Karin ja Indrek, ei-tea-mitmes kord

Päris ausalt ära rääkides, siis viies kord. Iga kord on olnud natuke erinev, viimane uues koosseisus. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." on täiuslik lavastus. Detailideni paigas ja isegi viiendal vaatamiskorral ei teki kordagi tunnet, et mõni koht pole nii eriline, et ei vääriks jälle vaatamist, kuulamist, mõtlemist.

Üks sõber ütles ühe vaatamiskorra vaheajal, et ta ei salli silmaotsaski selliseid naisi nagu Karin. Mina olen "Tõe ja õiguse" 4. osa raamatuna armastanud viisteist aastat just Karini pärast. Eesti (näite)kirjanduses on suutnud naise olemust võrreldavalt tabada minu jaoks veel vaid Jaan Tätte. Möödunud nädalal millalgi Linnateatri Põrgulava saalis istudes mõistsin ootamatult, mis see on, miks Indreku ja Kariniga niimoodi juhtus. Esimese vaatuse järel ei osanud ma seda ikka veel sõnastada. Indreku üleolekutunne? Lõpuks sai selgeks, et see ei ole muud kui romaani pealkirjast tulenev tõe otsimine ja õiguse tagaajamine. Egoismiga oleks tegemist juhul, kui Indrek oleks õnnelik, aga ta ei ole. Elab üksnes koormaga, mis muutub aasta-aastalt üha raskemaks. Karin ütleb Indrekule: "Tänapäeval on nii, et mida raskem töö, seda vähem raha!" Ja Indrek vastab talle, et siis läheb see maailm küll hukka. Ei ole seni läinud. Kui kaugele me peaksime üldse ette mõtlema ja muretsema sellepärast, mis tuleb ja mis saab? Või mis siis ikka saab? Pankrotimeistrid on tõelised meistrid ja peavad avalikult pidu. Elu käib nende taktikepi järgi.

Lavastuse uuest koosseisust. Peaosas on endiselt Hele Kõrve ja Indrek Sammul. Karini isa Vesiroosi mängib nüüd Andrus Vaarik, kes on väga erinev Andres Otsa mängitud Vesiroosist. Tõnn Lamp kunstnik Mägarina jäi kõvasti Mart Kolditsa varju. Melesk on Indrek Ojari, atašee Kalju Orro. Lapsehoidja Soonjat kehastab Anne Reemann, kes on üsna sarnane Marje Metsuriga. Karini sõbrannad proua Horst ja proua Meeli on uues lavaversioonis vastavalt Elisabet Tamm ja Sandra Uusberg. Nemad ongi kõige värvikam muudatus uues koosseisus! Eriti Elisabet Tamme kõnedefekt, mis peaks paistma vist moevooluna.

Arvasin, et seekord ma ei nuta. Aga nutsin ikka! Alati on need natuke erinevad kohad, mis nii kõvasti puudutavad või raputavad, aga nad on alati olemas. Kõige raskem ja kurvem oli nüüd hetk, kui Indrek teatas Karinile pärast kohut, et ta ei tule enam koju. Ma oleks läinud vist ka ja viskunud trammi alla. Kuhu see tõe ja õiguse tagaajamine ometi viib ...

Gilgameš ehk igaviku saladus

Von Krahli teatri "Gilgameš" olevat lavastuse tutvustuse kohaselt üks kultuuripealinna etenduskunstide programmi tähtsündmusi. See on tõepoolest üks neist lavastustest, mis tuleks võimaluse korral ära vaadata, kui eesti teater vähegi korda läheb ja kui heast teatrist lugu peetakse. Etendus haaras mind endasse ja hoidis kinni veel mitu järgnevat päevagi.

Lavastus algab linnavalitsuse (?) korralise koosoleku stseeniga. Koosoleku päevakord ja ainus punkt, mida arutada jõutakse, on nii tühine, et korraks tekib kahtlus, kas ma ikka tahan näha nii mustvalgelt ühiskonnatriitilist lavateost ... Selles tühisuses ütleb järsku (Mart Koldits) keegi kõrgemalt, et tal on laval olijatele midagi öelda.

Kui ma ülikoolis esimesel kursusel "Gilgameši" lugesin, olin suures vaimustuses. Ilmselt mõjus midagi nii vana äsja keskkoolist tulnule nagu sõõm värsket õhku või kainestava arusaamana sellest, et ilmas on veel nii palju sellist, millest mul pole aimugi. Nii et mul on "Gilgameši" kui eeposega oma side või lugu. On oluline, et Juhan Ulfsak nimitegelasena lisas sellesse minu loosse 15 aastat hiljem midagi väga tähtsat. On oluline, et elu on väga lühike ja olulisima mõistmise hetkeks on lihtsalt liiga hilja. Teisipidi vaadates jällegi, et arvatavad kangelasteod on mõnikord nii tühised, et pelk sõbrast hoolimine võib olla palju-palju suurem tegu. Mul on "Gilgameši" lavastusega nii palju omi mõtteid, et nende jagamine ja selgitamine võib olla lugejale lihtsalt tüütu. Ilmselgelt ei ole ma kiidusõnadega siiski üksi.

"Gilgameš" on äärmiselt vonkrahlilik lavastus. Ah et mis on "vonkrahlilik"? No see on see, kui kujundid on nii sisukad ja mõttetihedad, et vaatajal pole vaja tunda tüviteksti. Siinne ja praegune on elus, kujunedes looks meie aja kangelasest ja vaadates tulevikku meie aja mõistmise kaudu. Aga mitte ainult. Kavalehel räägitakse, et kangelasega käib kaasas alati paariline. Näiteid tuuakse alates Don Quijotest, lõpetades Leopoldi ja onu Raivoga. Gilgameš käib oma rada koos Enkiduga (Erki Laur). Kes nad tänapäeval on? Uusrikas ja lihtne vabrikutööline? Parteijuht ja truu parteisõdur? Või hoopis teater ja elu? Kindel on, et teineteiseta on neil keeruline.

See oli minu esimene käik Kultuurikatlasse. Muljetavaldav. Ses mõttes, et kui mõni aeg tagasi "hääletati" Linnateatri uue saali või Kultuurikatla ehituse poolt või vastu, siis praegu tundub küll, et need on kaks võrreldamatud. "Gilgameši" produktsioon täiesti unikaalse kunstnikutööga (Liisi Eelmaa) sobib Kultuurikatlasse. Öelgu siis näiteks seinte vahel olev rõskus otsesõnu, et aeg on liigestest lahti. Suurelt ekraanilt näeb etenduse ajal selgelt tänapäeva(st) Kolgata teed, mille lõpus on baaridaami (Liina Vahtrik) seisukoht: "Mina saan ju teist aru, aga siin käivad teised inimesed ka." Ma olen seda lauset kusagil varem kuulnud, aga kus? Muide, ingliskeelsetes subtiitrites oli selle koha peal kasutatud tõlkes family restaurant! Keeruliseks on ilmaelu muutunud - mitte universaalse mõistmise pärast, vaid sellepärast, et "teised" võivad olla peale täiskasvanute ka lapsed või lausa koerad.

Igavese elu saladus puudub. Ainus viis on kõigest ja kõigist ülesõitmine. Taavi Eelmaa väljendus väga veenvalt oma mäe otsas, et "maksin selle eest ränka hinda".

Kunstnikutöö puhul on mainimisväärne kindlasti jumalate tempel. Tempel nagu tempel. Pole keeruline kujutleda, sest see ongi tavapärane tempel. Aga vesi (pattude lunastamiseks?) ja jumalannad, kes juhivad maailma mängu, karistades inimesi naiselikult salakavalal moel ...

Veel üks pluss. Üks paremaid teatrikavasid! Lugesin koduteel bussis rida-realt läbi. Ja kava polnud õhuke. Kui mõned häirivad keelevead kõrvale jätta, siis sisu poolest ikkagi üle kõige. Eriti muljetavaldavad olid viited ja vihjed elule enesele siin ja praegu.

"Ring" Palmse mõisas

Koomiline (abielu)draama, eriti niisugune, mida võib hea ilma ja suure publikuhuvi tõttu vajaduse korral kiiresti ümberkohandatult siseruumi asemel aias mängida või uues mängukohas iga ilmaga õues mängida, ei tohiks olla minu repertuaar. See tähendab, et tavaliselt ma niisuguste (suve)lavastuste vastu huvi ei tunne, kui need just väga kodu lähedal ei ole. Juunis Alatskivi lossis Roman Baskini lavastatud "Ring" äratas siiski huvi. Näidendi autori pärast. Teksti on kirjutanud W. S. Maugham. Alatskivi on Tallinnast ebamugavalt kaugel ja lavastus osutus vist juba enne esietendust nii menukaks, et loobusin kerge südamega. Siis aga juhtis üks sõbranna tähelepanu, et augustis mängitakse sedasama lavastust Palmse mõisas. Palmses ei hakanud korraldajad enam ilmale lootma, vaid ütlesid piletimüügiportaalis otsesõnu, et iga ilmaga mängitakse õues. Mahub ju vaatajaid rohkem ja õhku on ka rohkem.

Palmse mõis on väga-väga ilus. Alati, kui olen seal käinud, sirab taevas päike. Nii oli ka seekord. Etendus algas näitleja-toapoisi pöördumisega, et mobiiltelefonide helinaid nemad kuulda ei taha. Toapoiss ütles etenduse jooksul veel paar lauset, aga jäi selgusetuks, kas ta oli Palmse lavastuse tarvis "laenatud" idaviru harrastusnäitleja ... Kangesti tahtnuks nime teada!

Etendus on lühidalt öeldes tavaline suvekomöödia, mille lavastamisel on silmas peetud sellise publiku ootusi, kes tahab näha tükki, kus saab natuke naerda ja mõelda pole eriti vaja. Lugusid sellest, kuidas üks abikaasa jookseb uue kallimaga minema, on ümberringi nii palju, et isegi Maugham ei suuda üllatada. Lavastaja valis ilmselt täiesti teadlikult seetõttu jandi lavastamise tee. Kus aga sai, sinna pikkis midagi jantlikku sisse. Näiteks hea komöödianäitleja Tõnu Aava kaasamine.

Tõnu Aav mängis oma osa tõepoolest hästi. Lausa üllatas mind aga Kersti Kreismann. Peeter Jakobi oli lavastajal samuti väga hea leid. Eraldi peatükki vääriks Laura Peterson, kes on lihtsalt nii tore, et ei laskunud mitte kordagi mingile jantlikule tasandile, kui nii tohib öelda. Paraku tuleb lavastus tervikuna talle ikkagi ette ja mängimise võimalust jääb täpselt nii palju, kui jääb.

Sobib neile, kes tahavad teatris (suvel) vaadata midagi kerget, neile, kes tahavad näha laval häid eesti näitlejaid, neile, kes tahavad veeta suveõhtu mõisapargis. Nagu selgub, ongi niiviisi tagatud kordaminek. Mulle jääb see õhtu ilmselt meelde seltskonna, ilma ja meeleolu pärast, mitte aga lavastuse pärast.

Sinised mehikesed - smurfid

Ma ei proovigi väita, et "Smurfid" (The Smurfs) on mingi eriline šedööver, aga mitu korda parem on see film küll kui näiteks viimaste lihavõttepühade ajal vaadatud "Hop". Võrdlemiseks annab põhjust n-ö multikategelaste ja inimeste maailma kokkupanek ühte filmi.

Ma ei kuulu õnneks või kahjuks ka nende hulka, kes oleksid Soome TV vahendusel nende siniste olenditega koos üles kasvanud. Nii et kuni selle aastani oli mul ainult õrn ettekujutus, et sellised sinised olendid on olemas. Beneluxi maades hakati, nagu koduste kangelastega ikka, juba varakult praegusele sihtrühmale igasugust asjakohast nänni tootma ja müüma. Nii et meie lapsel oli kindel soov film suvel ära vaadata.

"Smurfide" algus oli tüütu. Võib-olla pidanuks olema mul kui vaatajal põhjalikum taustsüsteem? Ja smurfituumiku jõudmine New Yorki pani hirmu tundma, et see on pärast tüütut algust veel ka ülitüüpiline ameeriklastele söödavaks teha püütud mõttetu film. Tegelikult läks asi tasapisi kerides üha paremaks, päädides mõne südamliku ja elutarga smurfipapa ja Patricku vahelise vestlusega ning muutudes päris arvestatavaks peegelpildiks tarbimisühiskonnast, kus ka inimsuhted on sageli lihtsalt mustvalged. Seda arvesse võttes oli tore näha, et sinine värv muutis ka kõige südametumad lihtsalt mustast millekski keerulisemaks, üldse mitte lootusetuks.

Gargameli kass ei andnud midagi juurde, nagu ka smurf-tüveliste sõnade kasutamine kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, aga meeldis südamlik lugu, mille tunnistajateks sinised mehikesed New Yorgis sattusid. Kas sinine kuu on õnnestunuim turundustegu, ma ikka väga sügavalt kahtlen, kuigi proua omaniku meeli see liigutas ... Hea võidab kurja. Aga "Smurfide" film ei ole vist ikka mõeldud väga väikestele lastele ja suurte jaoks on moraali vähevõitu.

Kultuuripealinna "Morten lollide laeval"

VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühisprojekt-koguperelavastus "Morten lollide laeval" tundus algusest peale äärmiselt põnev ettevõtmine. Peaosas Ott Sepp, kunstnik ja loo autor Kaspar Jancis ... Akrobaat ja žonglöör olid värvatud Soomest ja Rootsist. Unustasin ära, et mulle ei meeldi eriti tsirkus, õigemini - ma ei oska tsirkusekunstist lugu pidada ja seda hinnata. Nüüdistantsu tipptegijad kipuvad akrobaatidele silmad ette andma.

Akrobaat oli "Mortenis" hea. Näitlejad nii head polnud. Ott Sepp mängis oma osa ausalt ja hästi, olles poisike, kes ihkab olla laevakapten. Isa ju on. Kuna tal oli vaid mängulaev, ei saanud sinna meeskonnaks inimesi valida. Morten otsustas valida oma laevale meeskonna putukate hulgast. Tema laevale said herilased, rohutirts, lepatriinu, ämblik, tarakan. Morten jälgib nende tegutsemist pikksilma abil. Teostuse seisukohast on pikksilmaga putukate jälgimine ja suurendatud pildi kuvamine ekraaniks kujundatud purjele põnev mõte, aga teatriimeks ma seda ei pea. Teiste putukate roll oli pildis püsida ja sellega said nad kenasti hakkama, kostüümid olid ka abiks. Pettumuse valmistas kõige olulisem - ämblik - Liisa Pulk. Tema ämblik oli lihtsalt kriiskav olend, kes pidi olema putukate putukas. Tädi Anna osas oli ta täitsa ok, aga ämblikule, kes lavale ilmudes oli akrobaadi kehastuses mitme aplausi väärilise etteaste teinud ja püüdlikult võrku pununud, ei sobinud selline emotsioonitu karjuv kõneviis üldse mitte.

Kõige suurema pettumuse valmistas aga loo üksainuke moraalilausejupike, mille merelt naasnud isa (Aarne Mägi) lõpus pojale ütles: kellekski saamiseks tuleb kõigepealt hoolega õppida. Arvatavasti meeldiks see lugu mulle lugedes rohkem. Aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus Salamandril". Tahaks uskuda, et hulk praegu tagaplaanile või lihtsustatult esitatud emotsioone on raamatus palju selgemalt olemas.

Nagu öeldud, tsirkus mulle ju ei meeldi ja see konkreetne lavastus oli loodud lavaefektidele rõhudes. Lavastuse tutvustuses oli öeldud: "Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas erinevaid meediumeid - nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni." Lõpptulemus olnuks veelgi parem, kui keelelist osa oleks vähem olnud. Päris õige pole ka väita, et ma pole sihtrühm. Juttu ju oli, et see on sobilik igaühele alates viiendast eluaastast. Wow-efekt jäi tulemata nii meie pere noorematel kui ka vanematel.

Marquis d'Artiste

Kaks meest - markii ja näitleja - räägivad Saku mõisas sellest, mida võim inimesega teeb ja millel on inimese üle võimu. Suur näitleja (Jan Uuspõld) võtab tundmatu markii (Hendrik Toompere jr) kutse vastu ja ootab kannatlikult sõnagi lausumata tund aega, et markiiga kohtuda. Sõnatult istuvad mehed ootavad Hendrik Toompere jr jr lavastatud "Marquis d'Artiste'i" alguses, kuni publik koguneb. Algab karm psühholoogiline mäng.

Lavastuse aluseks on katalaani kirjaniku Rodolf Sirera näidend, mille pealkiri otsetõlkes on "Teatrimürk". Nagu ka ühe teise katalaani näitekirjaniku näidendi puhul (pean silmas Jordi Galcerani "Grönholmi meetodit") olin siiralt üllatunud teksti üle. See on ülihea! Pealkiri ütleb, et juttu on teatrist. Seda muidugi ka, aga mitte ainult. Ühiskondlik positsioon ja selle positsiooniga kaasnev võimalus inimesi mõjutada on omaette teema. Suur näitleja võib kaotada enesevalitsuse teenriga suheldes, ta võib keelduda uskumast, et ta ei näe läbi nn amatööri näitlemist, aga ta teab suurepäraselt, et ükskõik kui veenev ta ka laval ei ole, päriselus on ta kõigest näitleja, kellel ei ole asja võimukandjatega samale pulgale. Markii loomulikult teab, et tal on hea tahtmise korral kõik vahendid, et panna näitlejat oma pilli järgi tantsima. Põhjuseks võib olla nii raha, uhkus kui ka soosimise ihalus.

Kaks suurepärast näitlejat teevad "Marquis d'Artiste'ist" tõeliselt nauditava teatrielamuse. Nad on küünlavalguses ja luksuslikus mõisameeleolus väga ehedad ja pärit üldse mitte kaugetest aegadest, vaid siitsamast, meie endi hulgast. Vaataja jaoks on nii Uuspõllu kui ka Toompere jr mäng pidevas muutumises, viimse vindi peale pingule keeratud. Tüki lõppu ei ole võimalik kuidagi ära arvata, kuigi mitmed käigud on ootuspärased. Kui mainitud võimuteema kõrvale jätta, siis on nad lihtsalt näitlejad, kes räägivad heast ja halvast teatris. Teater võib-olla ei ole elu, aga elu on küll teater, andes meile võimaluse oma osa paremini või halvemini etendada. Sõltub, kuidas keegi oskab, tahab, saab.

"Scapini kelmused", neljandik Molière'i suvest

"Scapini kelmused" on üks neljast Molière'i näidendite põhjal tehtud lavastusest sel suvel. Pakun, et Molière'i-ihalusel on üks põhjus: inimesed ihkavad lihtsa(l)t pila ja nalja. Kuna lavaaugu asemele pole ikka veel teatrimaja kerkinud ega paista kerkivatki, oli muidugi paslik võtta ette commedia dell'arte stiilis näidend ja lasta noortel näitlejatel selle tekstiga lustida, osatades kursuse juhendaja ja tüki lavastaja Elmo Nüganeni juhendamisel kurikavalalt nii mõnelegi päevakajalisele teemale. Tulemuseks on pretensioonitul moel tagatud hea tuju, eriti juhul, kui suveõhtu on soe. Vett ja nalja ja vilet on palju.

Kui ma üldse midagi "Scapini kelmuste" lavastusele ette heidan, siis seda, et algus pisut venis ja lugu ei läinud niisuguse lustiga käima, nagu see lõppes. Lõpus oli küll tahtmine öelda, et mängiga veel, nii äge! Tegelikult on viga ilmselt näidendis. Lavastades annaks valida tee, kus "Scapini kelmustest" saab lihtsalt labane jant. Seda teed Nüganen ei läinud. Oleks veider, kui oleks läinud. Linnateatri lavaaugus mängitud "Scapini kelmused" on teravmeelne.

Sellel kursusel õpivad kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kellest on osavalt tehtud kaks Scapini. Kuna kavalehel on nad veel nimetatud kui Märt-Priit Pius, võib teadmatum vaataja kuni lõpuni segaduses olla ja arvata, et Scapini mängib üks inimene. Igatahes üks on kindel - nendega hakkab veel eesti teatris nalja saama! Sest vaevalt et neil keegi eriti vahet tegema õpib. Juba praegu võib kindel olla, et head näitlejad on nad niikuinii.

Teised vennad on vennad Kalmetid, kes on "Scapinis" pandud mängima isa ja poega. Nende rollid on selles lavastuses kõige erilisemalt lahendatud. Üks räägib eriskummaliselt ja jääb arvatavasti aastateks meelde oma surematu hüüatusega: "Mis kurat ta sinna galeerile ronis?!" Teine võlub publiku ära kohe lavale jõudes, sest nii purjus annab olla ... Kaspar Velbergi löömamees oli muidugi ka ülihea. Teises isa-poja paaris astuvad üles Pääru Oja ja Priit Strandberg. Pärast seda, kui ma olen näinud Pääru Oja mängimas "Tasandikkude helinates", on küll tore teda hoopis teistsugusena ja teistsuguses rollis mängimas näha, aga sügavtõsine karakter on ikka mõjusam.

Tüdrukutele on jäänud selles näidendis rollid, kus eriti palju mängida ei saa. Piret Krumm sai küll korra pikemat juttu rääkida, aga situatsioonikoomika mängis seal juba niigi. Pealegi oli tal partneriks üks lavastuse säravamaid osatäitjaid - Henrik Kalmet.

Mängivad need, kes peavad. Andke raha, tõesti on vaja!