südamelähedaselt

Theatrum ja "Misantroop"

2012-01-26T16:14:00.004+01:00

Veider on jaanuarikuus möödunud suve meenutada, aga Theatrumi möödunudsuviseks lavastuseks nimetatud "Misantroop" jäi mul suvel nägemata. Õnneks avanes aasta lõpus uus võimalus. Läksingi esimest korda elus Kadrioru lossi, et see klassikalisest klassikalisem teatritükk saaks lossisaalis reaalsuseks. Molière'i näidend on 21. sajandi hakul naiivsevõitu, kuid ometi on see tekst kõik ajad üle elanud ning inimliku edevuse peegeldajana uskumatult aegumatu.

Lembit Petersoni lavastus jääb meelde eelkõige kujunduse ja kostüümide pärast. Laura Pählapuu kostüümid on õnnestunud ja täpselt nii värvikirevad kui kõrgema seltskonna elu ja inimesed. Kadrioru lossist kujuneb uhkeldava seltskonnaga väga harmooniline salong. Teine oluline detail on tekst, mõjuvõimas ehe värss.

Näidend ise keerleb Célimène'i (Laura Peterson) ümber, kelle ümber keerleb hulk mehi. Nende hulgas ka üks (Alceste, keda mängib Ott Aardam), kes seltskonnas valitsevat silmakirjalikkust silmaotsaski ei salli, ja talle aru pähe panna üritav Philinte (Marius Peterson). Mingil põhjusel on Célimène armutõotust jaganud ka Alceste'iga. Siit saab alguse konflikt, mida tõeline seltskonnadaam Célimène võtab kerge mänguna, olles piisavalt edev ja armastades ennast ja elu sedavõrd, et üks mees ei saa ometi olla mängu ilust kõrgemal. Kõrvaltegelaste ehk ülejäänud meeste näol on tegemist läbilõikega (tagasihoidlikemast kuni kõige edevamani) peene seltskonna kirjust pildist. Peale nende veel Éliante (Eva Eensaar) kui väga leplik unistajalik noor neiu ning Arsinoé (Anneli Tuulik), kes on ilmselgelt kibestunud, aga põhjusega. Tema mängud näivad olevat mängitud. Kelle poole niisugune naine rohkem hoida tahab, on raske öelda.

Siiras hea näitekunsti kogemus väga sobivas kohas. Ei proovi ületada piire, aga lati alt läbi ka ei joosta. Lihtsalt väga hea.

Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?"

2012-01-19T11:56:00.002+01:00

Mängukoht on Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" lavastusel selline, et rohkem päris ei saa teater enam olla. Ma olen küll ka varem laval istunud ja mind on lavale viidud, aga nii lähedal mänguruumile pole küll kunagi varem olnud. Seda lavastust peaks vaatama kas või ainult koha pärast. Teatrikülastusest saab minek George'i ja Martha koju. Kui tekiks võimalus viskiklaas kätte võtta, muutuks vaataja sõna otseses mõttes nende külaliseks ja tahaks tõmbuda vaikselt omaette, et mitte segada George'i-Martha ja Nicki-Honey juttu. Koju minnes oleks hing katki käristatud, sest kõige tugevamadki hingekeeled hakkavad seal George'i ja Martha elutoas värisema.

Mladen Kiselovi lavastuse esietendus oli pisut pärast NO-teatri "Virginia Woolfi" lavastuse esietendust. Kui NO oma nähtud, otsisin kannatamatult võimalust, et Linnateatri oma näha. Tagantjärele on hea meel, et vahe kahe nähtud etenduse vahel nii pikaks venis. Linnateatri saalis istudes oli hea meel, et eelmine nähtud etendus polnud värskelt meeles. Neid kahte lavastust ei saa võrrelda, aga näidend on ikka seesama. Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldis. Mõlemad on väga head, kuid samast alusmaterjalist hoolimata nii erinevad. Kui proovida ühte sõna leida, siis Linnateatri "Virginia Woolf" on malbem. Ahh, see ei ole ikka see sõna! Kiselovi lavastus hakkas mind seest närima, samas kui NO-teatri "Virginia Woolf" tuli jõhkralt väljastpoolt ligi.

Edward Albee näidend on meistriteos nelja karakteri pärast. Ei mingeid liigseid tegelasi, vaid ainult need neli ehk kaks paari, kes kannavad endas elu paradokse. Niisugune materjal eeldab väga häid näitlejaid, muidu hakkab karjuvalt valus.

Andrus Vaariku George on selles lavastuses inimesena kõike muud kui harjumuspärane Andrus Vaarik. See räägib enda eest. George'ist peegeldus enda ja maailmaga ammu rahu sõlminud keskealine mees, lihtsalt inimene. Raske on teda "üle mängida". Epp Eespäeva Martha võiks järelikult olla keskealine naine oma pettumuste, rõõmude ja kapriisidega. Kõigele lisaks on see Martha aga ka väsinud. Mäng elu ja mängu piirimail muutub nende dueti kaudu valuspäriseluks. Noorem paar (Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port) kaotab sellel ööl justkui süütuse. Tõtt-öelda mina ei tahaks nende rollis olla, kuigi just esimeses lõigus sai öeldud, et lavalt nähtu on nii-nii päris ... Ma ei tahaks sealt majast vastu hommikut lahkuda (ükskõik kui palju alkoholi selle öö jooksul ka joodud poleks), olles pidanud poole öö vältel nägema ja kuulma ja kogema kõike seda, mida näha, kuulda ja kogeda saab. Miski ei jääks olemata ega tulemata, aga kõike ei pea olema kogenud.

Albee näidend on klassika ja just täpselt nii väga hea, nagu see on. Veendusin, et vähemalt paar aastat võiks jälle järgmise tõlgenduse vahele jääda. Sõnaga, suudan "Virginia Woolfi" näha ja taluda teatud kogustes teatud aja tagant. Nagu alkoholi.

Polanski "Tapatalgud"

2012-01-12T16:32:00.001+01:00

Millised näitlejad, milline tekst, milline film! Tõepoolest puhas kuld! "Tapatalgud" (Carnage) köitis mu tähelepanu eelkõige režissööri (Roman Polanski) pärast. Filmi vaatamise ajal mõtlesin, et see tekst kisendab teatrilava järele. Alles hiljem kodus mõistsin, et filmi aluseks on Yasmina Reza näidend "Le Dieu du carnage", mida mängiti mõni aasta tagasi "Tapatöö jumala" nime all Kuressaare Linnateatris ja mis on kogu Euroopas väga populaarne lavastamismaterjal.

Polanski on filmis viinud tegevuse New Yorki, kus kahe poisi tüli päädib sellega, et üks lööb teisel mingi toikaga kaks hammast suust välja. Muide, see on film, kus algust ja lõppu ei tohiks mingil juhul maha magada! Väga tähenduslikud mõlemad. Alguse ja lõpu vahele jääb see, mis toimub (elu)teatrilaval ehk tapatöö: süüdlase vanemad külastavad ohvri vanemaid. Viisakusvisiit. Iseasi, kas niisugusest külaskäigust on kellelegi kasu ja missugune peaks olema niisuguse külaskäigu eesmärk.

"Tapatalgutes" mängivad parimad: Jodie Foster, Kate Winslet, Christoph Waltz ja John C. Reilly! Ja tänu neile on see omas žanris (tragikomöödia?) üks paremaid filme, mida ma olen näinud. Harva, kui kinolinal näeb korraga koos ja ainult nii palju väga häid karakternäitlejaid, ja veel harvem näeb filmis seda, kuidas näitlejad ilmselgelt ja puhtalt naudivad mängu ilu. Reza näidend meenutab Edward Albee näidendit "Kes kardab Virginia Woolfi?", alates kahest paarist, kellest üks satub teisele külla. Kuid Reza näidend on elulisem, mitte nii äärmuslik. Kindlasti ka tänapäevasem. Ma olin kinosaalist välja astudes saanud nagu puuga pähe.

Viies kolonn Draamateatris

2012-01-12T11:33:00.002+01:00

Astusin Draamateatri ees ülekäigurajale, et minna teatrisse ja märkasin äkki teatri kõrval seismas roodu sõdureid. Igati ehe tunne tekkis enne "Viienda kolonni" etendust. Pärast selgus, et sõdurpoisid suunatigi teisele rõdule sama etendust vaatama.

Hemingway ainus näidend olevat teatri kodulehel seisva tutvustuse järgi eksimatult Hemingway: traagiliselt, naljakalt ja kirglikult põimuv spiooni- ja armastuslugu. Tõsi, hemingwaylikkus jõudis lavalt saali minuni küll, ja see on põhjus, miks ma võin siiralt öelda, et mulle meeldis see lavastus. Hoolimata teatrikriitikute valdavalt mitte eriti positiivseist arvamusist. Mina tundsin tol õhtul saalis end keskkooliõpilasena, kes on Hemingway loominguga tutvust teinud. Mind ei häirinud ajaloolised ebatäpsused ja muutmised. Ma ei ole ka selle näidendiga tuttav ega tea, kas ehk juba autor on "tõde" moonutanud. Raske öelda, kuidas oleks päriselt keskkooliõpilasena seda elukajastust 21. sajandi hakul vaadata.

Igatahes niisugust lineaarselt kulgevat lugu on Draamateatri suure saali laval nähtud ennegi, nähakse praegu ja saab näha kindlasti ka edaspidi. Ei mingeid uuenduslikke vimkasid lavastuses ega ühtki eriliselt säravat näitlejatööd. Peaosades on Raimo Pass ja Merle Palmiste. Esimese kehastatud Philip Rawlings peab olema hemingwaylikult ühtaegu nn esimene armastaja ja sõjaaegse segaduse keskel võtmetegija. Tavaliselt on Raimo Pass suurepärane kõrvaltegelane, selles lavastuses ei anta talle võimalust mängida väikest kõrvalosa suureks, vaid pakutakse võimalust mängida peaosa eriliseks. Ma ei saa öelda, et see tal õnnestub, aga süü on selles pigemini juba kirjanikul, kelle näidend oleks vast proosateosena kandvam, ja seejärel lavastajal, kes on lahendanud selle lavastuse eelmainitud tavapärases võtmes, see tähendab pannud lihtsalt Draamateatri suurele lavale. Merle Palmiste Dorothy Bridges on nagu Palmiste ikka - ilus ja enesekindel. Ometi on just Dorothy Bridgesi ja Philip Rawlingsi unistamisestseen see hetk, mis tegi kogu lavastusest eksimatu Hemingway. Selle, et nende unistused ei täitu kunagi, sest kumbki ei põgene kunagi sõja eest – üks täidab ülesannet ja teist takistavad ambitsioonid.

Jääb vaid üks küsimus. Miks on sellesse lavastusse vaja nii palju näitlejaid? Mängida on peale peategelaste tegelikult veel vaid hotelliomanikul (Tõnu Kark), teenijal (Maria Klenskaja) ja ehk ka Anital (Marta Laan). Viimane on oma osaga eriliselt vaeva näinud, aga ma ei ole kindel, kas tänavatüdruku imago, mis lavalt paistab, on päris see, mis Anital olema peaks.

Siiski, neile, kellele meeldib klassikaliste võtetega klassikaline teater, kus on palju tegelasi, võiks "Viienda kolonni" lavastus meeldida küll. Mulle meeldis.

Teater NO99 jaanuaris Berliinis ja Hamburgis

2012-01-05T17:37:00.003+01:00

13. ja 14. jaanuaril 2012 saab NO-teatri lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaadata Berliinis teatris Hebbel am Ufer. Mõlemal päeval algab etendus kell 20.00.

20. ja 21. jaanuaril 2012 saab NO-teatri lavastust "Three Kingdoms", mis on valminud Teater NO99, Münchener Kammerspiele ja Lyric Hammersmith Theatre'i koostöös, vaadata Hamburgis Thalia teatris. Etendused algavad 20. jaanuaril kell 19.30 ja 21. jaanuaril kell 19.00

"Melanhoolia" ehk Euroopa parim film 2011

2012-01-02T14:05:00.003+01:00

Cannes'is peeti Kirsten Dunsti parima naisnäitleja auhinna vääriliseks, Euroopa Filmiakadeemia nimetas Lars von Trieri "Melanhoolia" (Melancholia) 2011. aasta parimaks filmiks. Tavalised vaatajad näivad seda filmi kas armastavat, lausa jumaldavat või vihkavat. "Melanhoolia" on nagu Wagneri ooperi väga tänapäevane lavastus. Ja see on konkurentsitult parim film, mida ma 2011. aastal vaatasin.

Film hakkab vontrierilike piltidega, justkui aeglase kokkuvõttega kõigest, mis edasi juhtub. Või mis lõpuks juhtub. Taustaks Wagneri "Tristan ja Isolde". Väga-väga ilus pilt kandis vapustavat kurbust ja lootusetust. See on maailmalõpufilm, aga mitte sellest, mis edasi ja pärast saab. "Melanhoolia" on meist.

"Melanhoolia" koosneb kahest osast: "Justine" ja "Claire". Peaks olema Justine'i elu ilusaim päev, aga tegelikult variseb tema maailm ja elu sel päeval hoopis kokku. Seejärel muutub kõik lihtsalt mõttetuks. Üks eelkõige endast hooliv inimene ei kaota vist midagi muud peale enda? Justine'i õde Claire elab korrektselt elu. Suhteline? Võib-olla ... Tal on väga rikas mees, väike poeg, ilus kodu lossis, mille juures on 18 auguga golfiväljak, hobused. Üle kõige kardab ta Melanhooliat. Või lihtsalt surma. Claire'i surmaga hävineb maailm.

Kahte väga erinevat õde ja elu ilmestavad kunstilised kontrastid: imekaunid stseenid ja ilmselt käsikaameraga filmitud lõigud.

See film jäi mulle kusagile sügavale sisse. Salamisi nutetud valu pärast, ja selle pärast, et ma ikka veel näen kahte pilti: seda, kus Justine pruutkleidis, maikellukesed käes, lebab ja taevast vaatab, ja seda, kus Claire, laps süles, mädanenud maad mööda edasi joosta püüab. Ja nutan. Möödunud aastas oli nii palju Wagnerit ja üks film meist.

Kuni inglid sekkuvad?

2012-01-01T23:12:00.006+01:00

Déjā vu! Ma ei viibinud küll "Kuni inglid sekkuvad" esietendusel, ma ei arva ka, et teatrilavastus peab esimesest etendusest kuni viimaseni olema küps tervik. Teatri võlu just kaduvuses seisnebki. Aga mind tabas Uku Uusbergi uuslavastuse ühte etendust vaadates peaaegu sama tunne mis ülemöödunud suvel Jänedal "Jõu" esietendusel: need sõnamängud on väga kihvtid, aga tekst tervikuna lihtsalt ei kanna. Pinge korraks tekib, siis kukub kõik jälle kokku. Niimoodi üle kolme tunni.

Miks autor ja lavastaja ei kasuta ometi dramaturgi? Vikerraadio saates "Teatrisse!" püüab Uusberg küll Meelis Kompuse samale küsimusele vastata, aga selgust ei saa. Sealsamas tunnistab üks "Inglite" võtmetegelasi Märt Avandi, et tema roll ei saa kunagi Uku lavastuste puhul esietenduseks valmis, ja Uku lisab, et läheb proovi ja viskab selle lavastuse lõpust ühe oma lemmikstseeni välja. Esietendusest on mitu nädalat möödas.

"Kuni inglid sekkuvad" on lavastuse mõttes rühmatöö, mis on valminud autori-lavastaja ja trupi koostöös. Muidugi teevad Draamateatri väga head näitlejad oma tööd tavapäraselt hästi. Ühtki eriliselt eredat rolli ei sünni. Ehk vaid Martin Veinmanni Harri. Teine värvikas kuju oli Mihkel Kabeli Ahto, aga tema kuju laguneb lõpuks koost nagu lavastus tervikunagi. Lavale ilmuvat Ahtot olen ma päriselus näinud küll, aga Aleksandri (Märt Avandi) seansile minev Ahto ei ole see, kes enesekindlusest pakatavana esiotsa lavale astus. Tõnu Oja Väino jääb algusest lõpuni endaks ja on samuti hästi õnnestunud karakter, aga siinkohal peaks lihtsalt kordama enne öeldut: Draamateatri väga head näitlejad mängivad ootuspäraselt hästi.

Mäng mänguks, aga lugu ise ... Lavastuse lõpus on koht, kus taksojuht palub dispetšeril öelda kliendile, et kõndigu too parem jala, on tervisele kasulik. Dispetšer vastab, et see klient tundus kuri ja vähese empaatiavõimega inimene. Empaatiast see lavastus ongi, eelarvamustest ja hoolimisest ka. Olulised ja vajalikud teemad, eriti kiirel ajal. Ent mõistmaks, kui palju on erinevaid inimesi ümberringi, ei pruugi igaühte tunda. Uku Uusbergi lavastuse kontekstis tuleb seda mõista nii, et pikk, terve ühe vaatuse kestnud sissejuhatus võinuks olla palju lühem ja märgilisem. Hetkeks isegi lootsin, et võib-olla koorub loost midagi teravalt ühiskonnakriitilist, aga tegelikult sai hoopis sõpruskonnaga-koos-näitlemise-värk, mida otsustati teatava küpsusastme juures teistele ka vaatamiseks serveerida.

Tosin inimest jäid must sinna Müüritüki tänavale. Paul jäi telefonis veenma, et niisugune aadress on ikka päriselt olemas, väljas hakkas lund sadama, kui ingel neid inimesi kuulama tahtis panna. Klaver oli vaikinud, pasunad hakkasid puhuma. Kahju oli. Olin seda kõike juba näinud.

Sadamalinn Le Havre

2011-12-30T15:02:00.003+01:00

Lihtsate inimeste elu kulgeb tasakesi linnas, kus erilist rikkust ei näi olevat. Majad on vanad ja räämas, tänavad kitsad ja elu vaene. Ometi toimub see kõik tänapäeval. Loo tuum on nii tänapäevane ja aktuaalne, lausa karjuv teema kõigi Lõuna- ja Lääne-Euroopa riikide jaoks, kellel on merepiir. Aki Kaurismäki on filmi "Le Havre - sadamalinn" teinud sellest, kuidas ühel päeval saabub sellesse Prantsusmaa sadamalinna merekonteineris hulk põgenikke Aafrikast. Üks teismeline poiss põgeneb politseiaktsiooni käigus ja satub linnakeses saapapuhastajana elatist teeniva Marceli (André Wilms) teele.

Marceli naine (Kati Outinen) on äsja viidud haiglasse, kus teda ootab ees raske operatsioon. Mustanahaline poiss soovib jõuda Londonisse, kus pidavat olema tema ema. Marcel tahab poissi aidata.

Kaurismäe film on üllatavalt lihtne. Nii loo kui ka võtete poolest. Selles filmis on kõik hea ja kõik head. Isegi need, kes peaksid olema pahad (kriminaalpolitseinik) või on pahad (koputajast naabrimees), on sisimas head. Tavalised inimesed ei ole kadedad: saiapoe omanik annab peategelase naise haigusest kuuldes Marcelile lahkelt saia võlgu ja juurviljapoe omanik varustab meest lahkelt muu söögikraamiga. Vajaduse korral aitavad kõik Marcelil poissi varjata ja tema eest hoolitseda. Et laevakaptenile, kes on nõus poisi Londonisse toimetama, vajalik rahasumma kokku ajada, korraldatakse kohe kiiresti heategevuskontsert. Peaaegu nagu "Pipi Pikksuka" lugudes. Ainult et politseiuurijat ei veeta ninapidi, vaid viimane on poisi päästjate poolel.

Ei ole üldse halb film, aga nii lihtsakoeline, et soov näidata headuse jõudu ja võlu muutub tänapäeva vaataja jaoks küsitavaks. Ütleks, et poliitiline muinasjutt, millega režissöör soovis ehk rõhutada lõhet inimlikkuse ja poliitika vahel. Südames ma vaatajana muidugi näen ja tunnen inimesele kaasa.

Tallinna Poistekoori jõulukontsert Nigulistes

2011-12-28T16:02:00.000+01:00

Tallinna Poistekoori igadetsembrikuine jõulukontsert Tallinnas Niguliste kirikus teisel jõulupühal on saanud traditsiooniks, mis lõpeb alati kirikusaaliuksel poiste "Jäid jõule!" soovidega ja mis oma lihtsuses ja pühalikkuses on kujunenud minu jõulupühade lahutamatuks osaks.

Tänavune 26. detsember polnud erand. Poistekoori repertuaar on aastate jooksul tuttavaks saanud. Mõnikord on eesti muusikat rohkem, mõnikord vähem. Sel korral oli mitu "Ave Mariat". Üks neist külalissolisti Kädy Plaasi esituses. Ei puudunud ka popurrii. Kahju, et jõulud seekord lumeta mööduma pidid. See õige pidulik ja pühalik jõulutunne tekib mul ikka koos lumega ...

Lii Undi "Parim näitleja linnas"

2011-12-28T13:08:00.001+01:00

"Parim näitleja linnas" on Lii Undi päevik Indias Varanasis veedetud ajast. Ajast, mil ta püüab alata otsast peale. Stiil on selline, et ma tahaks nimetada seda romaaniks või mahu tõttu pigem jutustuseks. Minategelane ehk autor on maailmale avatud, kuid ka piisavalt elutark ja uuriv-skeptiline. Puudub ülemäärane tingimusteta vaimustuv ja kõikeahmiv olek, mis on viimasel ajal reisikirjeldustele nii omaseks saanud. Lii Unt kulgeb ja arutleb.

Ma ei ole kunagi Indiasse ihalenud. Sellele ei olegi seletust. Aga seda mõjusam oli leida end nautimas Lii Undi raamatut, mis annab kokkuvõttes väga põhjaliku ülevaate ühe kauge maa elust ja kultuurist, avastades isegi, et hommiku- ja õhtumaade inimeste käitumises on ühistki. Olgu selleks siis "kõik müügiks" mentaliteet või enese eksponeerimise vajadus ühiskondlikult keskses rollis.

See on enda otsimise lugu. Autor veedab palju aega babade templites, jälgides babade tegemisi, rituaale, olles armastatud ja põlatud, tahtes olla ise rohkem kui turist. Viimane tal vist õnnestubki, sest kohalikele koha kätte näitamine, nendega nendele mõistetavas keeles asjade selgitamine ei nõua ühtäkki enam väga suurt pingutust ja samas kahaneb järjest kiusatus valgustada turiste, keda päise päeva all lakkamatult petetakse.

Huvitav on jälgida kodumaal viibivate sõprade arvu muutumist pöördvõrdelises seoses ajaga. Tähelepanek missugune! Rikastav lugemine on see raamat igatahes. Soovitada julgen igaühele.

Alvin ja koopaoravad

2011-12-28T12:21:00.000+01:00

Ega ma ikka päris hästi aru ei saa, miks selliseid "Alvini ja koopaoravate" (Alvin and the Chipmunks: Chipwrecked) laadseid filme üha juurde tootma peab. Kahjuks või õnneks oli see praegune minu esmakokkupuude nende oravatega. Nii et ei saa öelda, kas kolmas film on parem või halvem kui esimene ja teine.

Põhjus, miks ma olen nõus jälle oma väikse lapsega kinno neid neid Hollywoodi multikaid vaatama minema, peitub dubleerimises. Olemata küll originaali näinud, peab tunnistama, et heaks tegi selle filmi eelkõige eestikeelne tõlge. Lihtsakesest loost sai tänu dubleeringule mõnus poolteisttund.

Aga lugu ise ... Täiskasvanud mees peab pesakonda väga erineva iseloomuga oravaid oma lasteks ja läheb nendega kruiisilaevale perepuhkust pidama. Oravate hulgas on hüperaktiivne Alvin, nohik Simon, paksuke Theodore ja kolm tibi. Tegelikult on nad muidugi meelelahutustööstuses kõvad tegijad, elavad paljude tänapäeva laste ja noorte unistuste elu. Siiamaani oli veel lootust. Aga siis satuvad kõik üksikule saarele ja ilma mänedžerita toimetulek pole sugugi nii lihtne. Kõige krooniks on saarel kümmekond aastat elanud noor naine, kes on seal tagajärjetult otsinud mereröövlite varandust. See osa on nii veider, et lastefilmile kohane moraalgi muutub hägusaks. Hea ja kurja võitlus muutub selgest pingutusest hoolimata ebausutavaks ja jätab tegelikult külmaks.

Lastele muidugi meeldib.

Jan Beltráni teine romaan - "Nora"

2011-12-25T22:20:00.001+01:00

Keerutasin "Norat" raamatupoes käes, kui see ilmus. Ei ostnud. Lugu prostituutide elust paistis mitte päris see, mis "müünuks". Hea kogemus "La mala vidaga" käis aga kaasas ja kui ma sain tänavu sünnipäevaks e-lugeri, valisin "Nora" üheks esimeseks e-raamatuks, mille sinna soetasin. Kirjanik jätkab tõsielul põhinevate lugudega. "Nora" põhinevat kahe endise prostituudi räägitul. Beltráni stiil on "Noras" endiselt nauditav ja kahe prostituudi jutustusest on saanud ühe lugu, kus peategelase elujaatav ja mitte kedagi süüdistav hoiak mõjub köitvalt.

Ka püüd tutvustada eesti lugejale kauge Lõuna-Euroopa riigi, Hispaania ajalugu on teises raamatus nagu esimeseski endiselt omal kohal, paigutades peategelase lapsepõlvekodu Sevillasse ja tekitades minus seletamatu isu selle linna külastamise järele. Iseseisvat elu alustab Nora Barcelonas, mis ei ole üldse see Barcelona, mida me tänapäeval Barcelonana mõistma oleme õppinud - ei mingit kunsti ega Gaudit. Ajad olid teised. Ja selle raamatu tegelastel oli elus tähtsamatki kui Gaudi.

Sellest tähtsamast rääkides ei saa ma jätta ütlemata, et erinevalt raamatu autorist ei suuda mina prostitutsioonis valikut näha. Mingil hetkel lausa ärritas prostitutsiooni igati tolereeriv toon. Igal inimesel on piir. Minu oma on ilmselt teises kohas kohas kui "Nora" autoril, aga maailma vanimat elukutset ma mis tahes muu ametiga võrdsustada ei oska ega taha. Nora rääkis oma elust inimesele, kes pidi talle olema väga lähedane, kuid kes temast ometi eriti ei teadnud. Lõpus olin natuke pettunud, kui selgus, kes see oli ... Et sõna otseses mõttes elus kõikenäinule esimene armastus nii palju tähendas mõjus lihtsalt ilukirjandusliku liialdusena.

Teine kahtlust äratav teema oli pojast loobumine, õigupoolest temaga taaskohtumine. Ei hakka siin arutlema, et mul on raske kujutleda, kuidas Nora tütar teadmisega ema elukutsest suureks kasvama pidi. Võib-olla on kõik seletatav aja ja ruumiga. Aga et Nora käis pojale kuni tädi surmani aastaid lastekodusse kingitusi viimas ja siis see verepilastusstseen, mille juures mul läks konkreetselt süda pahaks, kuni poja naasmiseni ema ellu. Kõike kokku sai liiga palju.

Episoodiliste tegelastena satub siia romaani ka mõni "La mala vidast" tuttav tegelane. Niisamuti oli juba "La mala vidas" kahtlust äratanud Rosa ja Pablo seos. Nüüd siis eeskätt Rosa ja Kristian. Seega on need kaks raamatut omavahel seotud ja võib-olla oleks lühem lugemisvahe rohkemgi äratundmist tekitanud. Kirjutada Beltrán oskab.

Armastuse ajalugu

2011-12-22T12:21:00.000+01:00

Sellel raamatul on imeilus pealkiri! Ja ega sisu ilugi pealkirjale kuidagi alla jää. Mind hakkas lihtsalt painama mõistmine, et ma ei mõista vist pooltki, mida kirjanik öelda on tahtnud. Nicole Krauss olevat Ameerika noorema põlvkonna kirjanik. Tema perekonnanimes ei ole küll midagi ameerikalikku või inglaslikku. Kuna "Armastuse ajaloo" tegelased on juudid, tahan ma vägisi näha selle loo taga midagi veelgi sügavamat, kui seda on üksindusest ja kaotatud armastusest jäänud tühimikule täite otsimine. "Armastuse ajalugu" peab olema juutluse ja juutide saatuse lugu, aga ma ei saanud sellest aru, õigemini ma ei oska seda endalegi mõistetavalt seletada, rääkimata siis kuidagi teistele edasi andmisest. Just seepärast on sellest raamatust nii himus raske kirjutada ...

"Armastuse ajaloost" sai mu jaoks raamat, mida kellelegi soovitada ei julge - no ei ole niisugune šedööver, et peab kindlasti lugema. Aga ometi oli neid kauneid, armastusest tiineid lehekülgi väga hea lugeda ja muudkui tõdeda, et jälle ei saa aru, kellest nüüd juttu on või kuhu see kõik välja peaks viima. Usun, et ma pole ainus, kes alustas kaks korda algusest. Teistkordse alustamisega sain hooga nii kaugele ära loetud, et sündmusteahel muutus (kronoloogiliselt) loogiliseks. Paraku ei aidanud see üldse kaasa viimase veerandi mõistmisele.

Mitu paralleelselt kulgevat lugu on praegusaja ilukirjanduses nii tavalised, aga Nicole Kraussil on need mitu lugu ülimalt segaselt ja sürrealistlikult läbi ja kokku põimitud. See muudab armastusloo sõnadega edasiandmatuks pärliks. Ometi on tegelased täiesti reaalsed inimesed. Olgu selleks siis mees, kes on kunagi kirjutanud "Armastuse ajaloo", või mees, kellele ta selle raamatu käsikirja andis, või naine, kes on raamatu peategelase prototüüp, või tüdruk, kellele on peategelase järgi nimi pandud, või mees, kes igatseb kogu elu oma esimest armastust ja oma last, või tüdruk, kes otsib kirjanikku. Olles ise kord üks või teine selles elu katkematus jadas, saab armastusest lugu ja hetkedest elu. Iga inimese kordumatus elus on keegi, kes valmistub üksikul saarel hakkama saama, ja keegi, kes teab täpselt, mida limonaadimüügist kogutud raha eest osta.

Tahaksin peaaegu, et see raamat oleks mul kusagil naha vahel olemas. Kogu helistikus. Sellisena, nagu elu ja armastus ja igatsus ja unistused päriselt on. Ma ei oleks armastuse ajalugu niimoodi tõlgendanud, kui pidanuksin ise kirjutama, aga tore, et keegi on püüdnud. Hingetoit kaunil ajal.

Aasta artist - ZAZ

2011-12-14T21:37:00.000+01:00

Selle aasta parim muusikaline leid on prantsuse lauljatar ZAZ, pärisnimega Isabelle Geffroy. Tema kontsert müüdi siin vist minutitega välja. Ootenimekirja õnnestus end siiski panna ja lõpuks oli minu õnn, et kontsert edasi lükati. Ainult tänu sellele ma õigupoolest sinna sain. ZAZi muusika tundus plaadilt kuulduna olevat puhas kuld, alates arvatavasti kõige tuntumast laulust "Je veux".

Nõndaviisi ei ole ma filharmoonia suures saalis veel kunagi rokkinud. Kontserdikohana tundus filharmoonia saal olevat veider valik, aga mulle sobis. Istumisvõimalus on väärt võimalus!

Lauljatar on nagu elurõõmu ja nooruse võrdkuju ja see teeb nähes ja kuulates tuju lihtsalt väga heaks. Stiil on segu jazzist, bluesist, popist. Poolteist tundi läksid hõljudes. Veendusin, et live-esitus on samavõrd hea kui stuudios lindistatud plaat. Saalitäie kuulajate südamed ajasid ilmselt rõõmu üle ääre, aga ka nii peab südameid ja hingi raputama, onju.

Mario Vargas Llosa, "Tädi Julia ja kirjamees"

2011-12-14T19:02:00.001+01:00

Väga lõbus lugemine. Kõigepealt kulus tükk aega, et aru saada, mitu eri lugu või liini Mario Vargas Llosa "Tädi Julia ja kirjamehes" on. Viimasel ajal on mitme paralleelse süžeeliiniga ilukirjandusteosed ju nii tavapärased. Tegelikult ei ole see midagi nii nüüdisaegne teos, sest esmatrükk ilmus juba 1977. aastal.

"Tädi Julia ja kirjamees" on 18aastase Mario ja tema tädi Julia armulugu, aga see on ka autobiograafiline romaan, saatjaks autori omaaegne skandaalne tutvumise lugu.

Mario ja Julia armulugu räägitakse üle peatüki, sest vahepealsed peatükid on raadiojärjejuttude katkendid, mida kirjutab Mario tööandja palgatud kirjanik-lavastaja Pedro Camacho sõsarraadiojaama jaoks. Neid on palju ja menukuse tõttu koosneb kõnealuse raadiojaama programm lõpuks vist ainult järjejututundidest. Kusjuures neid mitte ainult ei loeta ette, vaid lavastatakse!

Pedro Camacho töötempo ajab ta lõpuks hulluks. Mario elu kulgeb nagu seebiooperis. Ja seepärast sobivad raadioseebiooper ja eluseebiooper ühe kaante vahele nagu valatult. Mario elu koosneb pendeldamisest raadio uudistetoimetuse, Pedro askeetliku kirjutustoa ja oma sugulaste vahet. Kõlab nii lõunaameerikalikult. Ta on raadio uudistetoimetuse juhataja, aga teeb tööd siis, kui aega saab. Ja tema töö näib seisnevat ühe toimetaja rohkelt verd sisaldavate uudiste vahele leebemate uudiste lisamisest. Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet lisada, et linnapea otsimine, kes oleks nõus kahe armunu abielutunnistusele alla kirjutama, on nagu omamoodi kulminatsioon.

1970. aastatel ei teatud Peruu pealinnas Limas televisioonist midagi, kuid ajalehed ja raadio olid olemas. Nende kahe meedia pinnalt avaneb "Tädi Julia ja kirjamehe" sügavam tahk - ühiskonnakriitika ja poliitika. Esmapilgul ei saagi aru, miks Pedro Camacho nii hirmsasti argentiinlasi vihkab, aga ju tal on oma arvamus Peronidest. Miks elab peategelase isa Ühendriikides? Kes valitsevad kõrvalistes provintsides? Kirjanikuks saada ihkav noormees õpib elu, ja tema abielu kestab isegi väga kaua - kaheksa aastat.

Teatrifestival "Eesti palsam II" Riias

2011-12-11T21:17:00.003+01:00

16.-19.12.2011 toimub Riias teatrifestival "Eesti palsam II". Mängitakse neid etendusi:

16. detsembril kell 19.00 - Von Krahli Teater, "Idioodid"
17. detsembril kell 19.00 - ZUGA ühendatud tantsijad, "Kohe näha, et vanad sõbrad"
18. detsembril kell 19.00 - Võru Linnateater, "Samuel Beckettile"
19. detsembril kell 18.00 - Von Krahli Teater, "12karamazovit"

Kas me peame rääkima Kevinist?

2011-12-07T17:02:00.001+01:00

See paljukiidetud ja -räägitud raamat oli jälle üks neist, mille lugemist alustasin kunagi ammu lennukis, aga tundsin, et ei lähe kuidagi. Minategelase kirjad olid lohisevad, pikitud kahetsusest ja enesesüüdistustest. Ma lihtsalt ei suutnud kuidagi mõttega kaasas käia. Nii rändas Lionel Shriveri "Me peame rääkima Kevinist" kodus raamaturiiulisse ja mitte ükski vägi ei pannud mind seda sealt uuesti välja võtma. Kuni ... tänavu suvel linastus Cannes'i filmifestivali põhiprogrammis sellesama raamatu põhjal tehtud film. Arutlesin endamisi, et kui ma kunagi tahan seda filmi vaadata, siis enne peaksin olema ikkagi raamatu läbi lugenud.

Ei saa üle ega ümber autorist. Sellepärast, et mehenime taga peitub tegelikult naine ja et autoril ei ole endal lapsi. Saatesõnast võib järeldada, et niisuguse teose kirjutamise ajendiks oli vajadus iseendale põhjendada, miks autoril lapsi ei ole; aga sealt loeb ka, et äkitselt ühiskonda vapustanud koolitulistamised räägivad laste kasvatamisega kaasnevast võimalikust paratamatust tagajärjest. Ühe sellise koolis massimõrva toimepanija ema on loo peategelane.

Lapsed on erinevad, aga ma keeldun uskumast, et mõni laps on sünnist saadik halb. Mõni on kinnisem ja riukalikum. Kui raamatu esimeses pooles tunduski, et ema heidab endale paljusid asju ette, siis raamatu edenedes hakkas lugu muutuma kahe küljega medaliks, mille ühel küljel oli pisut enesekeskne ema ja teisel pool last jumaldav isa. Otse öeldes on Lionel Shriveri sõnum lihtne: kui mehe ideaalide hulka kuulub laps, siis selle saamiseks on tal vaja naist. Kui muidu harmoonilises suhtes paari puhul otsustab naine sünnitada lapse vaid armastatud mehele heameele valmistamiseks, ei ole sel naisel võimalik oma rolli sünnitamisega lõpetatuks pidada. Vähemalt üldjoontes mitte. Mul käis peast läbi, et Kevinile sai saatuslikuks vastanditest koosnev perekond elik armastusest pimestatud ja usaldav isa ning kahtlustav ja vabaks rabeleda üritada püüdev ema.

Kui lapsed on erinevad, siis miks ei võiks vanemad olla erinevad? On ju vanemaid, kellele meeldivad (selle sõna kasutamine on väga ohtlik, sest võib kergesti valesti mõista) või sobivad päris tillukesed lapsed, ja selliseid, kellele sobivad pigem vanemad lapsed. Raamatu lõpus hakkavad ema ja poeg üksteist (paremini) mõistma ja Celiast saab tillukesest peale "oma ema tütar" just loomuse tõttu.

Mind häirisid selle raamatu puhul mõned mõttekäigud, aga kõigega ei peagi alati nõus olema. Tervikuna oli "Me peame rääkima Kevinist" siiski hea raamat. Tabavalt haaravad on Eva mõtisklused ühiskonnanormide ümber. Kas või näiteks see, miks on pere väga hea majanduslik olukord ja ühiskondlik positsioon automaatselt justkui alibi.

Lõpuks olin nii tüma, et Kevin mind küll enam ei veenda ei suutnud. Kas tõesti kaks aastat noortevanglas olid tema elus justkui tõsise õppetunni andnud ja temast sai inimene, kes mõistab oma teo mõttetust ja tõsidust? Niisugune lõpp tähendas vaid raamatus otsade kokkutõmbamist. Võib-olla oli Eva teisipidi tüma ja jäi Kevinit uskuma?

Eestlased Balti Teatri Sügise festivalil, pärast seda Von Krahli Teater Prantsusmaal ja Saksamaal

2011-11-20T16:41:00.001+01:00

Teatrifestivalil Balti Teatri Sügis Riias on Eesti teatrite päev 21. novembril 2011. Kavas on siis järgmised etendused:

kell 16.00 Tartu Uus Teater "Ird, K"

kell 17.00 video vahendusel Teater NO99 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja "The Rise and Fall of Estonia"

kell 21.00 Von Krahli Teater "The End"

***

23.11.-06.12.2011 toimub Prantsusmaal Nancys teatrifestival RING. Seal saab näha Von Krahli Teatri lavastusi "PostUganda" ja "Võluflööt. Remix ja selgitus". Mänguajad on järgmised:

25.11.2011 kell 22.30 "PostUganda"

26.11.2011 kell 22.00 "PostUganda"

05.12.2011 kell 20.30 "Võluflööt. Remix ja selgitus"

06.12.2011 kell 19.00 "Võluflööt. Remix ja selgitus"

***

Von Krahli Teatri "PostUgandat" saab vaadata ka Saksamaal Münchenis, kus on ajavahemikus 18.11.-04.12.2011 festival "Spielart". Etendust mängitakse 1. detsembril kell 21.30.

James Blunt, teist korda

2011-11-19T13:53:00.001+01:00

Kui James Blunt varakevadel Metzist oma Euroopa-turneed alustas, tõdesin ühtäkki, et see on parim kontsert, kus ma eales viibinud olen. Kõik oli nii paigas. Alates noorukesest soojendajast Julian Perrettast ja lõpetades muidugi peaesineja endaga.

Kui selgus, et sügisel tuleb Blunt ka siia esinema, oli minust saanud lootusetu fänn, kes ei tahtnud kuidagi lasta käest võimalust oma lemmikut veel kord näha. Teada oli, et Galaxie Amneville'is ja Rockhal Esch-sur Alzette'is erinevad nagu öö ja päev: esimeses sai vanainimese kombel istuda, teises peab aga ainult seisma.

Nüüd ma siis nägin ära, mida tähendab kuudepikkune tuuritamine. Sama tuuri kaks nähtud-kuuldud kontserti ehk märtsikuine ja oktoobrikuine osutusid väga erinevaks. Oktoobris õhkus Bluntist peaasjalikult ainult väsimus (võib-olla oli ta haige?). Alates esimesest loost tundus kõik, mis lavalt tuli, kui üks suur pingutus. Jäin arutlema, et milline oli umbes kuu aega varem Tallinna-kontsert? Muidugi laulis ta oma paremad laulud kõik ilusti ära, aga mul oli ikka tunne, et kogu kontsert oli lühem ja päris kindlasti ei olnud enam nii palju lisalugusid. Publiku käte peale viskumise triki kohta olin Tallinna-kontserdi järelkajadest lugenud. Esimesel kontserdil seda veel polnud. Nüüd sai seda oma silmaga näha.

Kokkuvõttes jäi tunne, et mees vajab puhkust. Mis ei tähenda, et pärast sedagi kontserti poleks olnud põhjust olla sisemiselt laetud saamisest väsinud ja õnnelik.

Kultaste saaga - veel üks elulooraamat

2011-11-09T20:19:00.001+01:00

1988. aastal oli Eesti Raadio saates "Kirjutamata memuaare" rääkinud oma elust Eesti-aegse Tallinna eliitkohviku omanik Nikolai Kultas. Kultase kohvik oli kohas, kus praegu on Wabadus, enne seda Kohvik Moskva. Juba mõnda aega on need memuaarid ka kirja pandud. Nikolai Kultase ja tema tütre Kristi Kultas-Ilinsky mälestused avaldati ühiste kaante vahel raamatus "Kultaste saaga". Esimese puhul ongi tegemist ülalnimetatud saates meenutatuga, Kristi Kultase autobiograafia, nagu ta seda ise nimetab, ilmus kõigepealt inglise keeles raamatuna "The Way It Was".

Mae tsiteerib raamatust lõike, mis lausa peaksid panema lugema. Igatahes minagi kui mittetallinlane tahaks Mae öeldule lihtsalt kahe käega alla kirjutada ja sellega võikski jutt sellest raamatust piirduda.

Minu kätte sattus "Kultaste saaga" ajal, mil mul oli raamatutega väga kehv suhe, s.t ühtegi nagu ei tahtnud lugeda. Nii ma seda laenatud raamatut enda käes hoidsin. Andestamatult kaua, aga tagantjärele mõeldes oli "Sillamäe passiooni" ja "Kultaste saagat" järjepanu lugeda väga kosutav. Üks täiendas teist. Eriti mis puudutab Siberit, aga ajastut üldiselt ka.

Nikolai Kultase jutustust on mõnusam lugeda. See on küpse, paljunäinud inimese tagasipilk elule ja ajale. Kristi Kultas on mõnekümne USAs elatud aasta kogemusega eesti lugeja jaoks minu meelest pisut võõrastav. Ta kirjeldab šokeerivalt olukordi ja asju, mis omal ajal (ma ei imesta, kui see on Venemaal nii veel praegugi) olid väga tavalised. Raske on kujutleda, et inimene, kelle teadlik lapsepõlv ja elu on möödunud sügaval Siberis, neid šokeerivaks pidas. Näiteks oli ta jaoks vastuvõetamatu kusagil järjekorras seista, et süüa või jalanõusid osta (või saada). Võimaluse korral tellis ja ostis ta kõik oma riided ja jalanõud Itaalias elavalt sõbrannalt. Võib-olla on see kasvatuses kinni.

Igatahes oli hea meel, et omaaegsel edukal ärimehel jätkus Venemaa sügavustes tarmukust, et võtta elult nii palju kui võimalik, leida üles kaotatud naine ja laps(ed). Ja et tema tütrest kujunes samasugune tarmukas, sihikindel ja tõsine inimene. Elulooraamat, aga selline väärtelulooraamat.

Cristina Branco kontsert

2011-11-09T16:00:00.002+01:00

Cristina Branco käis "Fado Tango" tuuri raames ka siin! Ma ei tea, kas ta laulis samu laule möödunud Jõulujazzil Tallinnas, aga kindlasti on fado kui muusikastiil mu jaoks selle aasta üks paremaid leide.

Cristina Branco väreleva vibraatoga hääl rõhutab saatusest ja armastusest rääkivate laulude sõnumit. Korraks-paariks tuli lauljal endalgi pisar silma, kuigi kokkuvõttes jäi sellest kontserdist hinge tohutult suur helgus. Kõik fado laulud ei ole ju sugugi kurvad. Lõpus kõlas paar rõõmsamat lugu, millest üks kannab pealkirja "Maria Lisboa". Portugalikeelsetest sõnadest ma aru ei saa, paar laulu olid ka prantsuskeelsed.

Helguse ja maagilisuse suutis esile kutsuda ka üksnes muusika. Seega ei tohi valdavalt taustale jäänud saateansamblit alahinnata. Ma arvan, et see oli mul esimene kord kuulata elavas esituses portugali kitarri ... Võrratu oli pianist Ricardo Dias.

Sillamäe passioon - ühe elu muusika

2011-11-06T21:59:00.001+01:00

Mäletan, et mu vennal oli 1980. aastatel kirjasõber Sillamäelt.
Ma ei tea, miks ja millest nad kirjutasid, aga meie mõlema jaoks oli Sillamäe koht, kuhu vist ei saanud niisama minna. Päris täpselt ei teadnud ka. Ma ei ole Andrei Hvostovi põlvkonnast ja sestap leidsin "Sillamäe passioonist" võib-olla midagi muud kui need, kes kõike ise kogesid või nägid. Olin enne lugema hakkamist koguni pisut skeptiline - kaua sa ikka viitsid neid nõukaaja heietusi küll siit, küll muult poolt vaadatuna lugeda ... Esimesed leheküljed tõotasid just niisugust raamatut. Üks hea sõber oli pealegi enne öelnud, et see raamat kõneleb, kui on, mida uuesti läbi elada jne.

Peatükk või paar loetud, mõistsin, et "Sillamäe passioonis" on palju rohkem. See raamat on ajaloolase seisukoht ühe aja ja tinglikult ka koha suhtes. Ei, mitte mingi kodulugu, vaid mõistaandmine, et Nõukogude sõjatööstuse linn Sillamäe on midagi muud kui Hvostovi nimetatud "päris-Eesti". Sillamäel tuli lastel samuti suureks kasvada. Noorukiea (kas isikulised või umbisikulised) kirjeldused on värvilised ja nendes peatükkides ei saa kuidagi jätta tõmbamata paralleeli Mihkel Raua "Musta poriga näkku". Hvostov poriga kedagi ei loobi. Teda näib häirivat isa puudumine. Või annab hoopis mõista, et ühe pere piires ei tulnud lõimumisest midagi välja.

Hvostovi-sugused endised idavirumaalased on arvatavasti ainukesed, kes oskavad meil lõimumise teemal midagi arvata. Igasugusel eraldamisel, müüriga või ilma, ja ühendamisel on mõju, mille ulatus selgub vahest ainult lakmuspaberil elik mingist kaugemast ja pisut teisest punktist vaadates. See, kellena ennast identifitseerida, kuhu poole kuuluda, sõltub lõppeks ikkagi iseendast. Või kuuleme ainult neid rääkimas, kelle jutt rohkem meeldib?

Mulle meeldis, et "Sillamäe passioonis" nähakse laiemat pilti. Mulle meeldis, et see ei ole pelk mälestusteraamat, kuigi on aus. Mulle meeldis saadud tunne, et selle raamatu on kirja pannud inimene, kellel on olnud aega ja tahtmist kogeda, et hinnangut anda. Mulle meeldis, et see on ikkagi ka natukene minu lapsepõlvest. Kummalisel kombel ei erinenud üks kümnend teisest mitte eriti, kui just eriti üksikasjalikult neid lahti harutama ei hakka. Muide, ka sellele teemale on Hvostov peatüki pühendanud, rääkides põlvkond vanematest kaaslinlastest.

Tomasz Stanko kontsert

2011-10-26T16:59:00.000+02:00

Tomasz Stańko esines kümmekond aastat tagasi Eestis Jazzkaarel. Kontserti, mille ta andis oktoobri alguses siin koos kvintetiga, nimetati Poola kui nõukogu eesistujariigi üheks olulisemaks kultuurisündmuseks.

Kvinteti ülejäänud pillimehed tundusid olevat skandinaavia päritolu. Mind jäi lõpuks kummitama mõte, et tühja sest Stańkost. Trummar ja bassimängija olid parimad! Anders Christensen basskitarril ja Olavi Louhivuori trummide taga. Minu meelest oli see eelkõige nende kontsert.

Kontsert algas Roman Polanski umbes veerandtunnise tummfilmiga "Dwaj ludzie z szafa" ("Kaks meest kapiga"). Pole midagi öelda - juba 1958. aastal oli Polanski tegija!

Stańko kvintett mängis tavapäraselt palju Krzysztof Komeda muusikat. Bändi esimehe boheemlus avaldus täielikult. Trompet lisas suurepäraste trummi- ja bassisoolode vahele oskuslikult värvi ja klaverist hõljusid kammermuusikasaali kaarjasse lakke elus muusika tekitatud helid. Ilus!

Souad Massi kontsert

2011-10-24T17:36:00.002+02:00

Sellest tuleb üks muusikaline sügis. Ma pole elu sees nii palju kontsertidel käinud. Oktoobris on seljataga juba kolm kontserti, täna õhtul on ees neljas. Ja ega vist novembergi alla jää. Tohutu janu muusika järele on.

Kohalikul filharmoonial on igal aastal kavas tore sari - "Autour du monde". Kaalusin kevadel isegi varianti, et ostan abonemendi. Lõpuks mõtlesin ikkagi, et otsustan jooksvalt. Mitte et ma maailmamuusikast, kohati väga erilisest, suurt midagi teaksin, vaid siia satub tegelikult ikka väga eriilmelisi ja huvitavaid esinejaid. Narr oleks võimalus kasutamata jätta.

Esimene kontsert sellest sarjast oli Alžeeria päritolu prantsuse lauljatari Souad Massi kontsert millalgi oktoobri alguses. Juhtus nii, et mu kaaslaseks oli inimene, kelle sõnul olevat Souad Massi üks tema lemmiklauljaid. Ainult et tal polevat olnud õrna aimugi, et Souad Massi siin esineb ...

Kontsert oli tavapäraselt väga hea. Esimest korda kogesin selles saalis väikesi viperusi heliga. Ju oli helimehel olnud paha päev. Aga nauditavust see siiski ei seganud. Laulja araabia-euroopasegune muusikastiil mõjus üllatavalt, sest ma pigem ei armasta idamaade muusikat, aga sellel kontserdil olid araabiapärased laulud palju paremad ja sügavamad kui need, mis olid tehtud arvatavasti eesmärgiga olla võimalikult laiale publikule söödav solist. Igatahes jälle poolteist tundi head muusikat.

NO-Teatri ja Von Krahli Teatri rahvusvahelised projektlavastused

2011-09-19T17:23:00.000+02:00

Eelmisele postitusele täienduseks ei saa jätta kirjutamata kahest sellesügisesest lavastusest, mis on rahvusvahelised mitte ainult lavastajate pärast, vaid seetõttu, et neid mängitakse ka väljaspool Eestit. Üks neist on Teater NO99 "Three Kingdoms" ja teine Von Krahli Teatri "12 Karamazovit".

"Three Kingdoms" esietendus NO-teatris möödunud laupäeval ehk 17. septembril 2011. Lavastust on ette valmistatud neli aastat. Loo kirjutas briti näitekirjanik Simon Stephens tellimustööna, lavastas saksa üks hinnatumaid lavastajaid Sebastian Nübling. Kunstnik on Ene-Liis Semper ja muusikalise kujunduse tegi jälle sakslane Lars Wittershagen. Mängivad eesti, saksa ja inglise näitlejad. Proovigi tehti Eestis, Londonis ja Münchenis. Natuke räägivad lavastusest Ene-Liis Semper ja Jaak Prints Terevisioonis (vt alates 01:20:00). Pärast Eesti-etendusi saab seda lavastust vaadata 11 korral oktoobris-novembris Münchenis. 2012. aasta kevadel toimuvad etendused lisaks Münchenile ka Londonis.

Mänguajad sügisel Münchenis on sellised:
15.10.2011 kell 19.30
17.10.2011 kell 19.30
18.10.2011 kell 19.30
20.10.2011 kell 19.30
21.10.2011 kell 19.30
25.10.2011 kell 19.30
26.10.2011 kell 19.30
15.11.2011 kell 19.30
16.11.2011 kell 19.30
18.11.2011 kell 19.30
19.11.2011 kell 19.30

Von Krahli Teatri "12 Karamazovit" on kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitetudengite ühistöö soome tipplavastaja Kristian Smedsi juhendamisel. Esietendus on 1. oktoobril 2011 Tallinnas. Kuna see lavastus valmib Euroopa kultuuripealinnade Tallinn 2011 ja Turu 2011 toetusel, siis on planeeritud etendused ka Turu Linnateatris. Kuid lisaks mängitakse Berliinis, Hamburgis ja Amsterdamis.

Mänguajad Turu Linnateatris on järgmised:
25.10.2011 kell 19.00
26.10.2011 kell 19.00
28.10.2011 kell 19.00
29.10.2011 kell 19.00
30.10.2011 kell 15.00
03.11.2011 kell 19.00
04.11.2011 kell 19.00
05.11.2011 kell 19.00
08.11.2011 kell 19.00
09.11.2011 kell 19.00
11.11.2011 kell 19.00
12.11.2011 kell 15.00

Berliinis ja Hamburgis mängitakse "12 Karamazovit" Nordwind Festivali raames.

Mänguajad Berliinis:
01.12.2011 kell 20.00
02.12.2011 kell 20.00

Mänguajad Hamburgis:
06.12.2011 kell 21.00
07.12.2011 kell 21.00

Amsterdamis mängitakse "12 Karamazovit" kahel õhtul Stadsschouwburgis:
12.12.2011 kell 20.00
13.12.2011 kell 20.00

Eesti teatrid sel sügisel Turus ja Pariisis

2011-09-16T15:13:00.003+02:00

Tallinn kui Euroopa Kultuuripealinn 2011 on tänuväärt projekt kas või sellepärast, et eesti kultuuri tutvustatakse selle egiidi all mujal Euroopas oluliselt agaramalt. 21. septembrist kuni 1. oktoobrini 2011 on eesti kultuuri päevad Belgias Antwerpenis. Sündmuse koondnimetus on BEstonia. Antwerpeni kinos Cinema Zuid saab kolmel õhtul vaadata valikut Eesti mängufilmidest – linastuvad „Püha Tõnu kiusamine“, „Klass“ ja „Somnambuul“. Lisaks sellele toimub mitu jazzkontserti jne. Kui see eesti kultuuri kümnepäevak 1. oktoobril Antwerpeni sadamas lõpeb, siirdub sinna saabunud viikingilaev edasi Pariisi. Aga sellest allpool. 1. oktoobril kogu päeva vältavasse kultuuriprogrammi mahub muu hulgas purjekino seanss, purjevarjuteatri etendus ja Eesti-Ukraina folkansambli Svjata Vatra kontsert.

Eesti professionaalset teatrit näeb oktoobris-novembris Turus ja Pariisis.

Vanemuine mängib 28. ja 29. oktoobril 2011 Turu Linnateatris "Puhastust".

Mänguajad on järgmised:
28.10.2011 kell 19.00
29.10.2011 kell 19.00

Turu Linnateatris mängitakse 9. ja 10. novembril 2011 ka Tallinna Linnateatri lavastust "Vaata, ma kukun". See on nelja Läänemere-äärse riigi ühise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 üks võidunäidend.

Mänguajad:
9.11.2011 kell 19.00
10.11.2011 kell 19.00

Ja lõpetuseks viikingilaeva retke jätk Pariisi. Nimelt leiab oktoobris ja novembris 2011 Pariisis aset eesti kultuuri festival Estonie tonique. Festival avatakse 7. oktoobril, mil toimub Eesti Rahvusmeeskoori kontsert St Eustache’i kirikus Pariisi kesklinnas. Samal päeval algab vabaõhuprogramm Seine’i jõe ääres, kuhu randub kümneks päevaks viikingilaev ja pakutakse tegevust nii lastele kui täiskasvanutele. Viikingilaeva programmi täiendavad alternatiivmuusika õhtud kõrval asuvas klubis Point Éphémère. Eesti muusikutest esinevad Pariisis lisaks Rahvusmeeskoorile veel näiteks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mis annab kaks kontserti, ühe neist koos Ensemble Orchestral de Paris’ga ja Vox Clamantis, aga ka Malcolm Lincoln, Villu Veski koos Sofia Rubinaga, Mari Kalkun, Svjata Vatra, Phlox ja teised. Oma kava on festivali ajaks eesti muusikaga täiendanud ka Paavo Järvi kunstilisel juhtimisel tegutsev Orchestre de Paris. Peale selle on veel kino- ja kirjanduseprogramm, kultuuripärandit tutvustavad sündmused jne. Saatkonna uudist võib lugeda siit.

Festivalilt ei puudu ka eesti teater. Peale selle, et toimub Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendi "Küüni täitmine" ettelugemine, saab näha ka päris eesti teatrit.

4.-10. novembrini 2011 mängitakse Odéoni teatris Teater NO99 lavastust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Üks artikkel ilmus selle kohta suve hakul ka Postimehes.

Mänguajad:
4.11.2011 kell 20.00
5.11.2011 kell 20.00
6.11.2011 kell 15.00
8.11.2011 kell 20.00
9.11.2011 kell 20.00
10.11.2011 kell 20.00

9.-11. novembrini 2011 on Théâtre de l’Atalante kolmel õhtul Theatrumi päralt. Kavas on:
9.11.2011 kell 20.30 - Üks suvepäev (lavastus, mis esietendub täna õhtul Hiiumaal Tahkuna tuletornis!)
10.11.2011 kell 20.30 - Linn
11.11.2011 kell 20.30 - Laulud (Eva Eensaare ja Maria Petersoni laulude õhtu)

Mõned korrad muuseumis ...

2011-09-15T15:09:00.002+02:00

Teatri-, kino- ja kontserdikülastuste vahele on mahtunud ka mõned meeleolukad näitusekülastused.

Suve hakul äratas tähelepanu Timo Tootsi installatsioon "Memopol-II", mis on 25. septembrini üleval KUMU 5. korrusel. Et aimu saada, mida internetist enda kohta leida võib, peab kaasa võtma ID-kaardi ja teadma selle PIN1. Seinale ilmus täiesti hämmastavat infot minu kohta! Ühe osa moodustas info, millele pääsebki interneti kaudu juurde ainult ID-kaardi abil, teise osa aga selline tühitähi (mis ei paistagi niimoodi vaadates enam väga tühitähine!), mille leiab näiteks Google'i otsinguga hõlpsasti igaüks üles. Minu taluvuse piir kõike niiviisi mustvalgel näha jõudis kätte väga kiiresti. Sellepärast, et koos kaardiomanikuga on samas ruumis teisedki näitusekülastajad. Timo Tootsi installatsioon on vaid osa 5. korruse näitusest "Gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur". Vaatamist ja proovimist on seal muljetavaldavalt palju. Isiklik lemmik oli Julius Poppi "bit.fall". Ilus ja geniaalne!

Kuni tänaseni, s.o 15. septembrini on Rotermanni kvartalis avatud näitus "Nõukogude elu". Seda käisime ka augusti lõpus kaemas. Muljetavaldavad olid vanad autod, millest osasse (näiteks vana tuletõrjeauto) sai sisse istuda. Aga seal oli ka tüüpkorter, Družba mootoriga muruniiduk, kontorisisustus, poelett, isegi riided.

Septembri esimestel päevadel käisime Londonis ja elus teist korda British Museumis. Ma armastan seda kohta! Seal ei ole mingit erilist interaktiivsust, kõik on traditsioonilisel moel lihtsalt klaasi taga.

Eesmärk oli keskenduda eelkõige Briti muuseumi Vana-Egiptuse saalidele, aga välja kukkus ikkagi nii, et vaatasime põhjalikult läbi kogu Euroopa ajaloo osa. Mõnes mõttes on kurb tõdeda, et Vana-Egiptuse pärand on ju sisuliselt kokku varastatud, aga teisalt on need siis nüüd kõigile tasuta vaatamiseks ja imetlemiseks. Kellade saalis ma polnud vist varem käinud. Ei mäleta vähemalt. Aga see on väga kihvt. Meie väikese lapse absoluutseks lemmikuks osutus Congreve kell. Pidime mitu korda kellade saali tagasi minema ja nüansitäpsuseni selgeks saama, kuidas kellamehhanism täpselt töötab. Jälle möödusid neli tundi Briti muuseumis linnulennul ja oleks tahtnud veelgi vaadata, aga vastuvõtuvõime polnud enam kiita. Esimesest korrast mäletan iseäranis Ameerika saale. Neis ei jaksanud seekord pikemalt peatuda.

Chicago Sümfooniaorkester ja Riccardo Muti

2011-09-09T19:34:00.001+02:00

Chicago Sümfooniaorkester eesotsas peadirigent Riccardo Mutiga noppis möödunud aastal ühe Grammy auhindadest Verdi "Reekviemi" ettekandega. Siinsel filharmoonial õnnestus maestro Muti ja Chicago orkester nende Euroopa-turnee raames esinema kutsuda. Nende kontserdiga avati augusti lõpus filharmoonia uus hooaeg. Ma polnud suurt saali nii rahvast täis varem näinudki. Istuti isegi orkestritagustel pingiridadel. Raske kujutleda, missugust heli seal kuuleb ... küll aga näeb seal kindlasti kõike, mis dirigent teeb.

Kontsert koosnes kahest osast. Esimene oli Paul Hindemithi "Sümfoonia, es-duur", teine osa aga Sergei Prokofjevi süidid orkestrile "Romeost ja Juliast". Niisugune valik sellepärast, et mõlemal heliloojal on, nagu selgus kavalehelt, olnud väga tihedad sidemed Chicagoga ja sealse muusikaeluga. Hindemithist ja tema loomingust ei teadnud ma varem mitte midagi, kuid Prokofhevit olen alati väga armastanud. Seetõttu oli kontserdi teine pool mu jaoks oodatum ja kokkuvõttes ikkagi parem.

Niisugust dirigenti nagu Riccardo Muti oma silmaga näha tähendab ühest küljest ootusärevust ja sellega kaasnevat pidulikkust. Ja kui tema juhitav orkester esineb linnas, kus ükski sündmus ei möödu ilma ojadena voolava cremant'ita, on ju kõik selleks pidulikkuseks nagu loodud. Ilusas ja võrdlemisi uues kontserdimajas, kus on kadestamisväärne akustika. Selles kontserdimajas ta oma orkestrit mängitas, olles ise üdini elav ja peegeldades igati seda, kui ilus kõla Chicago orkestril on. Prokofjevi muusika puges hinge ja "Romeo ja Julia" lugu jooksis silme eest jälle läbi. Nii ilus!

Estonia "Parisfal"

2011-09-07T14:12:00.000+02:00

Selle suve teatrisündmus number üks oli Estonia teatri "Parsifal". Mitte ainult pikkuse ja mastaapsuse pärast, vaid terviku pärast, mis koosnes muusikast, lavastusest, näitlejatest-solistidest, kohast ja korraldusest.

Ma polnud Noblessneri valukojas kunagi käinud, aga seal mere ääres oli 26. augusti õhtul nii ilus, nii ilus. Publiku toolid olid vanas räämas tehasehoones kaetud valge riidega ja ruumi akustika oli lihtsalt suurepärane. Natuke häiris koori(de) peale- ja mahatulek, sest ajutine tribüün kolises astumise all. Kui koor lavale liikus, oli seda häirivalt palju kuulda.

Nooruke sakslannast lavastaja Nicola Raab otsustas esimeses vaatuses kasutada Estonia poistekoori. Poistekoor sobis sinna nii hästi! Üldiselt aga häirisid mind lavastuses päris mitmed asjad alates kujundusest. Ma ei saanudki aru, mida pidid tähendama või tähistama esimeses vaatuses läikivad ja kolmandas vaatuses rääsunud torud, samuti ei jõudnud kohale kilekasvuhoone idee koos väikse poisiga, kes pidi taimi kastma või väetama. Esimene vaatus "Parsifalis" ei kanna, aga see on teose, mitte lavastuse viga. Pärast esimest vaatust mõjus teine vaatus austerlastest solistide soleerimisega kui värske sõõm õhku, või lootust. Ärgem mõistkem valesti! Teos tervikuna on ikka nii hea, rohkesti mõtlemisainet pakkuv, mitmekihiline ja ajatu, et eelnev ei tähenda kuidagi, nagu olnuks esimese vaatuse sisu ja sõnum kehvem kui teise oma, rääkimata viimasest ehk kolmandast vaatusest.

Mis sunnib minema vaatama viietunnist etendust? Miski ei sunni, aga hea etenduse puhul on alati tagatud, et niisuguse pika etenduse mõju ja järelkaja ning saadud emotsioon raputab läbi ka kõige sügavamad hingesopid. "Parsifali" muusika just niiviisi teeb. Estonia "Parsifali" lavastus on üks neist lavastustest, millest osasaamine tegi mind sisemiselt rikkamaks, mille puhul on tunda, et teater on tahtnud teha midagi erilist ja välja tuli tõepoolest midagi erilist. Sest isegi saaliteenindajate pealt ei hoitud kuidagi kokku. Neid oli nii saalis kui ka õues. Parkiminegi korraldati nõndaviisi ära, et kokku sai lihtsalt üks väsitav, aga õnnelik õhtu.

Lotte ja kuukivi saladus

2011-09-06T12:12:00.001+02:00

Arvukate uute tegelastega viimane Lotte film "Lotte ja kuukivi saladus" meelitas mind kohe kinno. Ikkagi Eesti oma multikas, mis, mulle tundub, muutub film filmi järel üha sarnasemaks Muumioru lugudega. Uutest tegelastest on põhitegelastel väga ilusti joonistatud karakter ja värviküllus teeb Lotte filmi väga-väga eestilikuks ehk selleks, mis tõestab, kui ilus ja hea koht Eesti on.

"Lottes" ei ole ükski tegelane halb ja lõpeb kõik niikuinii hästi. "Kuukivi saladuse" põhilugu on naaivsevõitu, kuid kahe kivi ülesotsimisega kaasneb terve rida seiklusi ja teel kohtab nii Lotte kui ka vaataja põnevate tegelastega, alates spordilembesest lehmast ja lõpetades kõrvuni armunud kassiga. Pingviinide tants on üliäge ja vee alt kõige maitsvamaid pannkooke püüda on samuti hiilgav idee, mis naelutab laste pilgud Sven Grünbergi muusika taustal ekraanile.

Nagu varasemadki Lotte filmid on ka "Kuukivi saladus" film igale eale, kuigi see on neist arvatavasti kõige lapsemeelsem.

Kilulinnafilm ehk "Tallinna kilud"

2011-09-01T15:42:00.000+02:00

Jaak Kilmi ja Kiur Aarma eelmine film "Disko ja tuumasõda" oli dokumentaalsusest hoolimata tõeline pärl eesti kinomaastikul. Uus film "Tallinna kilud" meelitas mind Katusekinos ära käima. Et kõik kuidagi uhkem tunduks, tahtsin minna esilinastusele, aga ilm oli tol päeval külm ja kui just ei sadanud, siis ähvardas. Nii et rannatoolidele külmetama minek polnud ahvatlev. Augusti teises pooles hakati seda filmi näitama Katusekino südaöistel seanssidel ja ühel õhtul pärast teatrit otsisime tee katusele üles. Soe oli ka.

Olgu öeldud, et Katusekino on tõepoolest väga äge koht. Endiselt kripeldab, et ma pole sinna sattunud valgetel soojadel suveöödel. Aga kinos peabki pime olema! Ostsime baarist teed, panime klapid pähe ja film võis alata ...

Alustuseks jään hätta "Tallinna kilude" žanrimääratlusega. Kui see oleks film mõisnik Johann von Üxkülli ja tema tapetud talupoja Mattise loost, nagu see pidi esialgse pealkirja „Mattise martüürium” järgi olema, siis võinuks teha kas dokumentaal- või mängufilmi. Kilmi ja Aarma lähenesid keerulisemalt. Igal võimalusel viiakse jutt jälle Üxkülli ja Mattise juurde, aga seda teevad filmi kaasatud (suvalised) tallinlased, kellel on igaühel oma lugu ja oma kogemus, mille kaudu nad tõlgendavad Üxkülli ja Mattise tegutsemist. Jään lihtsalt lühifilmi juurde, sest mängulisust ju on, dokumentaalsust ka, aga pikkust oli vist 40 minutit.

Filmi algus meenutas mulle millegipärast bastionikäikude ekskursiooni sissejuhatuseks näidatavat Ülemiste vanakese kümneminutilist jutustust. See stiil vahetati aga kiiresti "Disko ja tuumasõja" stiili vastu.

