Käisin esimest korda elus nii raske muusika kontserdil, nagu teeb Shinedown. Ja tulin sellelt kontserdilt esimest korda elus ära üleni turris meeleolus.
Esimene soojendusbänd oli ok, s.t vist piisavalt soft. Aga teise muusika tappis. Olin peaesinejat ehk Shinedowni enne kontserti natuke plaadilt kuulnud ega saa öelda, et see muusika mulle üldse ei meeldi. Aga kui nad lavale tulid, jõudis pärale, et selline agressiivsus ja sellised kollid nagu need seal laval ei ole kindlasti päris minu maitse. Pärast kontserti kodu pooles minnes püüti mind ju kenasti veenda, et selle kontserdi rikkus ära ruum. Teisisõnu, liiga väike ruum. Detsibellid olid maksimumini viidud või enamgi meel. Tõsi, kui muusika kuulamiseks, nautimiseks on hädavajalik kõrvatropid kõrva panna, siis on asi ju tasakaalust väljas. Möönsin, et võib-olla tõesti suudaksin neid kuulata kusagil põllu peal, kus nad on minust piisavalt kaugel ... Aga pigem vist ikka mitte.
Sõnaga, see muusika mulle ei meeldi. Ja tundsin, et olen lihtsalt vales kohas. Minusugustest koosneva publiku üle ei rõõmusta ükski artist.
Positiivset oli selles õhtus täpselt sedavõrd, et mõni lugu oli neil meloodilisem ja solistil on ülihea hääl. Eriti negatiivne oli aga ilmse ülevõimenduse kõrval solisti harjumus lugude vahel pikalt rääkida. Ilmselt tõmbas niiviisi hinge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar