laupäev, 28. detsember 2013

Esimene kord. Metropolitan Opera "Tosca" kinos

Ole sa ooperisõber või mitte, kiire elurütmi juures on uusi asju ja kohti avastada väga vaevarikas. Kui poleks olnud mu elu kvalitatiivselt pöördumatult muutnud vajadust ühte eksamit hästi sooritada, siis puuduks mul arvatavasti praeguseni Metropolitan Opera etenduse vaatamise kogemus kinosaalis. Õnneks oli mul vaja õppida tundma Puccini "Tosca" helikeelt, ja õnneks etendus just Metropolitan Operas "Tosca". Nii siis läksingi Coca-Cola Plazasse ooperiülekannet vaatama.

Muljete ja kõhkluste järjekorras ... Otseülekannet ei saanud vaatama minna, küll aga sobis pühapäeval kell 12 ülekande kordus. Kassast piletit küsima minnes selgus, et saalis on vabad vaid esimesed kaks rida. Nagu öeldud, esmatähtis oli tol hetkel muusika. Võtsin, mis võtta oli. Saali ukse taga nägin mitut endast vähemalt paarkümmend aastat vanemat daami. Tegin kiiresti järelduse, et olen kindlasti kõige noorem inimene siin publiku hulgas. Läksin ruttu saali ja jäin sisenevat publikut silmitsema. Kokkuvõttes polnud olukord sugugi nii "hull", tuli nooremaidki. Ukse taga laual oli kavaleht osatäitjate nimedega ja ooperi sisukirjeldus. Eraldi oli täheldatud, et teatrietenduste ülekannetele ei lubata popkorniga. Kohviga võis minna küll.

Enne etendust reklaamiti ooperiülekannete hooaega ja näidati publikut. Mulle, kes ma jumaldan suuri ooperimaju, mulle, kes ma jumaldan muusikast suurt midagi taipamata kõrgele lae alla kaikuvat helide pillerkaari, avanes nüüd pilt nende inimeste nägudest, kes istusid New Yorgis saalis ja ootasid suurte ooperilauljate saabumist ... Minus võitlesid kaks vastandlikku tunnet: mida kõike oleksin nõus andma, et saaksin kord elus viibida ühel Metropolitan Opera etendusel, ja kuidas ma saan praegu teises maailma otsas mugavas kinotoolis istudes kuulata 15-eurose pileti eest ooperimaailma tippe. Ei oskagi öelda, kumb neist tunnetest võidaks. Kahjuks kipub igatahes rahvusooper kaotajaks jääma, sest tänapäeva tehnika toob palju väiksema raha eest koju kätte solistid, keda ma ei kuuleks live'is võib-olla kunagi. Nähtut ja kuuldut saab kirjeldada vaid ülivõrdes.

Lahendamata oli veel küsimus, mis saab vaheajal. Selgus, et kinosaalist võis vabalt välja minna ja maja peal ringi liikuda. Nagu teatris. Hoopis huvitav oli aga see, et etenduse vaheaegadel näidati ülekande raames intervjuusid solistide ja lavatehniliste töötajatega. Esimesel vaheajal näidati järgmise vaatuse lavakujunduse ülespanekut algusest lõpuni, teisel vaheajal oli pilt rohkem taustaks, aga seda kõike oli väga huvitav jälgida.

Mis lavastusse puutub, siis see oli üpris klassikaline ja peaks vastama ka kõige nõudlikuma ooperisõbra nõudmistele. Minu kui võhiku jaoks sündis aga uus lemmik - tenor Roberto Alagna. Polnud tema nimegi enne kuulnud, aga sellest ainumast korrast piisas, et nimi oleks kindlalt mällu sööbinud.

Elame võrratute võimaluste ajastul: mugavas kinosaalitoolis võib väga mõnusasti nautida maailma tippooperit. Helikvaliteet on hea, solistid on head, lavastus on hea. Kõik on olemas. Olen mõnikord vaadanud kodus ka balletiülekandeid ja Berliini filharmoonikute kontsertide ülekandeid. Pelgasin natuke kino, aga vähemalt päevasel ajal ja nädalavahetusel oli kõik ideaalne.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar