Ei mäletagi, millal (viimati) lugesin raamatut, kus peategelane käib mulle algusest peale närvidele. Peeter Helme "September" oli nüüd üks niisugune. Vabandust, kui kellelegi liiga teen, aga selliseid tüüpe on päris kindlasti Eesti (riigi)asutused täis. Mitte et neid kusagil mujal ei oleks. Mulle lihtsalt käivad sellised mehed närvidele. Tal on korralik kõrgharidus, ei tundu tegelikult üldse rumal, aga igasugune ambitsioonikus puudub. Mehel peaksid olema ambitsioonid. Kuhu me jõuame, kui kõik päevi sama mõttetult mööda saadavad?Kui õigesti mäletan, oli tüüp töötanud selles asutuses juba pool aastat, aga ta polnud suutnud, viitsinud, suvatsenud meelde jätta isegi lähemate kolleegide perekonnanimesid.
Valdav õhustik on sünge ja uimane, ängi täis. September on ikkagi sügiskuu.
Tegelikult oli see raamat igav. Lugesin ilmselt lõpuni ainult lihtsa keele ja keelekasutuse pärast. Ja tekkis vaibumatu huvi ühe teise raamatu vastu. Michel Houellebecqi "Elementaarosakesed". See raamat on peategelase A ja O. Ma tahaksin aru saada, kas Houellebecqi lugemist hakkaksin "Septembristki" kuidagi teistmoodi mõtlema? Liiatigi on nimetatud "Elementaarosakesi" üheks tähtsamaks ilukirjanduse tõlkeks möödunud aastal.
"Septembri" lõpp on väga hea. Esiteks on see ootamatu ja ettearvamatu (mis on ju hea raamatu tunnus), aga teisalt kirjeldab väga hästi seda, et ka kõige uimasem tüüp peab mõnikord jalad kõhu alt välja võtma ja pea tööle panema. Olgugi et kusagil (vähemalt Eestis küll) leidub ikka mõni vana tuttav, kes su kuivale tirib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar