Etendus vääris ootamist. Eesriide tagant avanenud muinasjutumaailm pani esiotsa lihtsalt ahhetama ja veel paar päeva hiljemgi suutsin nähtule mõeldes lihtsalt õhata: "Kui ilus ballett see oli!" Solistid olid väga head. Absoluutne tipp oli kuri nõid, kes printsess Aurorale nõelatorget ennustab. Tema must ürp, mis oli kohati ikka väga keeruline kostüüm balletilavastuses, ja tõld olid pastelses muinasjutumaailmas sedavõrd esilekerkivad, et kui veel lisada tantsija professionaalsus, ei jäänud muud võimalust, kui korraks kahtlema lüüa, kas sellisest kurjast saab üldse võitu. Kogu trupp siiski ei olnud ühtlane, aga ilusad tantsud olid ikkagi ja lavale loodud muinasjutumaailm oli lihtsalt ületamatult ilus.
Lavastanud oli selle "Uinuva kaunitari" Rio de Janeirost pärit lavastaja Marcia Haydee, imelise lavakujunduse ja kostüümid oli loonud Pablo Nunes. Nad mõlemad on tantsumaailmas suured nimed. Koostöös tekkinud tervik oli väga harmooniline, juba mainitud pastelsed värvid (roheline, roosa, valge, sinine) ja ballikülaliste kostüümid panid vaataja tundma end ka nagu ballikülaline. Siinne teatripublik ei pööra tavaliselt riietusele erilist tähelepanu, kuid seekord olid paljud väiksed lapsed saabunud just uhketes tualettides seda etendust vaatama. Väiksed printsessid jäävad printsessideks igas kultuuriruumis ja igal ajal.
Lavastuses oli kasutatud palju Luksemburgi balletistuudio lapsi ja neile oli sellise trupi koosseisus esinemine kindlasti väga võimas kogemus. Mulle vaatajana oli ühe kuningliku balletitrupi esinemist vaadata nagu rännak lapsepõlve, pärisprintsesside ja -printside maale, kus hea võidab kurja ja kus saab selgeks, et on asju, mis ei muutu kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar