Ikka ja jälle ma üllatun, kui mõnesse siinsesse kontserdisaali satun. Need kõik on erilised ja eranditult väga hea kõlaga. Nii et kui ma mõni aeg tagasi kohaliku konservatooriumi saalis Camerata Trajectinat kuulamas käisin, pidin jälle sama tõdema.
Tõsi on, et vanamuusika kontserdile satun ma ainult siis, kui keegi kaasa kutsub või kui saan vabapääsmed. See ei ole minu muusika. Mitte et mulle seda üldse kuulata ei meeldiks, aga kõik need ajalooliselt erilised pillid, millest heli välja puhutakse või pigistatakse, jätavad üldjuhul üsna külmaks. Küll aga meeldib mulle "päris" maalikunst - selline, mida viljelesid näiteks 17. sajandi hollandi kunstnikud. Villa Vaubani näitust olin suvehakul vaatamas käinud ja selle näituse maalidest Camerata Trajectina kontsert inspireeritud oligi. Kontserdil näidatigi taustal neidsamu maale ja juurderäägitu ning -mängitu panin maalidel tantsivad inimesed elama. Vanamuusika kõlbab niisuguses kastmes kuulata küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar