laupäev, 5. detsember 2009

Salakaval valu

Varraku sari "Moodne aeg" on üldiselt kindel märk kvaliteedist. Selles sarjas on avaldatud ja avaldatakse edaspidigi uuema aja väliskirjanike loomingut. Nõudlikumale lugejale. 2002. aastal ilmus muu hulgas Andrew Milleri "Salakaval valu", mille esmatrükk Inglismaal ilmus kõigest viis aastat varem ehk 1997. aastal.

"Salakaval valu" on kirjaniku esikromaan ja olevat raamatu kaanel kirjutatu järgi kujunenud kirjanduslikuks sensatsiooniks. Muljetavaldav! Ilmselt ei tähenda sensatsioon siinkohal bestsellerit, sest vaevalt ma viimasel juhul sellest raamatust alles paar kuud tagasi esimest korda kuulnud oleksin. Armas kolleeg pistis pihku, öeldes: "Tõin sulle lugemist."

Esimese paarikümne lehekülje lugemine oli üsna piinarikas. Ei saanud üldse aru, kes on kes, mis toimub. Eks oli harjumatu lugeda üle pika-pika aja teostki, mille tegevus toimub 18. sajandil (no kes tänapäeval kirjutab nii vanast ajast, ilma et kuulutaks sellest kui ajaloolisest romaanist). Kummalisel kombel on autor suutnud väga hästi tabada ajastu hõngu, olles siiski stiili mõnusalt kaasajastanud. Nii et äkitselt muutus lugemine puhtaks naudinguks.

Peategelane on arst James Dyer, kes ise valu ei tunne. Tema andekus, ravimisviisid ja ravimiskiirus on imeline. Kui temast elu teises pooles saab justkui uus inimene ja kui ta hakkab valu tundma, kui kõik elu jooksul kogetu pinnale kerkib, tekkis mul assotsiatsioon tippspordiga. Tippsportlased kipuvad ju sageli vanas eas kannatama tohutute valude ja piinade käes - luud, lihased, liigesed valutavad, kõik vanad vigastused annavad jälle tunda. James Dyeri karakterisse on kirjutatud suurepärase täpsusega sisse see, et eesmärgile jõudmiseks tuleb keskenduda peamisele. Ta keeldub külmavereliselt postipoisi ravimisest, öeldes, et kui ta oleks teel Venemaale iga postipoisi pärast peatunud, ei oleks tal olnud seda teekonda mõtet ette võttagi. Kuni selleni välja, et ta möönab, et siis, kui ta valu ei tundnud, ei kahelnud ta kunagi, nüüd aga on ta muutunud väga ebakindlaks.

Tõrvatilk meepotis on selle raamatu tõlge, õigemini halvasti toimetatud tõlge. Lausa häiriv on lugeda, kui nimi on kirjutatud järjestikustes lausetes erinevalt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar