"Rentslimiljonär" - parim film AD 2008?

"Rentslimiljonäri" ("Slumdog Millionaire") operaatoritöö ja muusikaline kujundus on võrratult head. Kummalisel kombel olevat see film žanrimääratluselt romantiline komöödia. Komöödiast on asi väga kaugel ja armuloo sissetoomine tegi sellest filmist jälle ühe üsna tüüpilise Hollywoodi hea lõpuga filmi.

Samas on "Rentslimiljonäri" detailirohkus hämmastav. Tõesti harva juhtub, et Hollywoodi filmi puhul ei näe kohe kõike esimesel vaatamiskorral. Igatahes hästi lühidalt öeldes on tegemist ikka väga hea filmiga!

Mulle meeldis filmi lõpus mõelda, et selline slummielu on mõnes mõttes palju arukam elukorraldus kui demokraatlik või kapitalistlik või mis tahes muu süsteem. "Kord" on neil palju rohkem majas kui meil ülitsiviliseeritud ühiskonnas. Ja teisalt jällegi teab igaüks suurepäraselt oma kohta: kes on rentslis, see on rentslis, ja kes on kusagil kõrgemal, on kõrgemal. Samas ei pruugi ülemistes kastides elamine ja olemine tähendada suuremat õnne. Olid ju peategelase vennal need miljonid ammu olemas, mis Jamal miljonimängust võitis. Õnnelikuks need teda teinud ei olnud.

Stsenaarium on kehv. Õnneks operaatoritöö korvab paljud filmivead, aga no mitte kuskilt otsast vaadates ei saa ma aru, mismoodi peategelane pärast peksmist, elektrišokki jne istus poole tunni pärast uurija vastas täiesti vinks-vonks väljanägemisega ... Miljonimängu esimese saate salvestuse ja järgmise saate salvestuse vahel oli ju täpselt üks päev!

Kinoskäigu juures tegi päris kõvasti nalja, et olin püüdnud hoolega valida seanssi, kus on originaalheli, et mitte sattuda prantsuse keelde dubleeritud seansi peale. :) Muidugi selgus vaatamise ajal, et pool filmi on hindi keeles ja subtiitrid ikka prantus- ja flaamikeelsed! Kusjuures veidi painama mind see keeleteema jäigi, sest agulis rääkisid lapsed hindi keeles, hiljem täiskasvanuna needsamad lapsed inglise keeles. Ei usu, et see juhuslik oli. Pigem tõmmati sealtmaalt piir elu vahel agulis ja elu vahel väljaspool agulit.

Kaks Oscarit on kindlad. Aga eks täna öösel selgub tõde. :)

"Jalutuskäik dinosaurustega" novembris Eestis

Lisaks Madonnale ja Brasiilia jalgpallikoondisele jõuab 2009. aastal Eestisse ka koguperevaatemäng "Jalutuskäik dinosaurustega" ("Walking with Dinosaurs"). Väidetavalt on tegemist Inglismaalt algava Euroopa-ringreisiga. Nende endi kodulehelt ei selgu praegu veel, milliseid riike peale Inglismaa külastatakse, aga näha tahaks seda vaatemängu küll. Eestisse ma arvatavasti sel ajal ei pääse.

"Tuulepealne maa" raamatukaante vahel

Tahaks kangesti Eestisse raamatupoodi ja seda raamatut lapata. Tegelikult on täiuslikkusest puudu DVD. Nii vahva oleks, kui "Tuulepealsest maast" oleks korraga ilmunud raamat ja DVD.

Ugalas lavastatakse muusikal Artur Rinnest

Eestis on täielik elulugude buum. Raamatupoodidesse jõuab üha uusi eestlaste elulugusid. Möödunudsuvise muusikali "Ruja" järel tahavad vist teised teatrid ka muusikali teha. Millalgi jooksis ajakirjandusest läbi kellegi plaan teha muusikal Uno Loobist, tänane Postimees kirjutab, et Ugalas valmistatakse ette muusikalist lavalugu Artur Rinnest, peaosas Juss Haasma ja Jüri Aarma.

Veidi konkreetsemalt on Ugala plaanidest kirjutatud Õpetajate Lehes. Lavastus pealkirjaga „Arturi laulud ja aastad” esietendub Ugala suurel laval 4. aprillil. Lisaks sellele esietendub 11. aprillil Ugala väikses saalis Indrek Sam­muli lavastuses ungari kirjaniku Sandor Marai psühholoogilise loo „Küünlad põlevad lõpuni”, peaosades Hannes Kaljujärv ja Peeter Tammearu. Suvel etenduvat Ugala tiigi kaldal Kalju Komissarovi lavastuses Bertold Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti” ja Taago Tubin valmistavat mööda Eestit tuuritavaks ringreisiks Brandon Thomase ja Mati Undi lustiloo „Charley tädi”.

Kas see ongi eesti nüüdiskirjanduse tipptase?

Mari Saadi "Lasnamäe lunastaja" on üks Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2008. aasta aastapreemia nominentidest. Selline õhuke veidi vähem kui 150-leheküljeline raamat. Formaat on ka väiksem kui tavaliselt, kõvade kaantega. Hea reisile kaasa võtta ja näiteks lennujaamas lugeda, sest erilisi tingimusi süvenemiseks tõepoolest vaja ei ole.

"Lasnamäe lunastaja" on ära mainitud ka Eesti Ekspressi parimate 2008. aastal ilmunud raamatute loetelus, aga Märt Väljataga kommentaar sellele on veidramast veidram: "Oleks tore, kui see romaan saaks elava mõttevahetuse aineks ja juhataks sisse mõnevõrra tõsisema ajajärgu meie kultuuris." Miks? Mille põhjal? Või ei saanud mina lihtsalt raamatust õigesti aru? Minu jaoks on see lihtsalt üks kerge lugemine, "kristliku romaani kirjutamise katsest", nagu Väljataga seda nimetab, on asi kaugel, pigem mõjub jumala sissetoomine raamatus punnitamisena. Panin eile õhtul kaane kinni ja jäin mõtlema, miks selline pealkiri, kes see lunastaja siis nüüd õigupoolest oli?

Nagu juba ütlesin, tegelikult on ju hea kerge lugemine, ja üsna ootamatute pööretega, aga pigem selline noortekirjandus. Konflikti on vähevõitu. Üksi teismelist tütart kasvatav venelanna kaotab elektroonikatehases töö. Lihtsa inimese moel peab ta väga tähtsaks tütre eest hoolitsemist ja tütre tulevikku. Tütre hambumus on nii vale, et ortodondi sõnul ei pruugi laps 15 aasta pärast suudki enam lahti teha saada. Järelikult tuleb investeerida palju raha hammaste kordategemisse. Aga kust seda raha võtta, kui tööd enam pole. Naine leiab sõbranna abiga tasuva, aga räpase töö. Ka tütar leiab rahateenimisvõimaluse, lugedes rikkast perest pärit sõbranna vanaemale ajalehti ette. Tõtt-öelda need leheküljed tüdruku ja selle vana naise dialoogidega ongi raamatu parim osa. Peategelase dialoogid jumalaga, jumalast ja andekspalumine on nii tüüpiline vene inimesele, et ilma selleta ei olekski saanud ühte õiget venelase karakterit kujutada. Teatud mõttes tundub, et see raamat oleks võinud ilmuda mitu-mitu aastat tagasi. Töökaotus, narkootikumid, aids, prostitsioon jne ei ole ju ainult Lasnamäe või venelaste probleem.

Loodan siiralt, et teised selles kategoorias olevad teosed on peakõrguselt üle, muidu oleks eesti kirjanduse seisu üle praegu väga kurb meel.

Uus teater - Monoteater

Eestis veel üks uus teater - Monoteater. Teatri esinäitleja on Piletilevi andmeil Jan Uuspõld ja märtsis saab vaadata uuendatud "Ürgmeest". Postimehe andmeil hakkab teatris kaasa tegema ka Peeter Oja. Eesmärk on tutvustada Eestis laiemalt nn stand-up komöödiat. Võib-olla kehval ajal tõesti õige asi. :)

"Hertsoginna" - ilus kostüümidraama

Internetiajastu tekitab kummalisi sõltuvusi. Eile läks millalgi lõunaajal internet ära ja tagasitulekust ei paistnud ühtki märki. Otsustasime kinno minna, aga kumbki meist polnud selles kinos varem käinud ega teadnud ka, kus see üldse asub. Muidu oleks ju saanud internetist aadressi järele vaadata, selle GPSi toksida vms. Helistasin ühele töökaaslasele ja tema üritas seletada, aga tänavanimesid ka ei teadnud peast. Õnneks asukoht oli niigi üsna lihtsasti tuvastatav. Jõudsime ilma viperusteta kiiresti kohale.

Vaadatavaks filmiks olime valinud "Hertsoginna" (The Duchess), mille peaosades Keira Knightley ja Ralph Fiennes. Viimane on minu üks lemmiknäitlejatest vist alates "Inglise patsiendist". Ta on tõepoolest praeguse aja üks paremaid meesnäitlejaid.

Lugu ise on ajalooliselt tõetruu, aga stsenaarium on üsna lihtne. Ühest küljest saab ju muidugi öelda, et 18. sajandi Inglismaal abiellutigi sellepärast, et (õigest soost) järglast saada, et see nime edasi kanda saaks. Ja naistel sõnaõigust polnud. Mulle väga-väga meeldis Charlotte Ramplingi osatäitmine Georgiana emana. Tema oli täpselt tolle aja naise kehastus - teadis täpselt, kus on naise koht, mis on naise roll, kuidas olla, mida teha jne. Teisest küljest jällegi oli probleeme 18. sajandi lõpu elus palju rohkem kui pelgalt peresuhted ja need probleemid ei saanud ju jääda kajastumata ühe või teise inimese elus. "Hertsoginnas" on see muu kõrvale jäetud. Samas võimaldas lihtne süžee teha sellest filmist tõelise kostüümide paraadi ja enamikku stseene rõhutatult mängida.

Näiteks lapse äraandmise stseen. Ronkmustad hobused, süngete (ilmselt) sügiseste poriste põldude vahel, mitte kõige vähematki inimlikkust. Ja siis veel järelehüütud nimi Eliza, millest õhkub peaaegu et kuninglikkust. Lõpuks ikkagi hüsteeriliselt nuttev ema ja mustade lindude parv halli taeva taustal.

Või naiseks saamise/tegemise stseen. Kaks ümmardajat aitavad naist ehtida hõbebrokaatkleiti, kuni tuleb mees, kes kommenteerib vaid, et ta ei mõista, miks naised peavad nii keeruliselt riidesse pandud olema ja sõna otseses mõttes lõikab kogu selle uhkuse naise ümbert ära. Jääb vaid värisev, häbelik, alandatud naine - sünnitusmasin.

Siis jällegi. Naine proovib endale "osta" õnne, pakkudes mehele ja armukesele diili. Mingeid kompromisse ei ole olemas!

Igatahes Ralph Fiennes on supernäitleja ja Keira Knightley on justkui loodud selliste vanaajafilmide jaoks.

Muide, "Hertsoginna" jookseb praegu Tallinnas Sõpruses. Tasub vaadata, sest see on tõepoolest igati korralikult tehtud film, mitte eriti sügav, aga kindlasti mõjuv ja tõetruu.