Kehlmanni "Mina ja Kaminski"

Lugemisega on mul sel aastal lood ikka väga halvad. Imeõhuke raamat, nagu seda on Daniel Kehlmanni "Mina ja Kaminski", ei edenenud mitte üks raas. Lebas neli kuud kas öökapil või rändas käekotis minuga kaasa. Ometi ootasin selle raamatu eestikeelset tõlget tegelikult juba möödunud suvest saadik, kui sain teada, et raamat on tõlkimisel.

"Mina ja Kaminski" on Kehlmanni kolmas eesti keelde tõlgitud raamat. Sellega olevat kirjanik 2003. aastal tuntuks saanud, rahvusvahelise läbimurde saavutas aga "Maailma mõõtmisega". Kolmas eesti keeles ilmunud raamat on "Kuulsus". Kõik kolm on stiililt nii erinevad, et õigupoolest ei ütle mitte miski, et need on kirjutanud üks isik. Midagi ometi on, mis Kehlmanni teoseid ühendab. See on autori läbinähtav tänapäevalisus, noorus ja realistlikkus. Kehlmanni tegelased on väga päris.

"Mina ja Kaminski" jutustab loo enesekindlast kunstiajaloolasest Sebastian Zöllnerist, kes loodab unustatud kunstniku Manuel Kaminski eluloo kirjutamise abil kuulsaks ja rikkaks saada. Edu peaks tagama võimalikult pikantsete seniteadmata seikade avaldamine. Nende väljauurimiseks tuleb kunstnikuga kohtuda ja ta rääkima panna. See on romaan manipuleerimisest, tühisusest ja (elu)kunstist.

Avaldatud mõtete blogist jäi silma mõte, et Manuel Kaminski nimeline maalikunstnik võiks tegelikult ka olemas olla. Kehlmanni Kaminski maalide kirjeldused panevadki niimoodi arvama, sest millegi nii täpselt kirjeldamiseks on vaja, et see ka päriselt olemas oleks. Tundub, et Kaminskit kui kunstnikku päriselt siiski ei ole.

Daniel Kehlmanni soovitan ma lugeda küll igaühel, kellel on vähegi huvi ilukirjanduse vastu. Paarinädalane puhkus Eestis mõjus minugi lugemissoonele vist hästi. Nii et ehk jõuan sel aastal veel mõne raamatu läbi lugeda ...

Lihavõttefilm "Hop"

Täitsin noorema lapse soovi ja läksime lihavõttevaheajal kinno ka "Hopi" vaatama. Nagu juba ette arvasin, oli see film tehtud eesmärgiga rääkida lihavõttemunadest ja -jänestest. Selliseid filme on tehtud palju jõulude kohta. Sisu poolest väga jabur ja ebausutav.

Kaks asja meeldisid. Rokkariks ihkav teismeline lihavõttejänes satub Los Angeleses David Hasselhoffi juhitava telešõu "Hoff tunneb talenti" katsetele. Saatejuhile meeldis jänese trummimäng väga ja ta lubas ta järgmisse vooru edasi. Jänes küsis, et kas Hoffmannile ei tundu imelik, et ta rääkida oskab? Sellepeale vastas Hoffmann: "Ei, minu parim sõber on ju rääkiv auto!" Ja teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et Hoffmannile oli eestikeelse hääle andnud Mihkel Raud. Nagu meie oma superstaarisaade. Nii sai eesti keelde dubleeritud filmist originaalist parem film.

Muidu keerles lugu ühe lapsiku (mitte lapsemeelse!) noormehe ümber, kes ei viitsi ega taha tööd teha. Kui ta kohtab eelpool mainitud lihavõttejänest, satub aga megavaimustusse, sest "see olevat üldse parim töö maailmas". Tüübist saabki esimene inimlihavõttejänes, hakkab kandma vormi, sõidab ringi tõllaga, mida veab kari tibusid. Ja mis peamine: tema perekond on ka suures vaimustuses. Täiesti õudne ameerika film!

Võlgu elamise võlu ja valu

Paks punane sameteesriie avaneb ja peegelsileda põranda ääres on Veneetsia. Hakkasin peaaegu uskuma, et kohe-kohe näen gondlit, laulvat gondoljeeri ja toretsemist. Gondel ja gondoljeer jäid tulemata, aga Marcuse väljak pöörles ja pöörles, doodžide palee seinad rääkisid vaid küllusest, kui aus kaupmees pidi südamest ilma jääma. Väga äge lavakujundus! Sellises kohas on Hendrik Toompere jr lavastanud nüüd William Shakespeare'i "Veneetsia kaupmehe" uustõlke põhjal "Võlanõudjad".

Shakespeare'i näidenditele kohaselt on nüüdki laval hulk näitlejaid, kellel on igaühel vaja täita kõigepealt oluline roll tausta lahtirääkimises. Lavastus on alles värske ja võib-olla vajab pisut sissemängimist, sest esimene vaatus kippus venima. Võlguvõtmine on lahke võlausaldaja ja käendaja abil lihtne, eriti kui seda tehakse armastuse nimel. Paljudel ikka kohe mingi hea äriplaan tagataskust võtta on või kes see ikka ohtu näeb, kui kõik ümberringi niikuinii võlgu elavad? Tuttav lugu lähiminevikust. Vaevalt et praegugi midagi muutunud on. Külm dušš jahutab veidi ka aju ja mitmekümneaastaseid laene vist enam nii kergesti ei võeta ega anta.

"Võlanõudjates" palub noor mees armastatud neiu südame võitmiseks sõbralt laenu. Kaupmehest sõber peab pöörduma juudist pankuri poole. Laenuvõtmise hetkel ei oska keegi arvata, et tagasimaksmisega tekib probleeme. Seetõttu tunduvad täiesti tühised laenuvekslis olevad laused, mida rakendatakse makseraskuste korral. Pankuril tekib võimalus koorida vaeselt käendajalt ehk noormehe sõbralt seitse nahka ja seda ta muidugi naudinguga teha tahabki. Nagu meie endi lähiminevikus jääb ka nüüd hoopis pankur süüdi. Järeldus: võlgu elada on normaalne.

Kui esimeses vaatuses pani kujunduses kasutatud liikuv pilt pea ringi käima, luues niiviisi väga tõetruu pildi justkui eluruletilaual pöörlemisest, siis teises vaatuses on ihule kõige lähemal oma nahk. Selle päästmisega on kõigil palju tegemist ja kiire kah.

Kuna laval näeb palju näitlejaid, siis nende kohta ka paar sõna. Väga-väga hea rolli teevad Jan Uuspõld ja Marta Laan. Uuspõld on minu meelest lihtsalt võrratu ümberkehastuja ja ma ei tea tal tõepoolest mitte ühtegi ebaõnnestumist. Kui Marta Laan oli oma uhkes kleidis ehk liiga tavaline, siis kohtus juristina ületas ta küll kõik ülejäänud nii, et doodžide palee seinad värisesid ja auväärt perekondade pead pidanuksid austusest kummarduma. Mait Malmsten oli samuti väga hea ja Kersti Heinloo tema tütrena ehe rikka perekonna ärahellitatud võsuke. Merle Palmiste toatüdrukuna meeldis ka väga. Läbimõeldud tasakaalus kõrvalosa. Ülejäänud olid kas episoodilised tegelased või loole värvi lisavates kõrvalosades. Aa ... ei! Unustasin ära Bassanio ehk Hendrik Toompere jr jr ehk mehe, kelle pärast kogu jama üldse juhtus. Natuke kahju, et üks olulisim lüli liiga nõrgaks jäi. Ühest küljest jäi mulje, et Bassanio ei saanud lõpuni päris täpselt aru, mis tema pärast juhtuda oleks võinud (loe: see õnnestus hästi), teisest küljest ei olnud aga Bassanio armastus Portia vastu ehe (loe: see ei õnnestunud hästi). Nii et lõpuks mängis toatüdruk (Merle Palmiste) Portia ja Bassanio armuloo efektse peretüli kujutamisega väga lihtsalt üle.

Shakespeare on ajatu ja alati hea. Toompere lavastus on paljukihiline ja terav. Võlgneme selle eest, mis meil praegu on, tänu möödunud aegadele ja eelnevatele põlvkondadele, ja meile meeldib ju nii.

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel

Ärge ehmuge lavastuse pealkirjast! "Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel" on praegu kindlasti üks paremaid Draamateatri suure saali lavastusi. Päriselt ka. Olgu see kohe sissejuhatuseks ära öeldud, sest tegelikult on kurb, kui nii hea, vaid mõned kuud mängukavas olla jõudnud lavastuse puhul on saal etenduse ajal pooltühi. Sel kevadel on veel ainult üks etendus.

Riina Degtjarenko on loonud äärmiselt tõetruu kujunduse, sest lavale laiali seatud võrkudest ja laevatükkidest haistab ehedat rannaelu. Tekkis lausa Kihnu-igatsus, sest näidendi tegevus algab Kihnu saarelt, räägitakse kihnu murret, käiakse merel ja minnakse merele. Kusagilt peab kihnlane raha saama, kui kiviklibune maatükk seda ei anna.

Meri on meeste päralt ja elu laevas suletud territooriumil. Põgeneda ei ole sealt kuhugi, on vaid vaja leida viis, kuidas endaks jääda. Kuidagi tuleb kohaneda. Tagatipuks tuleb olla nagu üks mees, sest ega meri nalja mõista. Igavuse peletamiseks ja lohutuseks voolab viina nii laeval kui ka rannas palju. Jutt hakkab jooksma, ka eesti mehel. Nii saab "Hirmsast veretööst Läänemerel" jutuvestmise tükk, kus igal meremehel on rääkida oma lugu, kirjeldada teed, kuidas tema on siiski endaks jäänud. Näiteks räägib pootsman (Ain Lutsepp) värvikalt, kuidas ta eri sadamates on kakelnud, üks madrus (Tõnu Oja) räägib tuulevaikuses kannatamisest ja rottidest. Nooremad meremehed istuvad ja kuulavad ja panevad kõrva taha. Tõnu Oja rotiloo kuulamise ajal tuli mul järsku meelde esietendusel juhtunu.

Villem Tuuni näidendi ajendiks on tõestisündinud lugu, kui purjekale "Johannes" läks tööle Kihnust pärit noormees Jaan Umb. Lavastuses mängib Umbi Lauri Lagle, kellele on see roll justkui loodud. Umbi süüdistati varguses ja kiusati seejärel merel igal võimalikul moel taga. Umbi eristas laeva ülejäänud meeskonnast kindel soov merekooli minna. Enamik eesti meremehi olid tollal isehakanud meresõitjad, kes ei osanud keeli, ei tundnud seadusi ja kellel tõmmati seetõttu võõrastes sadamates kergesti nahk üle kõrvade. Selleks palgati laevale sageli eraldi kapten. Nn lipukaptenit kehastab Draamateatri lavastuses Taavi Teplenkov. Tema lätlasest kapten ja teiste meest suhtumine lätlastesse meenutab kangesti Nüganeni "Tõe ja õiguse" 2. osa lätlast Mauruse koolis. Umbi ja lätlase rollid on selle lavastuse superrollid.

Randa jäävad maha naised: Jaan Umbi ema Madle (Ülle Kaljuste) ja pruut Liis (Kersti Heinloo). Nemad on tõelised Kihnu naised, räägivad kihnu keelt ja ootavad mehi.

Lõpussteenis ühtaegu taevas sirav täiskuu ja tihe vihmatasu jäävad küsimusena õhku rippuma. Täiskuu õhutab hulludele tegudele, (vihma)vesi peseb patust puhtaks. Umbil oli vast põhjus, tema kiusajatel oli vast oma põhjus. Rotiloo jutustamise ajal puhastas kapten Umbi haava piiritusega ja sidus rätikuga kinni. Vägisi tuleb tahtmine asi ikkagi kokku võtta sellega, et nii meheks pekstigi. Et mõni mees peksuga meheks ei saa, oli võib-olla sajand-paar tagasi liiga keeruline mõista.

Varastatud oranž jalgratas

On küll tähelepanuväärne, kui üks lastelavastus nimetatakse teatriliidu aastaauhinna nominendiks koguni kahes kategoorias. Igatahes pidas žürii Draamateatri "Varastatud oranži jalgratast" meeles nii Salme Reegi auhinna kui ka sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhinna puhul. Esimese puhul peeti silmas Harriet Toompere "särava ümberkehastumisega rolli" ja teise puhul Ardo Ran Varrese originaalmuusikat ja muusikalist kujundust.

Ingomar Vihmari lavastuse aluseks on Mika Keräneni samanimeline lasteraamat-krimka. Tegevus toimub Tartus Supilinnas. Minu Tallinna-lapse jaoks on Supilinn linnaosa nimena ülijabur. Ta pole seal mitte kunagi käinud, pole vist isegi läbi sõitnud, aga see koht tundub tema jaoks hirmus põnev olevat. Tükk aega tagasi tegi endale selgeks, et tänavatel on seal kõigi selliste aedviljade nimed, mida saab supi sisse panna. Mina tean Mikat ülikoolipäevilt. Mäletan, et ta oli väga lahe. Tema lasteraamatuid, sh "Varastatud oranži jalgratast", ma lugenud ei ole, aga Draamateatri lavastuse põhjal julgen väita, et see on nagu Eesti "Kalle Blomkvist", elu Supilinnas on nagu Bullerbys.

Loo võib lühidalt kokku võtta nii: tädi Irale külla saabunud belglasest professor Angelolt varastatakse oranž jalgratas, millega viimane oli plaaninud sõita mõne päeva pärast Viljandi Folgile. Politsei asub ratast otsima ja palub appi kohalikud lapsed. Et asi põnevam oleks, luuakse salaselts ja võetakse appi digitehnika.

Näitlejatööd eesotsas Harriet Toompere Mariga on kõik väga head. Ehk ainult Brita Vahuri tädi Ira rollis võinuks olla pisut enam sügavust. Ta sai mängida jälle lihtsalt ilus olemist. Hoopis kummaline asi oli aga kavalehega. Nimelt oli kavalehel märgitud ka Mari-Liis Lill. Istusin saalis ja murdsin aina pead, et kas Sadu rollis ei ole tegelikult Mari-Liis või mängib ta nii hästi, et ma konkreetselt ei tunne teda ära ... No aga hääl? Draamateatri kodulehelt selgub, et Sadu osas võib olla ka Katariina Kabel. See oli Katariina! Olgugi et lastelavastus, aga kavaleht võiks olla täpne.

Täiskasvanud vaataja jaoks on selles lavastuses minu meelest parim stseen esimese vaatuse lõpus, kui belglane kitarri tinistab ja valges kleidis eesti neiut eestlaste lemmiklauluga lummab.

Liina Undi lavakujundus on lastelavastusele kohaselt tõetruu. Laval on kõik nagu päris. Ka jäätis, mida lapsed (loe: näitlejad) söövad, on päris. Rääkimata kostüümidest ja tõepoolest igal hetkel välja paistvast mängulustist. Algklassilastele tungivalt soovitatav lavastus! Täiskasvanuna oli omaette põnev enne etendust ja vaheaegadel teatrimajas avanenud pilt, sest kogu maja oli ju klassitäite kaupa neidsamu algklassilapsi täis.

"Vihmamees" ja Vanemuine Tallinnas

Esimese vaatuse lõpus oli ainult üks mõte: mitte midagi ei ole muutunud, Vanemuine on Vanemuine. Ei ole draamalavastuste puhul abi ka väljamaisest muusikalilavastajast Georg Malviusest. Ma ei usu, et põhjus oli gastrolletenduse võõras mängupaigas. Mulle lihtsalt ei meeldi niisugune teater. Mulle lihtsalt ei meeldi Vanemuise draamatrupp. Kindlasti paljudele meeldib, aga mulle ei meeldi. Asi ei ole selles, et Vanemuises poleks häid näitlejaid. On küll, aga draamateatril, mida seal tehakse, on justkui kopitusehõng küljes. Meenuvad ajad, kui käisin Tartus keskkoolis ja kui suure maja saal oli enamasti tühi. Piletit ostes soovitasid kassatädid alati osta pileti rõdule ja minna tegelikult alla saali vaatama.

Tegelikult nägin Vanemuise draamalavastust viimati 2009. aasta algul. Kuigi olen viimasel ajal üldse vähe eesti teatrisse sattunud, olen pidanud ka tunnistama, et Vanemuise draamarepertuaaris ei ole midagi nii paeluvat, mille pärast Tartusse teatrisse sõita. Tuleb loota, et need vähesed mind huvitavad asjad on "õigel" ajal külalisetendusena Tallinnas.

"Vihmamees" tundus üle pika aja olevat just selline tükk, mida tahtsin väga näha. Kuni sain esmaspäeval Vene Teatri saalis aru, et mitte midagi ei ole muutunud. Karjuvale ja ropendavale Kütsarile anti alustuseks talumatult palju lavaaega. Autisti mänginud Aivar Tommingas suutis ta esimese vaatuse teises pooles oma tipptasemel mänguga siiski maha rahustada. Läksin vaheajale kurvalt ohates, et mitte midagi pole muutunud, aga kannatame ära, sest juba hakkas looma.

Kahjuks muidugi oli Kütsar saanud vahepeal hinge tõmmata ja hakkas teise vaatuse alguses jälle karjuma. Kas keegi, palun, võiks talle öelda, et talle ei sobi karjumine? Suur kena mees ei pea ennast tegema suuremaks. Mõjub niisamagi. Pettumuse, mure, masenduse väljendamiseks on muid vahendeid peale karjumise ka.

Margus Jaanovits arstina oli nagu ikka hea. Marika Barabanštšikova mäng ei veennud kuidagi, et tema osal selles mängus üldse tähtsust oleks. Kõrvalosades olid Maarja Mitt ja Robert Annus. Maarja oli tore, aga Roberti rollidest õnnestus minu meelest ainult dr Martson.

Kokkuvõttes võinuks autisti kehastanud Tommingas monoetenduses soleerida, võttes appi mälu, mis ei lasknud mitte midagi unustada. Oleks pääsenud lavastuse võrdlusest kunagise menufilmiga ja muusikalilikest trafaretsetest võtetest, mida Malvius valdab. Võib-olla peaks Vanemuine panustama korralikku dramaturgi? Hulk raha eksklusiivsete litsentside ostmisest jääks alles ja heade mõtete linnast tuleks häid mõtteid tulvil lavastused. Niisugust teatrit nagu praegune "Vihmamees" tehti Tartus paarkümmend aastat tagasi.

Veel paar kerkinud küsimust. Las Vegase kasiinos "Viva Las Vegast" kuulata on veider. See on minu arvates tüüpiline muusikalivõte. Võib-olla tehakse niiviisi osale publikust asi puust ja roosalt selgeks? Ja miks Raymondi riiulis olevad raamatud pidid üleni valged olema?

Mulle meeldis kujunduses kasutatud klaas (või oli see plastmass?). See kirjeldas veenvalt haavatavust ja oli samas justkui sein tegelaste ja maailma vahel. Olid ju vennad ammu-ammu vaid läbi akna teineteisele lehvitades lahku läinud.

Üks pelgupaik

Olin enne Artise kinosaali sisenemist näinud "Pelgupaiga" (Le refuge) plakatit ja lugenud läbi ka filmi sisututvustuse. Sisu tundus etteaimatav, sest millest ikka võiks rääkida film, kus heroiinisõltlasest noor naine on rase ja tema juurde tuleb elama veel ka endise boyfriend'i homoseksuaalne vend ... Nii et pigem ei oodanud ma eriti midagi.

Meespeaosas on prantsuse laulja Louis-Ronan Choisy, kellest ma polnud seni kuulnudki, kuid kes on teinud "Pelgupaigale" ka muusikalise kujunduse, laulab korra laulu, millesse ma olen nüüd jäägitult ära armunud.

Filmi algusstseenid on minusugusele õrnhingele päris rasked taluda. Suurel ekraanil suures plaanis süstivad narkomaanid kujutavad seda reaalsust, mida ma ei tunne. Mees on lugupeetud ja jõuka suguvõsa võsuke, naine tavaline keskklassi esindaja. Perekond on mehesse pärast selle suhte algust jahedalt suhtunud ja kui ema nüüd korterit võimalikule ostjale tutvustama tulles leiab eest narkootikumide üledoosi tagajärjel surnud poja, püütakse poja pruudiga kõigele viisakalt ja külmalt joon vahele tõmmata. Nagu ikka, on luukered ka lugupeetud perekonna kappides. Väga suure kolinaga neil välja kukkuda ei lasta, sest pruut ehk Mousse, keda kehastab Isabelle Carré, sõidab koos kõhus kasvava lapsega kaugele vanasse maamajja elama. Sealt endise poiss-sõbra vend, keda mängib Choisy, ta möödaminnes leiabki.

Mõlemas maailmas (pimedas suurlinnas ja valgusküllases, taustal imekaunid mäed, mereäärses külas) on Mousse'i elukohad justkui pelgupaigad, kus inimeste eest varjul olla. Pelgupaik on ka ta lapsel, kelle ta otsustas arstide soovitustest ja lapse isa perekonna nõudmisest hoolimata alles jätta. Mousse kujutles, et ajapikku õpib ta armastusest surnud boyfriend'i vastu ka last armastama.

Nende noorte suhtumine ümbritsevasse ja inimestesse on pealtnäha üllatavalt eluterve. Nad on ilmselt keskmiselt sallivamad, aga lõpuks selgub ikkagi, et see on vaid pealtnäha nii. Filmi lõpp on väga-väga kurb, sest kõik peavad jälle hakkama otsima pelgupaika. Keegi põgeneb, keegi ei saa põgeneda. Väga-väga hea film, mis kinnitas, et tegelikult ikka pole häid argumente, miks homodel ei võiks olla lapsendamisõigust.