Näidendi pealkiri on laenatud inglise 17. sajandi luuletajalt John Drydenilt ja märgib ellujäämise imet, kui mingit võimalust ellu jääda ei tohiks olla. Teise maailmasõja lõpu eelsed lahingud Eestimaa pinnal, sõjaeelne ja -aegne keeruline ühiskondlik olukord, ekslevad inimesed ja lõpuks katkised noored inimhinged otsivad väsinult ja tüdinult väljapääsu. Liiga trafaretne? Ei ole! Aleksejevi teksti poeetilisus ilustab ehk liigselt vaest maainimest, kuid see kõik on nii ehe, et muutub hetkega mõistetavaks meie ajal pigem ega tekita küsimusi, kas ja milleks meile on vaja 70 aasta tagust lugu. Meile on selliseid näidendeid ja lavastusi alati vaja, et meenuks imed, mis aitavad mõista, et oleme elus. On ju ime, et ma olen olemas.

Õigupoolest ei jätku mul sõnu, et kirjeldada, kui imeline see elamus Jänedal oli. Üks pealtnäha lihtne narratiiv võib olla kümneid kordi mõjusam kui kivisse raiutud klassika. Olgugi et see lugu on juba iseenesest meie klassika. Alati tasub üle korrata. Sõltuvalt vaataja teadmistest ja taustsüsteemist on "Imede aastas" teemasid, mis räägivad rohkem või vähem, aga üsna tõenäoliselt leiab siit igaüks oma teatriime. Kui sellest teatrisuvest midagi kindlasti "kaasa võtta", võtke Jänedalt "Imede aasta".