Nüüd juba täies hoos oleva Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivali CinÉast tänavune avafilm oli sloveenia film "Tango Abrazos" (Vaje v objemu). Eesti filme saab festivalil näha teist aastat ja mäletatavasti oli möödunud aastal avafilmiks Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis". Mingit ühisosa neist kahest filmist otsida ei maksa, kuigi sloveenide sõnul on "Tangos" ühendatud nende rahvuslikud stereotüübid ja pealinna Ljubljana kaadrid.
"Tango" võib lühidalt kokku võtta kui korraliku festivali avafilmi - võimalikult paljudele meeltele sobiv armastusfilm, mille süžee on ühe poolakast sõbra sõnul kolme lausega kokkuvõetav ja mis ka kunstiliselt on üsna pretensioonitu. Korraks hea vaadata, sest saab naerda ja soovi korral ka nutta. Filmi lõpp on lausa banaalne.
Kaks paari otsustavad minna tangokursustele. Paaril esimesel tunnil kõnnitakse ja õpitakse lihtsamaid samme, siis vahetatakse partnereid ja millegipärast jäävad paarid lõpuni risti tantsima. Tasapisi hakatakse perekondlikult omavahel suhtlema, veedetakse ühe paari juures ühine filmiõhtu ja hiljem võetakse teise paari maakodus vastu uus aasta. Vähemal või rohkemal määral tekib uute partnerite vahel keemia ja ilmselt on vaid aja küsimus, mil omavahelistes suhetes toimuks pööre. Vana aasta läheb ja uus saabub segaselt ning hommikuse pohmelusega võideldes sünnib nii neil, kes oma maamajja koristama jäävad, kui ka neil, kes lumistel metsa- ja mägiteedel koduteed otsivad, plaan, kuidas eluga sellest punktist edasi minna. Olgu öeldud, et banaalseks teeb filmi lõpu just mõlema paari ühesugune otsus, mis ei jäta vaataja fantaasiale mitte mingisugust ruumi. Seda otsust siinkohal otsesõnu välja öelda poleks vist aus, kuigi on raske uskuda, et film kunagi Eesti kinolevisse jõuab.
Pärast filmi said vaatajad režissöörile küsimusi esitada. Muu hulgas küsiti, kas see on režissöör Metod Peveci parim film? Mees vastas, et ei, talle ei meeldi see film üldse. Tal tekkivat kõikidest filmidest nende tegemise järel küllastumus. Tehniline tegevus kõige ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimise ja veel kord ülekontrollimise, klapitamise, analüüsimisega kaotab filmi vastu igasuguse huvi. See seisukoht oli üllatav ja ristivastupidine näiteks meie oma režissööri Ilmar Raagi seisukohaga, kes "Kertut" kommenteerides ütles, et iga uus film on selle vigadest hoolimata tema jaoks alati parim film.
Režissööri arvates "Tango Abrazos" jõulufilm (või vähemalt talvisel ajal vaatamise film), kuid Sloveenias oli film jooksnud kinodes südasuvel ... Kaldun olema režissööriga sama meelt.
Veel üks tähelepanek tekkis sloveenidest küsijate kaudu Ljubljana kohta. Nimelt tundusid sloveenid selle filmi puhul väga hindavat ja väärtustavat Ljubljana kaadreid, mis pidid olema imeilusad ja rõhutama linna kaunidust. Jäi arusaamatuks, kas jutt käis magalarajoonide ja paari kesklinnas oleva ostutänava vaadetest? Kusjuures vihmavarjud olid sõrmuse osturetkel tähtsal kohal. Lumine mägimaastik ja tüüpiline Alpides asuv maja olid palju muljetavaldavamad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar