ADG Europe'i "Pygmalion" oli pärast umbes aastast vahet juba teine lavastus, mida ADG Europe' repertuaarist nägin. Esimene oli Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla tõsine" ja just see esimene äratas trupi vastu nii suurt usaldust, et julgesin vaatama minna ka oma lemmiknäidendi järgi valminud lavastust.
Jah, "Pygmalion" on mu lemmiknäidend. Tekst on täpselt nii lõbus, et sellest ei tüdine. Karakterid on piisavalt realistlikud ja ajatud, et neile ei ole keeruline päriselus prototüüpe leida. Kuni selleni välja, et näidendi lõpp kisub kurbvalusaks ja iga lavastuse puhul tekib saalis lõpuks heale komöödiale omane vastuoluline olukord: pool saalitäit publikust naerab südamest, samal ajal kui teine pool otsib taskust või kotist pisarate kuivatamiseks taskurätikut. Eri eluetappidel võib üks inimene kuuluda nii esimese kui ka teise poole esindajate hulka.
Eelkõige teatakse "Pygmalioni" muusikaliversiooni "Minu veetlev leedi" järgi. Viimast saab praegugi Estonias vaadata.
ADG Europe'i "Pygmalion" on draamalavastus, kus rändtrupile omaselt on osatäitjate arv viidud miinimumini, s.t kõigis rollides on kokku viis näitlejat. Mõnevõrra veider on, et näiteks Eliza isa ja austajat mängib sama noor näitleja. See oli siiski esimene kord, kui ma nägin seda näidendit ingliskeelses lavastuses. "Hispaanias on Hooti Hirmsad vihmaHood" on originaalvariandis hoopis midagi muud. Kõik näitlejad on professionaalid ja eri karakterid mängitakse väga selgepiiriliselt välja. Lavakujundus on lihtne: peamiseks rekvisiidiks on kergesti liigutatavad valged seinad, mida kaunistatakse lilleliste kardinatega või üldse mitte millegagi. Teksti on pisut kohandatud ja teadlikult naljakamaks muudetud, mõned kohad mõjusid lausa uudseina. Lõpp on erinevalt muusikalist kurb. Arvestades, et ingliskeelset teatrit näeb siin väga harva, on väga kosutav vaadata just mõnd sellist professionaalselt tehtud klassikalavastust.
Minu arust ei ole see näidendi lõpp kurb.
VastaKustutaMinu arust on kurb hoopis muusikali lõpp, kus ilus noor tark Eliza ikka nagu koer vastiku vanamehenässi juurde tagasi jookseb.
Ja see ei ole mul hiljutine arusaam, ma tundsin seda nii esimest korda näidendit lugedes (umbes kümneaastaselt, lahe lugu!) kui eriti pärast filmi nägemist (paar aastat hiljem), mis lõppes mu jaoks täiesti masendavalt.
Eks see olene vist sellest, mida kurva all silmas pidada. Võib-olla on tõesti nii, et vastiku vanamehenässi juurde tagasijooksmine on kurvem kui otste lahtiseks jäämine. Loo moraal on igal juhul see, et tüdruk, kes varem kuulus kuhugi, ei kuulu pärast "eksperimendi" õnnestumist mitte kuhugi. Elu vaesuses (mida oleks olnud elu noormehega, kes teda armastas) ei oleks Elizat enam rahuldanud ja elu seltskonnas, kus päritolu on tähtsam kui reaalne rikkus, tarkus vms, ei oleks sugugi kergem olnud. On jah masendav näidend, aga muusikali lõpp on minu arvates hea just sellepärast, et see lõpeb millegagi. Näidendis jäävad otsad lahti ja see masendab mind alati veel tükk aega tagantjärele. See on realistlikum.
VastaKustuta