Risttuules ...

Kõik mu sõbrad ja tuttavad on justkui ühest suust öelnud, et nad ei julge seda filmi kinno vaatama minna. Ühest iseloomustavast sõnast - küüditamine - piisab, et mõista, et "Risttuules" pole naljafilm. Hoolimata sellest, et režissöör Martti Helde arvates on see film hoopis armastusest. Tõsi, armastus on juhtteema. Samavõrd kui jõud, mida kokku võttes peategelane Erna (Laura Peterson) pärast Eestist väljasaatmist Siberis hakkama saab. Aga see kõik ei tee olematuks fakti, et tegemist on filmiga küüditamisest.

Küüditamislugudes ei ole tegelikult enam midagi uut, mida ma juba ei teaks või näinud ei oleks. Pealegi arvan, et tegelikkuses oli kõik palju hullem, kui suudab kujutada mõni filmikaader. Nii et küüditamislood lihtsalt enam või praegu "ei müü" - osa meist väldib neid, surudes silmad-kõrvad kõvasti kinni, et hoiduda negatiivsest emotsioonist, ja teine osa (mille hulka kuulun ilmselgelt ka mina) vaatab ja leiab jälle, et jah, nii oli.

Ometi oli "Risttuules" teistsugune. Tehniliselt teistsugune. Ma ei ole vist kunagi nii staatilist filmi näinud! Heas mõttes staatilist. Need mustvalged kaadrid, justkui pildid fotoalbumist, ühe elu hetkedest, ärkasid Erna kirjades elule. Meenusid küll nii mõnedki varem loetud kirjeldused kellegi Siberi-aastatest ja -elust ja Eestisse naasmisest, samuti meenus paar hiljutist mustvalget filmi kui ajalootruuduse rõhutajat, kuid "Risttuules" mõjub nagu vana fotoalbum, milles olevatel fotodel on rääkida oma lugu ja kõik koos räägivad tervet lugu. Meie endi lugu.

Muidugi nutsin jälle lahinal, aga valust ja ebaõiglusest olulisem on tõepoolest armastus. Et Martti Helde on osanud armastuse ülimuse ja ülevuse just niisuguse filmi sisse panna, võib ju olla üllatav, kuid vähemalt mina sain siit vastuse ammu vaevanud küsimusele (mis see ikkagi on, millel põhineb inimese elutahe?). See on armastus. Aitäh, Laura, imeliselt ja veenvalt räägitud loo eest!

"Aju jaht" Linnateatris

Õudus ja vägivald müüb. Seda teab Quentin Tarantinogi, kelle tähtsust ja tähendust Linnateatri "Aju jahis" korduvalt rõhutatakse. Siiski ei mängita psühhothrillereid Eesti teatrilavadel just väga tihti. Anthony Horowitzi näidend on väärt materjal ja Diana Leesalu lavastuses muutuvad süngeimadki stseenid mänguliseks. Aeg-ajalt kostab saalist naeruturtsatusi, sest on näha, et näitlejatel on hea mängida ja peab ju säilima usk, et kõik ei saa tõsi olla.

Niisugustest põnevuslugudest rääkimisel tuleb hoolega hoiduda lahenduse ärarääkimisest. Selle näidendi juures on hea, et päris ühest lahendusest siin rääkida ei saagi. Kui "võti" näib üsna alguses käes olevat, saab peagi selgeks, et mitte midagi pole selge. Veri, valu ja hirm ei jää tulemata ja olemata.

Kõrgendatud Turvalisusega Haiglasse Vaimupuudega Kurjategijatele (vahemärkusena: kes selle nime tõlkis???) saabub kirjanik Mark Styler (Indrek Ojari), et koguda materjali oma uue raamatu jaoks. Kohtumist haigla juhataja doktor Farquhariga (Allan Noormets) peab ta paar tundi ootama ja kui juhataja lõpuks saabub, ei paista tollel aimugi olevat, miks kirjanik on tulnud ja miks ta on temaga kohtuda lubanud. Algab närvesööv mäng, mille tulemusel võib nii mõnelgi vaatajal maksa söömise isu pikaks ajaks ära minna. Styler soovib intervjueerida sarimõrvar Eastermani, kuid mitte miski ei aita teda eesmärgile lähemale. Ka kohale kutsutud õde Plimpton (Piret Kalda) raputab vaid õlgu väristades pead ja soovitab see mõte ära unustada. Veelgi enam, õde Plimpton poetab Stylerile salaja taskusse kirja, mida viimane küll lugeda ei saa, kuid millest võib ometigi järeldada, et maja turvalisusega on midagi tõsist lahti.

Esimese vaatuse lõpuks tekkis mul korraks lootus (või kartus?), et lahendus on käes, aga siis polnuks ju teist vaatust vaja ... Nii et tuli, põnevusest oimetu, edasi vaadata.

Vanasse mõisasse, mis asub aktiivsest elutegevusest eemal, rajatud vaimuhaigla pidi looma vangidele illusiooni elust, mis on väärt rohkem kui igavene elu. Kas ikka lõi? Huvitava kujundina käsitleb haigla juhataja väikekondanlikust maailmast väljarebimist: vaid vähesed jõuavad millegi tõelisega tippu, enamasti tuleb tähelepanu pälvida vägivallaaktidega. Kui ta Stylerit Eastermeni sisse minema sunnib, peaks see tähendama, et ainult nii on võimalik sarimõrvarit mõista. Eesmärk lükata Styleri enda hüpoteesid viimseni ümber, on ilmselt õige, kuid ma ei ole kindel, kas sarimõrvar end ise mõistab ... N-ö tavalised inimesedki ju ei mõista end ja oma motiive.

"Aju jaht" on kvaliteetne meelelahutus. Näitlejad on lihtsalt suurepärased, ja mis peamine - pinget on õhus nii palju, et jääb vaid imestada, kuidas sellised tekstid üles leitakse. Tõepoolest, psühhodraama seansid võivad ajudele hakata ja üha keerulisem on juhtkonnale seletada, miks me neid kasutame.

Reigi õpetaja

Roman Baskini "Reigi õpetaja" lavastuses asetub tähtsaimale kohale armukolmnurk. Seetõttu on tänapäeva vaatajal lavastust ajaloolisest kontekstist hoolimata lihtne jälgida. Ilmalik armastus ja abielu purunemine on ju üldmõistetavad, samamoodi tuleb tõdeda, et ligi neljasaja aasta jooksul ei ole inimeste hukkamõistus ja kadeduses midagi muutunud.

Reigi kirikuõpetajast Paavali Lempeliusest (Jassi Zahharov), tema naisest Catharina Vyckenist (Karmen Puis) ja Stockholmist Reiki saadetud diakonist Jonas Kempest (Mati Turi) rääkiv Eduard Tubina ooper põhineb Aino Kallase samanimelisel jutustusel. Libreto autorid on Aino Kallas ise ja hiljem seda täiendanud Jaan Kross. "Reigi õpetaja" on mitmes mõttes omapärane teos. Esiteks võrdlemisi lühike - lavastus mahub kahte vaatusesse ja kestab paar tundi. Teiseks paistab teos silma retsitatiivsusega, mis nõuab lauljatelt küll rohkem näitlejameisterlikkust, kuid lihtsustab vaataja jaoks teose mõistmist. Teise vaatuse kohtustseen on ju peaaegu sõnateater, taustaks vaid meeleolu ja olustikku loov muusika.

Jassi Zahharov kujutab kirikuõpetaja laia tunnetespektrit väga usutavalt. Ühtviisi kindlalt avalduvad põhjused, miks rahvas teda armastab või kuidas ta ägestub või kuidas ta loodab, et armastatud naine naaseks. Keelatud armuloo tuules kulgev ooper on siiski Reigi õpetaja lugu. See nõuab mitte ainult head lauljat, vaid väga head ooperilauljat, kelle näost, kehast ja olekust peaks paistma sisemine mure ja kelle kannatus tähelepanu pärast ei tohiks varjule jääda. Võrratu! Kõik see on Vanemuise lavastuse Reigi õpetajas olemas.

Armastajapaari Catharina ja Jonase puhul on siiski mõni küsitavus. Libretost on tingitud, et nende armumine on sisuliselt silmapilkne, ja eelkõige lavastusest on tingitud, et Catharina armumise põhjus näib peituvat moodsal moel ootuses ja lootuses, et maailma lõppu (mida Reigi peaks olema) saadetud diakon võiks suurde linna igatseva noore naise "päästa". Solistid on ikka head. 17. sajand tiksub kuklas, ja päris kaasajaga kõike seletada ei saa. Kiusatus on küll.

Orkester mängib Paul Mägi juhatusel imeliselt. Muusika voogab oluliste rõhuasetustega lavale ja sealt saali. Iir Hermeliini lavakujunduses on oskuslikult tabatud rannaküla õhustikku. Herman Sergo "Näkimadalad" on üks esimesi n-ö täiskasvanuraamatuid, mida teismeliseeast mäletan ja mille "sisse minek" toimus omal ajal sõna otseses mõttes nii, et kuigi ma polnud mitte kunagi Hiiumaal käinud, elustus Reigi kohana ja Hiiumaa laiemalt mu jaoks tollal väga eredalt. "Reigi õpetaja" tegevus toimub sadakond aastat varem, aga koha tundsin ometigi ära. Kõik oli nii tõeline. Igatahes on hea meel tõdeda, et Vanemuise väikse maja lava ei jäänud isegi massistseenide jaoks kitsaks.

Ma arvan, et Eduard Tubina "Reigi õpetajat" võib nimetada meie ooperi tüvitekstiks, ja kuna seda saab vaadata-kuulata väga harva, peaks otsima võimalust ja kasutama juhust, et neid harvu lavastusi vaadata. Roman Baskini lavastus on väga õnnestunud.

Muuseas: ma armastan sind

Soov vaadata NO-teatris Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku lavastust "Muuseas: ma armastan sind" oli kindlamast kindel pärast seda, kui nägin Vaiko Eplikut "Evitas". Kaks andekat inimest tõotasid head teatrielamust. Boonuseks veel Eero Epneri etenduse-eelne sissejuhatus NO-teatri kohvikus.

Selgus, et "Muuseas: ma armastan sind" polegi autobiograafiline lavastus. Kui ma muidugi õigesti aru sain. Mingid sugemed kahtlemata on, aga just see piiripealsus muudab nähtu eriti põnevaks. Muidugi on Priit ja Vaiko mõlemad pärit Raplast (või selle lähedalt?) ja ilmselt on nad kunagi koos ka bändi teinud ja kindlasti on nad sõbrad ja nii edasi. Räägitud lood, tehtud etüüdid, lauldud laulud on väga isiklikud, ja seetõttu on väga keeruline uskuda, et tervik pole isiklik. Kas armastusest saab üldse muidu kui isiklikult rääkida? Loosse sugeneb kindlalt miski ammune, mida paistab olevat pärast pikki aastaid paslik meenutada ja mille jagamine kõrvalistele isikutele on igati asjakohane.

Võimsaima kujundina jäi meelde Vaiko Epliku räägitu Bachi muusikakatedraali kohta. Geniaalne! Nägin selgesti, kuidas noor mees kõnnib selles suures katedraalis ja proovib arglikult või väheke julgemalt seintele midagi kirjutada. Enne teda on väga paljud midagi juba teinud, laed on uhkelt täis kirjutatud. Tühja kohta enam ei paista olevat. Veel nägin, kuidas mina selles tohutu suures katedraalis ringi vaatan, tean, et tegelikult pole mul lootustki kõike läbi lugeda ja kõigest aru saada. Seejärel pani muusik sukkpüksid ja kingad jalga, võttis kitarri kätte ja hakkas enese loodule tagasi vaatama. Ilus ja aus! Me kõik vaatasime koos temaga. Perspektiivitu küll, aga kui laiemalt mõelda, siis elu ise on ka võrdlemisi perspektiivitu. Lihtsalt parasjagu pikk, et mitte eriti tihti selle üle juurelda.

Priit Võigemasti näitlejamärgid olid naer ja nutt. Lause "Ma ei annaks poolt redistki näitleja pisarate eest." jäi kummitama. Arvan, et publik väärtustab näitleja pisaraid mitte sellepärast, et näitlejal laval on valus, et miski teeb talle haiget, vaid just sellepärast, et need näivad ehtsad, kuigi teame (või arvame teadvat), et and seda pole. Niisamuti mõjub hea muusikateos. Niisamuti petab hea muusik kuulaja ära, kui on vaja. Me oleme nende hetkede eest nõus andma palju rohkem kui rediseid.

Muusika võlub, on mõtestatud ja värske. Mina kah ei tea, kas see on stand-up. Ei ole (veel) õppinud selle fenomeni mõistma. Aga "Muuseas: ma armastan sind" on terviklik, väga hea, tõeliselt väärtuslik elamus õhtus. Lavalolijate talent avab meile ukse möödanikku. Vaevalt et nad sellest palju puudust tunnevad, aga ju on praegu paras aeg see kellelegi pühendada või niiviisi pühenduda. Nautisin, ja lugu rändab mu sees endiselt ringi.

"Evita" - Vanemuise muusikal

Muusikal ei ole minu žanr. Lihtsakoeline sisujoonis tähendab, et isegi Andrew Lloyd Webberi muusikalide vaatamiseks piisab enamasti ühest korrast. "Evita" filmiversiooni mäletan eredalt ja head eesti näitlejad ei kompenseeri teema ammendatust. Vanemuise "Evita" pani õlgu kehitama, ei muud.

Miski häiris Vanemuise suure maja saalis ka. Kujutlesin, et Tallinnas Nokia saalis meeldinuks mulle see lavastus arvatavasti palju rohkem. Seal on lava avaram ja saal ka suurem ja avaram. Evita mõju ja jõu esiletõusuks on vaja õhku. Kõrge müür tagalaval vajus praegu justkui peale. Tavaliselt on suurel laval probleem lava täitmisega. Siin oli vastupidi.

Helivõimendusega oli kas midagi valesti või ongi see Vanemuise suures majas alati selline või olin mina tol õhtul eriti terava kõrvaga. Igatahes kõlas laulmine nagu plekiline lärm, millest oli sõnu väga keeruline eristada. Teades enamikku laule ingliskeelsena, pidin eestikeelsetest sõnadest arusaamiseks aeg-ajalt tiitreid lugema. Jällegi, ingliskeelsena oleks elamus olnud arvatavasti suurem.

Ma ei ole süvenenud, miks sama lavastus, mille peaosas laulsid, mängisid mõni aeg tagasi Maarja-Liis Ilus ja Marko Matvere, nüüd taasesietendus ja miks peaosadesse valiti Evelin Võigemast ja Kalle Sepp. Ähmaselt meenub, et Maarja-Liisi kiideti rollilahenduse eest. Igatahes Evelinil on olnud paremaid rolle. See selleks. Aga miks on teises peaosas Kalle Sepp? Et Evita lugu mõju avaldaks, peab selles olema rohkesti kirge. Praegusest lavastusest kirg puudub. Vaataja teab lugu, võib-olla tänu filmile liigagi positiivsena, kuid ei näe tegelikku Evitat. Sisuliselt peaks see muusikal kajastama just Eva Peroni seda tahku, mida argentiinlased temas ei näinud. Paraku jääb Vanemuise lavastuses see kõik varju.

Ääretult positiivselt üllatas hoopis Vaiko Eplik, kes mängis Ché Guevarat. Jutustaja osa oli lahendatud meisterlikult ja see oli tõesti ka kõige paremini lauldud osa. Ché Guevara hoidus aupaklikult tegevusest kõrvale ja oli siiski alati sündmuste keerises. Arvan, et Webberi muusikali headus seisnebki libretos, kus juhtroll on antud Ché Guevarale, ja kui tegelikud peategelased mängivad selle kirglik-tuliseks Lõuna-Ameerika eluks, võib tulemus olla vägagi hea. Kahjuks on Vanemuise praeguses lavastuses peale Ché Guevara vähe.

"Masohhisti pihtimus" VAT Teatris

Ootamatu, pööraselt naljakas ja valusalt realistlik. Kui ma Rahvusraamatukogu uksest pärast "Masohhisti pihtimuse" vaatamist välja astusin, mõtlesin kõigepealt, et selle lavastuse alapealkiri või selgitav märkus võiks olla "Jürgen Ligi fänni pihtimus". Kui koju jõudsin, selgus, et Heili Sibrits oli juba sama mõtte peale tulnud.

"Masohhisti pihtimus" on tšehhi autori näidend. Lavastaja on sakslane. Lugu on nii Eesti oma, kui üldse olla saab. Kui rahvusromantiline külg kõrvale jätta (sest seda siin ei ole), siis julgeksin seda lavastust võrrelda NO-teatri "GEPiga". Aga "Masohhisti" ühiskonnakriitiline foon on heatahtlik, peegeldav ja kirjeldav. Kostüümid mõjuvad esialgu kui maskid, mille varjus tegelased lugu jutustavad. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et meile näidatakse meie endi paratamatut elu.

Raivo E. Tamm peaosas täidab rolli, kus ta peab olema kogu aeg laval. Tema dikteerib tempo, ja see on väga hästi valitud, sest vaatajat ehmatatakse, üllatatakse ja šokeeritakse väikeste koguste lisamisega, praetakse tasasel tulel. Pinge ei kao hetkekski. Vihjest areneb stseen ja stseenist peen satiiriline mõte.

Ülejäänud näitlejad on justkui statistid, kes piltlikustavad masohhisti pihtimust. Enamik episoodilisi rolle õnnestub väga hästi ja värvikalt. Tanel Saare Maxima juhataja tekitas korraks isegi võõristusmomendi, sest mõistus tõrkus leppimast, et sellised juhid on ikka veel olemas. Lavastuse lõpus selgus, et maailmatasemel ongi võimalik konkurentsis püsida üksnes tänu "koolile", mis meil on. Tänu masohhistlikule enesepiitsutamisele. Aga elada on ju vaja, ja tahaks ka. Pärlite sigade ette loopimine on siis muidugi solvav. Ago Sootsi antropomorfne hobune oli ühtaegu jumal ja prohvet. Katariina Ratasepa Annika kiretu, tülpinud teenindaja, kes suutis öelda vaid: "Miks ka mittä?!" Ja nagu kiuste astuvad ka masohhistide klubidesse sisse juristid, et reegleid meelde tuletada. Nii see tase alla käib.

Kes veel ei tea, miks Eestis ei streigita, siis nüüd saab see selgeks: ametiühinguid juhivad samasugused masohhistid nagu keskmine töötaja. Loogiline. Keerulisem on lugu sellega, et tööandjad (Margo Teder - panga personalijuht) annavad töö kvalifikatsioonita inimesele, kes on nõus väiksema palgaga. Positiivselt vaadates võiks lausa öelda, et tööandjad on sellisel juhul ise ka masohhistid.

Geniaalselt mitmetahuline ja -kihiline näidend, mille lavastuse puhul on eriti hea meel, et on põhjalikult süvenetud ja igale stseenile on leitud kodune paralleel. Alatasa tunnen teatris millestki niisugusest puudust - nüüd oli kõik paigas. Vaataja väljub saalist, tal on tuju hea, see tähendab, et meel on lahutatud. Ja selge peaga on hea järele mõelda. Mõtlemisainest on siin nii sisse- kui ka väljapoole. Protesteerida tahaks ka. Minge vaatama!

"Madisoni maakonna sillad" Sadamateatris

"Madisoni maakonna sillad" on kaunis pärl Vanemuise teatri draamarepertuaaris. Peeter Tammearu lavastusest õhkub suurepäraste näitlejatööde kaudu küpsete inimeste ootamatu ja painava armastuse lugu. Vaataja tunneb kaasa kord ühele, kord teisele, siis kolmandale ja neljandale, sest elu tähtsaimate otsuste tegemisel seisame kõik justkui sillal, teadmata, kas peaks sellest üle minema, tagasi pöörduma või jääma.  Ilmselt on hea, et ma ei mäleta mitte midagi kümmekonna aasta eest nähtud samanimelisest filmist. Nii saavad Hannes Kaljujärv ja Külliki Saldre Vanemuise lavastuses olla Robert Kincaid ja Francesca Johnson, ilma et neid oleks vaja kellegagi või millegagi võrrelda ja kõrvutada.

Sadamateatri lavale on paigutatud perekond Johnsonite kodu sisevaade. Francesca Johnson (Külliki Saldre) hoiab seda heledat ja idüllilist maja päevast päeva korras ja tema mees Richard (Jüri Lumiste) hindab väga puhtust ja korda. Neil on kaks umbes kümneaastast last, kellega isa sõidab neljaks päevaks põllumajandusnäitusele. Francesca jääb koju, tundes eelseisvast ainult enda päralt olevast neljast päevast siirast rõõmu. Kohe saabub nende õue aga National Geographicu fotograaf (Hannes Kaljujärv), kes otsib lähedal asuvat silda, mida pildistada. Igavusest ja arusaamatusest, miks keegi kohalike jaoks nii tavalist silda pildistada tahab, otsustab Francesca võõrale teed näidata. 

Seda lugu loevad ema matuseasju arutavad lapsed (Maria Soomets, Tanel Jonas) ema päevikust. Loevad ja näevad mälu- ja kujutluspilte lapsepõlvest. Loevad ja näevad paralleele oma elust. Francescal ei olnud lahendust, sest elust, kus kõik on õnnelikud, rõõmsad ja rahul, ei astuta maha. Täiskasvanud lapsed näevad lugu oma silmade läbi. Huvitav on jälgida, kuidas õele-vennale ema mõtted ja tunded mõjuvad. Heas ja õnnelikus peres kasvanud laste väärtused sarnanevad vanematekodust kaasa saadud väärtustega, kuid oluliste aktsentidena avaldub pojas isa rahumeelne kiretu arusaam ja solvumine ema päeviku peale ning tütre mõtetes annavad aastaid vaevanud kõhklused ja kahtlused lõpuks otsustava tõuke, et oma elus uus lehekülg pöörata. 

Emal olnuks selle sammu üle ilmselt hea meel, kuigi nende olukorrad on erinevad. Francesca olukorras ei olnud mingi muutmisotsus mõeldav. Soov tuhk sillalt alla visata on kui ilus kompromiss. Tütre elus on muutmisotsus ainumõeldav. Ükski antud tõotus siin ei loe.

Ühe eredama episoodina jäi etendusest kajama hetk, kui Richard oli lastega koju tagasi tulnud. Ei ühtki puudutust. Kui õde ütleb vennale, et helista nüüd oma naisele ja ütle talle, et armastad teda, oli ehmatav tõdeda, et just need hetked võivad muuta midagi nii, et pärast pole põhjust kahetseda. Kui Richard oleks nende nelja päeva jooksul korra helistanud, oleks kõik läinud võib-olla hoopis teisiti.

Kaua aastaid hiljem seisavad Francesca ja Richard teineteise kõrval, paluvad teineteiselt otse ja mõttes andeks. Eelkõige on aga väga hea vaadata ja mõelda, kui ilus on koos vananeda. Tänapäeval, kus nii vähesed seda saavad ja võivad, on vaikselt kulgenud elul kullahind. Targad inimesed ütlevad, et kui rääkida, ei oleks selliseid muresid. Öeldakse küll, et iga järgmine valik määrab uued valikud ja ootamatusi jääb üha vähemaks. Mu meelest "Madisoni maakonna sillad" tõestab, kuidas jalge ette võib vabalt veereda kivi, mis poleks seal olema pidanud. Nagu Hannes Kaljujärv armastan ka mina seda lugu. Sest see on armastusest ilma mingisuguste viguriteta. Nii lihtsalt on.