Säratu Voldemar

Nii kurb on seda kirjutada, aga näide sellest, kuidas üks lavastus aja jooksul muutub, sõna otseses mõttes "maha käib", on "Voldemar" Draamateatris. Leidsin vana kava vahelt pileti ja sellest saab järeldada, et esimest korda vaatasin "Voldemari" 18. oktoobril 2007. Lavastus oli esietendunud 25. märtsil 2007. Ei saa ka ära unustada, et omal ajal tunnustati "Voldemari" korralikult:

Andrus Kivirähk – algupärase dramaturgia auhind 2007
Taavi Teplekov (Lemmergas) – parim meeskõrvalosa 2007. aastal
Ardo Ran Varres – Eesti Autorite Ühingu preemia 2007 sõnalavastuse originaalmuusika eest

Mäletan, et ma ei olnud tookordsete teatri aastapreemiate ajaks veel Rakvere Teatri "Cyrano de Bergeraci" näinud ja tahtnuksin parima meespeaosa eest anda auhinna just Tiit Sukale, Voldemari rolli eest. Hiljem muidugi olin nõus tollase žürii otsusega, kui see auhind anti Üllar Saaremäele.

Aga eile nähtud etendus oli vaid aimatav vari paari aasta tagusest teatrisündmusest. Natuke ettevaatlikuks tegi seegi, et publikut oli vast ainult poole saali jagu. Kui ma esimestel minutitel pugistasin etteaimatavuse tõttu ehk liigagi palju naerda, siis üsna pea leidsin end lihtsalt istumas ja jälgimas seda üsna halli laval näidatavat pilti. Tõsi, aeg, millest lugu räägib, on hall. Aga Voldemar Panso ei olnud ju hall! Ka Tiit Sukk ei olnud paar aastat tagasi hall. See oli väga särav roll! Eile ma igatahes ei uskunud, kui ta hüüdis: "Elagu elu, mis põletab rinda!"

Merle Karusoo lavastus põhineb Andrus Kivirähki samanimelisel näidendil ja on selle esmalavastus. Tõtt-öelda ega eriti ei kujutagi ette, et peale Draamateatri seda näidendit veel lavastada võiks. Voldemar Panso on sedavõrd karismaatiline, et raske on kujutleda sellesse rolli praegu kedagi teist peale Tiit Suka, kes mängib kõigest hoolimata väga hästi. Tegelikult oli väga hea Panso mõni aasta tagasi ka Raivo E. Tamm Vanemuise "Teatriparadiisis". Aga tema ei sobi jällegi vanuse poolest noort Pansot mängima. Ja Kivirähki "Voldemar" on pealegi Tallinna-keskne.

Teised tegelased peale Voldemari on konduktor Viire Valdma, kes oli minu arvates paar aastat tagasi nähtud etenduses palju nüansirikkam ja karmim seltsimees kui nüüd. Niisugused täisid, nagu Voldemar teda tabavalt nimetab, oli ju tollane Stalini-aegne ja -järgne nõukogude ühiskond täis. Südame ajasid pahaks. Mari-Liis Lill on reisijana lihtsalt Helmi, aga peab mängima Voldemari "lavastuses" kõiki naistegelasi. Minu meelest õnnestub tal seejuures kõige paremini Voldemari ema mängimine. Üldse olen hakanud mõtlema, et sellise madala hääle tõttu on Mari-Liisi paremad ajad näitlejana ilmselt alles kümnekonna aasta pärast. Guido Kangur on praegu tippvormis ja pole olulist vahet, mida tal laval teha vaja on. Ta teeb seda ikka väga hästi.

Jääb veel Taavi Teplenkov, kes pälvis 2007. aasta eest parima meeskõrvalosa auhinna. Tema oli parim ka eilses etenduses. Ütleks lausa, et ainus kelle puhul oli säilinud kõik, mida esimesest vaatamiskorrast mäletan. Ja tema ümberkehastumisvõime on niikuinii võrratu. Seda tõestab ju näiteks "Kõik on täiski".

"Voldemari" lavastus on tegelikult väga kihvt oma mitmeplaanilisuses ja kujundlikkuses, alates tinglikust rongisõidust Kivimäelt Balti jaama. Peatused märgivad mitmesuguseid Panso elu pöördepunkte. Mõned neist on tähelepanuväärsemad (siis tuleb alati konduktor, kõnnib vagunist läbi, sekkub vestlusessegi), mõned vähem olulised. Vahele jääb ka näiteks ootamatu peatus, sest tuleb läbi lasta teine rong. See on täpselt küüditamiste ajal. Lõputu joomine, aga kaine peaga seda aega üle elada vist ei olnudki võimalik, rääkimata mõnest ööst. Anekdoodid on täpselt sellised piiripealsed. Kahju, et paljud nüansid jäid lihtsalt teksti sisse ega tulnud enam laval välja. Sellel lavastusel on olnud palju paremaid päevi.

Nüganeni "Ma armastasin sakslast"

Kui hooaja alguses teatas Linnateater, et rahapuudusel ei tooda sellel hooajal välja ühtegi uuslavastust, oli mure suur. Repertuaariteater peab hoidma oma publikut, aga seda on keeruline teha, kui uusi lavastusi peale ei tule. Häid lavastusi, mida Linnateatri repertuaaris on rohkem kui üks, võib ju mitu korda vaadata, aga kui kaua ... Igatahes olin mina tänavu sügisel olukorras, kus Linnateatri repertuaarist oli vaatamata vaid üks lavastus. Ja selle kohta ma ei tea, kas tahan seda üldse vaatama minna. Nii et ma justkui ei olekski siis enam selle teatri publik.

Suur oli rõõm, kui selgus, et Nüganen lavastab siiski. Ja jätkab Tammsaare lainel ehk: "Oleks tore, kui iga eestlane võiks öelda "minu Tammsaare"." Ta valis lavastamiseks Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast".

12. detsembril esietendunud "Ma armastasin sakslast" lavastust sobib ilmsesti kõige paremini iseloomustada sõnaga "ilus". Tegelikult peaks rääkima kõigepealt dramatiseeringust, sest Nüganen on sellest jätnud välja raamatu ühed kandvamad dialoogid ehk lõunalauavestlused majaproua ja majahärraga. Neid mainitakse üksnes möödaminnes. Nüganeni lavastus on seetõttu Oskari ja Erika duett. Ja väga-väga ilus duett. Olgugi et kurb ja olgugi et ma nutsin lõpus peaaegu lahinal.

Priit Võigemast teeb Oskarina suurepärase rolli. Kuidas ta liigub või tantsib stseenist stseeni, meenutajast armunud noormehe rolli on hõrk. Minu arvates ei ole Eestis teist meesnäitlejat, kelle silmad niiviisi märjaks võivad minna, kelle põskedelt võivad vajaduse korral voolata pisarad. Seejuures on ta Oskarina nii iseäralik, et kordagi ei meenu ükski teine tema mängitud suur ja hea roll. Täiesti võrdväärselt hea rolli teeb ka Külli Teetamm, kes kehastab Ericat. Väga mõnus aktsent ja suurepäraselt välja mängitud noore tüdruku mured! Priidu Oskar on väga detailitäpne eesti mees ja Külli Erica ehe saksa preili.

Parunit mängis eilses etenduses Kalju Orro. Minu lemmikparun on "Wargamäe Wabariigis" mänginud Volli Käro. Ja mul oli väga hea meel, et Kalju Orro parun oli nii sarnane, vastas täpselt mu ettekujutustele ja ootustele.

"Ma armastasin sakslast" on küll eesti noormehe ja saksa tütarlase armulugu, aga selles tekstis on tammsaarelikult palju ühiskonna probleeme. Pealegi on need ajatud. Korraks tekkis eile vajadus kavalehelt kiiresti järgi vaadata, mis aasta nende sündmuste ajal õigupoolest oli.

Nüganen ütles ühes intervjuus, et enam odavamalt ei saanud seda lavastust välja tuua. Ja täiesti hämmastav, kui ebaoluline on tegelikult lavakujundus või -kujundamatus, kui oluliseks muutuvad inimesed ja nendevahelised suhted, ajutisus. Armusin eile õhtul uuesti. Armastus peab ilus olema, ja ongi nii ilus, et läheb juba koledaks, kui tsiteerida Oskarit.

Tere, Köismäe torn!

Väga ausalt! Tallinna vanalinn on iseenesest nii suur vaatamisväärsus, et sellest ei saa kunagi küll. Ometi ei satuta eriti sageli sajanditevanustesse vanalinna müüridesse. Korraldatakse küll mitmesuguseid ekskursioone ja mitu müüri torni on lausa muuseumid. 2003. aastal etendustepaigaks kohandatud Köismäe torni on nüüd päris aktiivselt kasutusele võtnud Nukuteater. Seetõttu on avanenud tore võimalus viia sinna ka pisikesi lapsi.

Üks lavastus, mida Nukuteater Köismäe tornis mängib, on pigemini väikestele lastele mõeldud "Tere!". Jaan Tätte samanimelise jõulunäidendi järgi lavastatud. Tätte tekst on nii soe! Ma ei ole varasemaid selle näidendi lavastusi näinud (neid on ilmsesti üle Eesti mitmel korral tehtud) ega näidendit lugenud, kuid Nukuteatri ühe tänavuse jõululavastuse ehk "Tere!" kohta tuleb küll ainult kiidusõnu öelda. Eelkõige sellepärast, et etendus pani lapsed hiirvaikselt kuulama-vaatama ja vajaduse korral hoolega kaasa mõtlema ja arvamust avaldama. Kujuteldamatult erinevad võivad kõik etendused ikka olla, kui nii palju sõltub publikust!

Kuna minu meelest ei ole Tätte kunagi lastekirjanik olla üritanud, siis peegeldub sellestki näidendist tegelaste dialoogide kaudu väga palju üldinimlikku, täiskasvanute tasandi teksti. Pugistasin selle sooja huumori peale peaaegu vahetpidamata naerda ja avastasin end naermas ka siis, kui mõni publiku hulgas istunud laps siiralt midagi ütles või kommenteeris. Mina mõtlesin ikka oma täiskasvanuliku rikutuse taseme järgi.

Lugu keerleb kahe täiskasvanu kodus. Mängivad Agnes Aaliste ja Tarmo Prangel. Jah, Marguse vend, kes sobib minu arvates lavale veelgi paremini kui Margus. Kohe esimesest stseenist peale oli nende elus väga palju tuttavlikku. Nii et mul tuli üle pika aja jälle meelde, et Jaan Tätte inimestetundmise vastu ei saa vist ükski tänapäeva eesti näitekirjanik.

Lõpuks kooriti jõuluvana ära ja kõik lapsed said kingitusega koju minna. Väga-väga armsalt oli see lahendatud!

NO-teater jälle Wiener Festwochenil

Möödunud reedel avalikustati 14. maist kuni 20. juunini 2010 Viinis toimuva suure teatrifestivali Wiener Festwochen programm. Muu hulgas kuulub seekordse festivali programmi jälle üks Teater NO99 lavastus - "Kuidas seletada pilte surnud jänesele".

"Kuidas seletada pilte surnud jänesele" on festivali mängukavas kolmel õhtul:
12. juunil kell 20.30
13. juunil kell 20.30
14. juunil kell 20.30

Pileteid hakatakse müüma 28. jaanuaril 2010.

Juba saadud teatripreemiad

Teatrifestivalil DRAAMA 2009 pälvis see lavastus ansamblitöö preemia ja Marika Vaarik naisnäitleja preemia. OmaDRAAMA 2009 võistlusprogrammis toodi esile: Tiit Ojasoo - Best Production, Marika Vaarik - Best Production, Ene-Liis Semper - Best Production.

Armastus esimesest ...

Mõnikord mõtlen, et peale selle, et vanasti olid maasikad punasemad ja rohi oli rohelisem, olid ka Hollywoodi filmid paremad ja sügavasisulisemad. Muidugi tehakse praegugi häid filme. Asi ei saa olla selles, et vaatan nüüd eelkõige neid vanemaid filme, mis ajaproovile vastu on pidanud, sest päris kindlasti vaatasin 1993. aastal ka uusi filmi. Võib-olla tõesti, et kehvasid nendest enam ei mäleta ja seepärast tundub, et tollal oligi kõik hea?

"Unetu Seattle'is" (Sleepless in Seattle) on 1993. aasta film, ja päris tõsiselt imearmas romantiline komöödia. Peosades Tom Hanks ja Meg Ryan. Märt Milter nimetas aastaid hiljem selle filmi tinglikuks järjeks sama režissööri teist filmi, mille pealkiri on "Sulle on sõnum" (You've Got A Mail). Tõsi ta on, et sarnasust on nendes kahes filmis küllaga. Mäletasin "Sulle on sõnumit" suure pisarakiskujana. Eile õhtul vaadatud "Unetu Seattle'is" oli aga komöödia kõige paremas mõttes. Võib-olla olin 10 aastat tagasi "Sulle on sõnumit" vaadates lihtsalt tundlikum ...

Loo märksõna on "maagiline" või pigem "maagiline armastus". Seda sõna kuuleb Annie (Meg Ryan) esimest korda oma emalt, kui proovib selga pulmakleiti. Mõni aeg hiljem kuuleb ta õhtul pikal autosõidul raadiosaadet, kus poolteist aastat tagasi leseks jäänud mees Sam (Tom Hanks) räägib saatejuhile-psühholoogile oma naisest. Mees nimetab oma abielu maagiliseks. Kathleen hakkab otsima oma suhtest sedasama "tunnet", aga ei leia.

Pärast seda saadet saab Sam tuhendeid kirju naistelt, kes temaga tuttavaks saada soovivad. Koos pojaga hakatakse otsima sobivat uut ema. Sam lööb käega ja otsustab hakata kohtuma oma tööalase partneriga. Poiss püüab isa veenda, et see tunneks huvi Annie-nimelise kirjutaja vastu. Isa ei võta vedu, ja poisil ei jää muud üle kui ise kokkusaamine organiseerida. Samal ajal on Anniel tekkinud kinnisidee Samiga tuttavaks saada ja ta lendab ühest USA servast teise. Nii lihtsalt kõik muidugi ei lähe. Seevastu hakkab film kohati meenutama filmi "Üksinda kodus". Mingeid koledusi kellegagi ei tehta, aga südamest saab naerda küll.

Hollywoodi komöödiale kohaselt on lõpp hea. Võib-olla ongi armastus esimesest silmapilgust (või sõnast) võimalik. Päris kindlasti usun, et õnn on maagiline.

Hommikueine Tiffany juures

Maailmas on väga palju häid raamatuid ja filme, kuid ükski inimene ei suuda kõike teada, kogeda, lugeda, vaadata. Ka siis mitte, kui vaid väga vähestele neist on ametlikumal või vähem ametlikumal moel külge riputatud silt "klassika". Nii olin ma küll kuulnud nii Truman Capote'i lühiromaanist "Hommikueine Tiffany juures" kui ka samanimelisest 1961. aastal vändatud filmist, mille aluseks ikka Capote'i teos. Aga igasugune side seni puudus.

Eile õhtul seadsin end mõnusalt teleka ette ja vaatasin filmi ära. Pole mõtet kirjutada, et juba kahetsen, et ei läinud möödunud nädalavahetusel Londonis olles üsna värskelt esietendunud lavastust vaatama. Kuuldavasti olevat selles lavastuses mindud südamerahus mööda omaaegsest menufilmist ja võetud aluseks jälle Capote'i tekst. Päris huvitav olnuks tutvuda Capote'i loominguga tänapäevases võtmes. Aga seda ma ei teinud kahjuks.

Film võitis kaks Oscarit muusika eest. Pole ka imestada, sest "Moon River" on võrratu laul! See muidugi ei tähenda, et üks hea laul otsustab filmi saatuse ja tagab kohe mitu Oscarit.

Audrey Hepburn on muidugi selle filmi staar. Tema ülimalt oskuslikult mängitud naiivne lapsnaine Holly paneb samal ajal nii kaasa elama kui ka kaasa tundma. Võib-olla põhjendamatult, aga mitmel korral leidsin end mõtlemast, et "Hommikueine Tiffany juures" on nagu "Seks ja linn" umbes 60 aasta eest. Komöödiastsenaariumis on kindlasti algteksti sügavust vähendatud, aga just see žanr on selle loo puhul filmile sobivaim. Naersin mitmes kohas sügavalt ja pikalt, kuigi lõpustseenid panid sõna otseses mõttes pisarad voolama.

Hebpurni partneriks on kirjanik Paul (Fred) Varjak, keda kehastab George Peppard. Esimene koht, kus ma filmis südamest naersin, oli see, kus Holly ronib aknast Fredi magamistuppa ja seal hommikumantli väel ringi traavib, lõpuks aga voodisse mehe rinna najale poeb ja magama jääb. Nii täpne on see, kuidas Fred tal asju käest ära võtab ja öökapile paneb ...

Ilus komöödia, puhas klassika! Sobiks vaatamiseks nt jõulude ja aastavahetuse ajal, kui tahaks midagi helget, ilusat, kerget ja head. Ja ajatut.

Salakaval valu

Varraku sari "Moodne aeg" on üldiselt kindel märk kvaliteedist. Selles sarjas on avaldatud ja avaldatakse edaspidigi uuema aja väliskirjanike loomingut. Nõudlikumale lugejale. 2002. aastal ilmus muu hulgas Andrew Milleri "Salakaval valu", mille esmatrükk Inglismaal ilmus kõigest viis aastat varem ehk 1997. aastal.

"Salakaval valu" on kirjaniku esikromaan ja olevat raamatu kaanel kirjutatu järgi kujunenud kirjanduslikuks sensatsiooniks. Muljetavaldav! Ilmselt ei tähenda sensatsioon siinkohal bestsellerit, sest vaevalt ma viimasel juhul sellest raamatust alles paar kuud tagasi esimest korda kuulnud oleksin. Armas kolleeg pistis pihku, öeldes: "Tõin sulle lugemist."

Esimese paarikümne lehekülje lugemine oli üsna piinarikas. Ei saanud üldse aru, kes on kes, mis toimub. Eks oli harjumatu lugeda üle pika-pika aja teostki, mille tegevus toimub 18. sajandil (no kes tänapäeval kirjutab nii vanast ajast, ilma et kuulutaks sellest kui ajaloolisest romaanist). Kummalisel kombel on autor suutnud väga hästi tabada ajastu hõngu, olles siiski stiili mõnusalt kaasajastanud. Nii et äkitselt muutus lugemine puhtaks naudinguks.

Peategelane on arst James Dyer, kes ise valu ei tunne. Tema andekus, ravimisviisid ja ravimiskiirus on imeline. Kui temast elu teises pooles saab justkui uus inimene ja kui ta hakkab valu tundma, kui kõik elu jooksul kogetu pinnale kerkib, tekkis mul assotsiatsioon tippspordiga. Tippsportlased kipuvad ju sageli vanas eas kannatama tohutute valude ja piinade käes - luud, lihased, liigesed valutavad, kõik vanad vigastused annavad jälle tunda. James Dyeri karakterisse on kirjutatud suurepärase täpsusega sisse see, et eesmärgile jõudmiseks tuleb keskenduda peamisele. Ta keeldub külmavereliselt postipoisi ravimisest, öeldes, et kui ta oleks teel Venemaale iga postipoisi pärast peatunud, ei oleks tal olnud seda teekonda mõtet ette võttagi. Kuni selleni välja, et ta möönab, et siis, kui ta valu ei tundnud, ei kahelnud ta kunagi, nüüd aga on ta muutunud väga ebakindlaks.

Tõrvatilk meepotis on selle raamatu tõlge, õigemini halvasti toimetatud tõlge. Lausa häiriv on lugeda, kui nimi on kirjutatud järjestikustes lausetes erinevalt.