pühapäev, 17. märts 2013

"Argo", Oscareid võitnud film

Pärast Oscari-võitjate väljakuulutamist avaldas filmikriitik Tristan Priimägi arvamust, et tänavustest Oscari-filmidest pole ükski kümne aasta pärast tähtis. See mõte jäi meelde, sest alateadlikult polnud ma seekord enne Oscareid kuidagi "aktiviseerunud", et endale mingigi mulje viimase aasta Hollywoodi filmidest luua. Ühest küljest napib viimasel ajal aega, teisest küljest ei tundu olevat midagi niisugust, mida ilmtingimata peaks vaatama või võiks vaadata. Üksikuid linateoseid olen küll vaadanud,  aga üldiselt ei ole film nii ehk naa mu lemmikžanr ja pigemini vaatan eesti näitlejate pärast eesti filme ning kunstilise taseme pärast niinimetatud väärtfilme.

Parima filmi Oscari ja vist veel terve rea kuldseid mehikesi võitnud "Argo" tundus juba kas või mittemidagiütleva pealkirja pärast huvitav. Miks see film järjest auhindu kogus ja miks just seda filmi suureks favoriidiks peeti? Päriselt ma sellele küsimusele vastust otsinud ei ole ega püüagi anda. Hollywoodi filmitööstusel on mõju ja kaalu ning seetõttu meeldib mulle vähemalt parimast filmist midagigi teada ja arvata.

Pika sissejuhatuse peale olgu lühidalt öeldud, et "Argo" on väga hea film, aga ka väga klassikaline ajalooline film, mille aluseks üks tõestisündinud konfliktolukord USA ja Iraani suhetes. Oscari võidu puhul on aga arvatavasti tegemist poliitiliselt korrektse ja vajaliku otsusega. Seda kõigepealt. Mulle meeldis siiski, kuidas "Argo" tehtud oli. Filmis peab olema ootamatust, põnevust ja pinget. "Argos" on kõike parajal määral. Kohati tundub, et vaatajalt eeldatakse pisut suuremaid eelteadmisi. Meie, eurooplaste, ja keskmise ameeriklase taustsüsteem on kindlasti erinev ja seetõttu on raske hinnata, millest see film eri kontinentidel täpselt kõneleb. Lõpp kiskus muidugi taotluslikult liiga holliwoodlikuks, aga kus see kirjas on, et pisarate väljakiskumiseks ei või natuke absurdseid võtteid kasutada ... Ekraanilt nähtud pilt on vaid ühe osapoole tõlgendus, arusaam ja ühes kultuuriruumis mõistetav, teisel on kindlasti oma arvamus ja inimestel, kes tolles teises süsteemis edasi elama pidid, oma saatus. Üks projekt on vaid imepisike lõik kellegi elu(de)st. Igatahes ei muutunud Iraanis lennuki õhkutõusmisega ära üks ajastu ega alanud järgmine.

"Argos" ei ole silmapaistvaid näitlejatöid. Film räägib oma klassikalisuses iseenda eest. Head on head ja pahad on pahad. Aga nagu ma juba ütlesin - tehtud on see film hästi ja ilmselt on režissööril ja peaosatäitjal Ben Affleckil olnud ettekujutus filmist väga selge. Välja tuli ju silmapaistev ja hea film, mis tundub vastavat ikkagi paljude filmisõprade ootustele, rääkimata hindajaist.

Ma ei ole kindel, kas vaataksin "Argot" kunagi veel, aga ajalooline ... ongi alamžanr, mis oma kroonikalikkuses ei ärata niivõrd üha uusi ja uusi emotsioone, kuivõrd avardab silmaringi. Hästi tehtud ja ilmselt tõepoolest parim, mis möödunud aastast Hollywoodist võtta oli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar