Hariv "Rio"

Hollywoodi multikatööstus on leidnud suurepärase viisi, kuidas teha multikaid nii, et need oleksid sisu poolest tõesti tähelepanuväärsed. Algust tegi "Autod" , mille linastumise järel olevat 66. maantee USAs ülipopulaarseks muutunud. Jätkas "Üles", millel on praeguse menufilmi "Rioga" arvestatav hulk ühiseid jooni: mõlemas filmis viiakse lapsed imetlema Lõuna-Ameerika loodust ja mõlemas on üks peategelane esialgu nohiklik raamatukoi. Didaktika missugune, sest keskkond on maailmas teema number üks ja teadmishimu tuleb tänapäeval propageerida kõikvõimalike turunduslike ja mitteturunduslike võtete ja vahenditega.

"Riot" reklaamitakse kui filmi "Jääaja" tegijatelt. "Jääajaga" ei ole sellel filmil midagi pistmist, kuid "Rio" on selge näide, et tänapäeval ei ole multikate tegemisel mingi probleem enam tohutu värvipaleti kasutamine ja pidev kõige liikumine. Rio de Janeiro sambakarnevali melu algab kohe filmi alguses, kui kirevate lindude ja muude vihmametsaloomade tantsu kujutatakse nagu kaleidoskoobi klotside liikumist. Imeilus ja väga lõbus. Sambarütmis.

Film väljasurevat liiki esindavast sinisest aarast kulgeb 2/4 taktimõõdus. Algab see kinni püütud linnupoja autokastist väljapudenemisega lumises Minnesotas. Linnupoja leiab väike tüdruk, kes otsustab tema eest hoolitseda, kasvatab ta üles ja paneb nimeks Blu. Kui mõlemad on ohtralt tarkust kogunud, tuleb mängu armastus ja reis Rio de Janeirosse.

Rio de Janeiro on lihtsalt imeilus linn! Juhtuda võib seal küll hirmsaid asju, aga jääb mulje, et see kõik käib asja juurde ja lihtsalt sobib Rio de Janeirosse. Filmi loojad ei ole ära unustanud ka portugali keelt, mis annab filmi sügavusele ja läbimõeldusele ainult kaalu. Vahva film, milles eestlase jaoks on lisaks värvirohkusele kaugete maade näitamise tõttu topeltkogus eksootikat.

Tänapäeva "Madame Bovary"

Von Krahli Teatri "Madame Bovary" mõjus nagu värskendav sõõm kevadõhku. Flauberti vana lugu toodi vastandite kaudu tänapäeva. Ei-ei, lavastus ei ole helge. Aga rõhuasetused on ülitäpsed ja on ilmselge, et see on lavastus, kus tegijad teavad, mida nad tahavad öelda ja miks "Madame Bovary" peaks just praegu korda minema. Kõndisin pärast etendust kodu poole ja meenutasin kümneid kohti. Üllatuslikult oli terve hulk tekstist pähe jäänud.

Flauberti tekstist polnud lavastusse kaasatud vist küll mitte ühtegi lausejuppi, kuid Emma Bovary võõrasus elik bovarism, mis olevat "selliste inimeste vaimuseisund, kes püüavad "end näha teistsugustena, kui nad on"", oli Mari Abeli kehastuses sedavõrd hea, et väärib aasta pärast teatriauhindade jagamise ajal kindlasti vähemalt äramärkimist. Braavo! Tema kõnd ja olek pidevalt nagu unenäos ja kohkumine, lausa võpatamine hetkil, mil ta sellest unest ärkvele raputati, andis madame Bovaryle justkui uue tähenduse. Mari Abeli Emma on glamuuri ihaldav ja argisust vihkav naine, kes vaimustub meestest, kes oskavad naisi lõbustada. Oma mehele (loomaarst) võib ju (psühholoogi soovitusel) tihket suppi keeta, aga mis see muudab, kui mees ei pane tähelegi, et selle supi juurde on laud uhkelt kaetud. Pealegi pole mees sugugi rõõmus, sest supikogu ostmine ja turul käimine on löönud taksosõidu tõttu perekonna eelarvesse jälle üüratu augu. Lavastuse lõpus satub Emma kogemata mingisse vestlusringi, kus osalised räägivad oma muredest. Üks ei suuda otsustada, kas kasutada edasi Elioni digi-TV põhipaketti või vahetada see hoopis stardipaketi vastu, teine on sattunud üüratupikale jalutuskäigule linnas ja pääseb seetõttu koju alles varahommikul, kui bussid jälle käima hakkavad. Emma mõistab, et ta on vales kohas, kuid soovitab lahkudes jalutajal ikkagi teinekord takso võtta.

Lavastuse tegevus toimub, muide, Tallinnas. Ei mingit Prantsusmaad! Meie oma inimesed, eesotsas provintsiloomaarstiga, lõpetades postiljonist luuletajaga ning kohtutäituritega. Raske otsustada, kes kogu sellest kambast kõige eluvõõram on? Kas glamuuri ja luksust jumaldav Emma? Või tema abikaasa, kellel ei ole midagi peale töö? Või psühholoog, kellel on endal kõigepealt abi vaja? Või luuletaja, kes peab postiljonina töötama vaid leiva lauale saamiseks? Või androgüünseina mõjuvad kohtutäiturid, kellel on piiramatu võim? Igatahes hakkab Emmast selles kambas siiralt kahju.

Kahjuks pidi Emma tunnistama, et kirg on üürike ja kiired võidud ei olegi nii magusad. Ärakasutatuna tehtut ja olnut kirjeldades polnud järel kübetki sellest naisest, kes oli kogu aeg kõike maiset põlastanud. Ja lausa hämmastav, kuidas mängivad selles lavastuses kostüümid. Valge ja sädeleva kõrval on hallid ilmetud paksud kapuutsiga joped.

Mari Abeli osa on niivõrd kandev, et kõik ülejäänud jäävad vaid episoodilisteks toetavateks kõrvaltegelasteks.

Üsna maailma lõpus

Aastate eest kodust lahkunud Louis naaseb peaaegu 34aastasena koju. Tuleb, et öelda, et ta on suremas. Niisuguse kokkuvõttega algab Louis' jutustus prantslase Jean-Luc Lagarce'i näidendis "Üsna maailma lõpus". Linnateatri lavastuses ütleb seda Priit Võigemast, kes seisab alguses musta ettetõmmatud eesriide-kardina ees, proovides mälupiltide elustamise abil rääkida sellest, mis tema perekonnas juhtus. Kavalehelt jäi mulje, et Lagarce ei tea isegi, millal täpselt lavastuses aset leidvad vestlused aset leiavad. Kas ühe õhtu jooksul, ühe nädala jooksul või on need hoopis killud eri aegadel toimunust?

Uku Uusbergi lavastuse puhul jäin mõtlema, et niisugusel kujul töötab see tükk arvatavasti ainult Linnateatris. Mõne teise teatri repertuaaris kaotaks selline lavastus paari kuu jooksul publikuhuvi või oleks lähenetud tehniliselt teistmoodi. Näiteks võiks mälupiltide kujutamisel kasutada hoopis videot. Linnateatri lavastus on aga soojalt kammerlik, puudutades iga vaatajat väikses saalis väga lähedalt. Arvatavasti tunneb igaüks kas ennast või kedagi sellest perekonnast ära. Korraks mõtlesin isegi, et kas peategelase suremise põhjus on haigus või hoopis ajuti tekkiv elutüdimus, tunne, et aega on liiga vähe jäänud.

Igatahes ei anna ei vend (Indrek Ojari) ega ema (Anu Lamp) Louis'le võimalust üldse rääkida. Arvatavasti meeldinuks neile kõige rohkem, kui ta poleks üldse tulnudki. Nende jaoks on Louis surnud juba ammu ja kohtumine temaga tuleb veel viimast korda ära kannatada, öeldes seejuures välja kõik, mis aastate jooksul on kogunenud. Ja kogunenud ei ole vähe. Vennanaise Catherine'i (Külli Teetamm) kuju jääb ühest küljest segaseks, teisalt aga on ta väga selgelt naine, kes teab, et ei ole elus midagi valesti teinud, kuid kelle elu ei ole ometi kerge olnud. Pidev süütunne sunnib teda kõike selgitama ja põhjendama. Ka näiteks seda, miks nende pojale pandi nimeks Louis. Noorem õde Suzanne, keda mängib Sandra Uusberg, on teistsugune. Ta ei tea vanemast vennast eriti midagi, arvatavasti on Louis'st rääkimine peres tabuteema. Ta tahab ära minna, aga pole seda seni teinud. Elab ema juures. Võib-olla ootas ta Louis'd sellepärast, et see võtaks ta endaga kaasa ...

Kui Louis on jälle lahkunud, tõmmatakse seesama tume kardin ette ja sein endise ja praeguse elu vahele ongi rajatud.

Supernäitlejatööd, mille puhul ma pidin jälle tõdema, et niisuguseid silmi nagu Võigemastil ei ole vist mitte kellelgi teisel mitte kusagil. Aga Lagarce'i tekst on oma raskekujulisusest ja pikkadest-pikkadest monoloogidest hoolimata liiga lihtsakoeline. Kavalehelt võib lugeda:

Vaevu Pariisi tagasi jõudnud, saadab Jean-Luc "Üsna maailma lõpus" teksti teatrikeskusele Théatre Ouvert, nagu alati. Lucien Attoun: "Me olime alati teineteise vastu otsekohesed. Ma ütlesin talle, et seal on liiga palju kordusi, et tekst muutub mehaaniliseks, et see on libe tee, ja ennekõike, et see on karm, sünge näitemäng."

On jah liiga palju kordusi. Mul tekkis tahtmine mitu korda öelda, et jah, sain aru, lähme edasi. Peale selle on lavastuse tempo minu meelest liiga aeglane. Tegevus on liiga staatiline, näitlejad räägivad liiga aeglaselt. Ja kui igal võimalikul juhul selgub, et need tegelased on prantslased, siis ei suuda mina palju prantslasi näinuna kuidagi ette kujutada, et prantslased nii aeglaselt ja peaaegu emotsioonitult oma tunnetest räägivad.

Rory Kinnear - National Theatre'i "Hamlet"

Justkui eelmise jutu jätkuks, tõestuseks ja kinnituseks räägib ka üks etendus, mida märtsis nägin. Nimelt National Theatre'i "Hamlet", mille nägemiseks ei olnud vaja minna ei Londonisse ega kinno. Rory Kinnear oli minust vaid kuue pingirea kaugusel!

Pole mõtet rääkida, kui oluliseks, vajalikuks, heaks näidendiks ma "Hamletit" pean, pole mõtet ka mõelda, mitut eri tõlgendust ma sellest tekstist elu jooksul näinud olen. Küll aga on mõtet rääkida sellest, kui kaasaegselt (just kõnetamise mõttes) saab sellele tekstile läheneda. Lavastuse algus on Hamleti relvastatud ja kaitsevärvi riietes sõprade tõttu peaaegu ehmatav, sest tekib oht, nagu võiks Shakespeare'i algupärandist vaid nimi alles jäänud olla. Üsna pea selgub veel, et Hamleti emal on tõsised probleemid alkoholiga ja uus kuningas on kõige ehedam poliitik. Mitte et ma praegu väga hästi seletada oskan, mis see "kõige ehedam poliitik" tähendab. :) Küll aga on nende mõlema osatäitmised (vastavalt Clare Higgins (Gertrude) ja Patrick Malahide (Claudius)) suurepärased.

Natuke võõrastav oli esmapilgul Ophelia, keda kehastas mulatt tütarlaps. Kusjuures Polonius oli tõsine valget verd mees. Täieliku korrektsuse huvides kehastas Hamleti sõpra Horatiot mustanahaline näitleja.

Aga nad kõik mängis üle muidugi Rory Kinnear - Hamlet! Ega asjata öelda, et alles Hamleti roll näitab näitleja headust. Ma ei taha öelda, et Kinneari Hamlet on parim, mida ma näinud olen, aga kindlasti on tema tõlgendus ja kehastumine väärt vaid ülivõrdes kiidusõnu. Lavastus tervikuna on küll parim "Hamlet", mida ma näinud olen. Ja pärast seda lavastust tekkis mul ka julgus ja kindel tahtmine minna teatrietendusi vaatama kinno. On väga-väga raske uskuda, et Briti National Theatre'i repertuaaris oleks midagi niisugust, millele ei saaks panna hinnet "5".

Amsterdami sümfoonikutest

Ilmatuma palju aega on sellest kontserdist möödas. Oli vist millalgi märtsi esimesel poolel. Igatahes oli mul pileteid ostes hirmus suur kultuurinälg ja kõik märgid rääkisid, et nälga annab leevendada ainult mõne kontserdiga. Amsterdami sümfoonikute peale jäin pidama mitmel põhjusel.

Esiteks oli kontsert piisavalt lähedal, teiseks jumaldan ma sümfoonilist muusikat ja kolmandaks oli selle kontserdi ühe osana kuulutatud välja hollandi noore helilooja Michel van der Aa uusima teose "Up-close" ettekanne. Päris esimest korda kanti seda ette vist päev-paar varem Stockholmis.

Kontsert täitis igati eesmärgi, s.t mul oli põhjust pärast tunda, et tegelikult näeb ja kuuleb siinmaal ju palju niisuguseid esinejaid, keda Eestis vist iialgi ei näeks.

Vanemuise etendused sel kevadel väljaspool Eestit

12.–19. aprillini toimub Riias Rahvusvaheline Baltimaade balletifestival, kus osaleb ka Vanemuise äsja esietendunud balletilavastus „Casanova“. Etendus antakse 12. aprillil kell 20 Läti Rahvusooperi uues saalis.

Belgia koreograafi David Sonnenblucki loodud „Casanova“ on nii stiili kui muusika poolest ajatu ballett – see on ühtlasi nii barokne kui kaasaegne. Lavastaja ise nimetas Vanemuise balletitrupi esitust parimaks kõigist Euroopas varem etendunud „Casanova“ lavastustest. „Casanovas“ tantsivad Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn ning kogu Vanemuise balletitrupp.

***

27. ja 28. mail mängib Vanemuine Soomes Oulu Linnateatris "Puhastust". Oulus antakse kolm etendust: 27. mail kell 14.00 ja 19.00 ning 28. mail kell 19.00.

Linnateatri "Ma armastasin sakslast" New Yorgis

14.-16. aprillini 2011 on New Yorgis Eesti kultuuripäevad.

15. ja 16. aprillil kell 20.00 mängitakse kultuuripäevade raames New Yorgis Tallinna Linnateatri lavastust "Ma armastasin sakslast". Etendused toimuvad mõlemal õhtul American Theatre of Actors (ATA) Chernuchin teatris 2. k 314 West 54th Street (8. ja 9. Avenüü vahel). Lisaks sellele on kultuuripäevade raames võimalik vaadata mitut Eesti uuemat mängufilmi: "Ma elasin Eesti Vabariigis", "Pangarööv", "Vahetus", "Teine tulemine", "Punane elavhõbe", "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides", "Vasha".