Nõutu tunne tekkis. Üldiselt polnud ju viga, aga kipun arvama, et "Mattise martüürium" oli tegijatele liiga suur amps ja lõpuks tuli välja läbiproovitud "Disko ja tuumasõja" stiilis film, mille süžee aga lihtsustamise tõttu kannatas. Tavalised inimesed rääkisid oma elust ja poseerisid fotograafile nagu mõnel suvisel rahvaüritusel. Kord me "lavastasime" firma suvepäevadel filmi Eesti ajaloost. Kardan, et pikas perspektiivis jääb "Tallinna kilud" lihtsalt kuhugi kõvakettale arhiivi. Selliseid filme on Eestis veel, aga ainult selle filmi tegijad on tuntud tegijad.

Karin ja Indrek, ei-tea-mitmes kord

2011-08-30T15:11:00.002+02:00

Päris ausalt ära rääkides, siis viies kord. Iga kord on olnud natuke erinev, viimane uues koosseisus. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." on täiuslik lavastus. Detailideni paigas ja isegi viiendal vaatamiskorral ei teki kordagi tunnet, et mõni koht pole nii eriline, et ei vääriks jälle vaatamist, kuulamist, mõtlemist.

Üks sõber ütles ühe vaatamiskorra vaheajal, et ta ei salli silmaotsaski selliseid naisi nagu Karin. Mina olen "Tõe ja õiguse" 4. osa raamatuna armastanud viisteist aastat just Karini pärast. Eesti (näite)kirjanduses on suutnud naise olemust võrreldavalt tabada minu jaoks veel vaid Jaan Tätte. Möödunud nädalal millalgi Linnateatri Põrgulava saalis istudes mõistsin ootamatult, mis see on, miks Indreku ja Kariniga niimoodi juhtus. Esimese vaatuse järel ei osanud ma seda ikka veel sõnastada. Indreku üleolekutunne? Lõpuks sai selgeks, et see ei ole muud kui romaani pealkirjast tulenev tõe otsimine ja õiguse tagaajamine. Egoismiga oleks tegemist juhul, kui Indrek oleks õnnelik, aga ta ei ole. Elab üksnes koormaga, mis muutub aasta-aastalt üha raskemaks. Karin ütleb Indrekule: "Tänapäeval on nii, et mida raskem töö, seda vähem raha!" Ja Indrek vastab talle, et siis läheb see maailm küll hukka. Ei ole seni läinud. Kui kaugele me peaksime üldse ette mõtlema ja muretsema sellepärast, mis tuleb ja mis saab? Või mis siis ikka saab? Pankrotimeistrid on tõelised meistrid ja peavad avalikult pidu. Elu käib nende taktikepi järgi.

Lavastuse uuest koosseisust. Peaosas on endiselt Hele Kõrve ja Indrek Sammul. Karini isa Vesiroosi mängib nüüd Andrus Vaarik, kes on väga erinev Andres Otsa mängitud Vesiroosist. Tõnn Lamp kunstnik Mägarina jäi kõvasti Mart Kolditsa varju. Melesk on Indrek Ojari, atašee Kalju Orro. Lapsehoidja Soonjat kehastab Anne Reemann, kes on üsna sarnane Marje Metsuriga. Karini sõbrannad proua Horst ja proua Meeli on uues lavaversioonis vastavalt Elisabet Tamm ja Sandra Uusberg. Nemad ongi kõige värvikam muudatus uues koosseisus! Eriti Elisabet Tamme kõnedefekt, mis peaks paistma vist moevooluna.

Arvasin, et seekord ma ei nuta. Aga nutsin ikka! Alati on need natuke erinevad kohad, mis nii kõvasti puudutavad või raputavad, aga nad on alati olemas. Kõige raskem ja kurvem oli nüüd hetk, kui Indrek teatas Karinile pärast kohut, et ta ei tule enam koju. Ma oleks läinud vist ka ja viskunud trammi alla. Kuhu see tõe ja õiguse tagaajamine ometi viib ...

Gilgameš ehk igaviku saladus

2011-08-28T18:25:00.001+02:00

Von Krahli teatri "Gilgameš" olevat lavastuse tutvustuse kohaselt üks kultuuripealinna etenduskunstide programmi tähtsündmusi. See on tõepoolest üks neist lavastustest, mis tuleks võimaluse korral ära vaadata, kui eesti teater vähegi korda läheb ja kui heast teatrist lugu peetakse. Etendus haaras mind endasse ja hoidis kinni veel mitu järgnevat päevagi.

Lavastus algab linnavalitsuse (?) korralise koosoleku stseeniga. Koosoleku päevakord ja ainus punkt, mida arutada jõutakse, on nii tühine, et korraks tekib kahtlus, kas ma ikka tahan näha nii mustvalgelt ühiskonnatriitilist lavateost ... Selles tühisuses ütleb järsku (Mart Koldits) keegi kõrgemalt, et tal on laval olijatele midagi öelda.

Kui ma ülikoolis esimesel kursusel "Gilgameši" lugesin, olin suures vaimustuses. Ilmselt mõjus midagi nii vana äsja keskkoolist tulnule nagu sõõm värsket õhku või õigemini kainestav arusaam sellest, et ilmas on veel nii palju sellist, millest mul pole aimugi. Nii et mul on "Gilgameši" kui eeposega oma side või lugu. On oluline, et Juhan Ulfsak nimitegelasena lisas sellesse minu loosse 15 aastat hiljem midagi väga tähtsat. On oluline, et elu on väga lühike ja olulisima mõistmise hetkeks on lihtsalt liiga hilja. Teisipidi vaadates jällegi, et arvatavad kangelasteod on mõnikord nii tühised, et pelk sõbrast hoolimine võib olla palju-palju suurem tegu. Mul on "Gilgameši" lavastusega nii palju omi mõtteid, et nende jagamine ja selgitamine võib olla lugejale lihtsalt tüütu. Ilmselgelt ei ole ma kiidusõnadega üksi!

"Gilgameš" on äärmiselt vonkrahlilik lavastus. Ah et mis on "vonkrahlilik"? No see on see, kui kujundid on nii sisukad ja mõttetihedad, et vaatajal pole vaja tunda tüviteksti. Siinne ja praegune on elus, kujunedes looks meie aja kangelasest ja vaadates tulevikku meie aja mõistmise kaudu. Aga mitte ainult. Kavalehel räägitakse, et kangelasega käib kaasas alati paariline. Näiteid tuuakse alates Don Quijotest, lõpetades Leopoldi ja onu Raivoga. Gilgameš käib oma rada koos Enkiduga (Erki Laur). Kes nad tänapäeval on? Uusrikas ja lihtne vabrikutööline? Parteijuht ja truu parteisõdur? Või hoopis teater ja elu? Kindel on, et teineteiseta on neil keeruline.

See oli minu esimene käik Kultuurikatlasse. Muljetavaldav. Ses mõttes, et kui mõni aeg tagasi "hääletati" Linnateatri uue saali või Kultuurikatla ehituse poolt või vastu, siis praegu tundub küll, et need on kaks võrreldamatut kohta. "Gilgameši" produktsioon täiesti unikaalse kunstnikutööga (Liisi Eelmaa) sobib Kultuurikatlasse. Öelgu siis näiteks seinte vahel olev rõskus otsesõnu, et aeg on liigestest lahti. Suurelt ekraanilt näeb etenduse ajal selgelt tänapäeva(st) Kolgata teed, mille lõpus on (kusagilt varemgi kuuldud) baaridaami (Liina Vahtrik) seisukoht: "Mina saan ju teist aru, aga siin käivad teised inimesed ka." Muide, ingliskeelsetes subtiitrites oli selle koha peal kasutatud tõlkes family restaurant! Keeruliseks on ilmaelu muutunud - mitte universaalse mõistmise pärast, vaid sellepärast, et "teised" võivad olla peale täiskasvanute ka lapsed või lausa koerad.

Igavese elu saladus puudub. Ainus viis on kõigest ja kõigist ülesõitmine. Taavi Eelmaa väljendus väga veenvalt oma mäe otsas, et "maksin selle eest ränka hinda".

Kunstnikutöö puhul on mainimisväärne kindlasti jumalate tempel. Tempel nagu tempel. Pole keeruline kujutleda, sest see ongi tavapärane tempel. Aga vesi (pattude lunastamiseks?) ja jumalannad, kes juhivad maailma mängu, karistades inimesi naiselikult salakavalal moel ...

Veel üks pluss. Üks paremaid teatrikavasid! Lugesin koduteel bussis rida-realt läbi. Ja kava polnud õhuke. Kui mõned häirivad keelevead kõrvale jätta, siis sisu poolest ikkagi üle kõige. Eriti muljetavaldavad olid viited ja vihjed elule enesele siin ja praegu.

"Ring" Palmse mõisas

2011-08-26T23:08:00.002+02:00

Koomiline (abielu)draama, eriti niisugune, mida võib hea ilma ja suure publikuhuvi tõttu vajaduse korral kiiresti ümberkohandatult siseruumi asemel aias mängida või uues mängukohas iga ilmaga õues mängida, ei tohiks olla minu repertuaar. See tähendab, et tavaliselt ma niisuguste (suve)lavastuste vastu huvi ei tunne, kui need just väga kodu lähedal ei ole. Juunis Alatskivi lossis Roman Baskini lavastatud "Ring" äratas siiski huvi. Näidendi autori pärast. Teksti on kirjutanud W. S. Maugham. Alatskivi on Tallinnast ebamugavalt kaugel ja lavastus osutus vist juba enne esietendust nii menukaks, et loobusin kerge südamega. Siis aga juhtis üks sõbranna tähelepanu, et augustis mängitakse sedasama lavastust Palmse mõisas. Palmses ei hakanud korraldajad enam ilmale lootma, vaid ütlesid piletimüügiportaalis otsesõnu, et iga ilmaga mängitakse õues. Mahub ju vaatajaid rohkem ja õhku on ka rohkem.

Palmse mõis on väga-väga ilus. Alati, kui olen seal käinud, sirab taevas päike. Nii oli ka seekord. Etendus algas näitleja-toapoisi pöördumisega, et mobiiltelefonide helinaid nemad kuulda ei taha. Toapoiss ütles etenduse jooksul veel paar lauset, aga jäi selgusetuks, kas ta oli Palmse lavastuse tarvis "laenatud" idaviru harrastusnäitleja ... Kangesti tahtnuks nime teada!

Etendus on lühidalt öeldes tavaline suvekomöödia, mille lavastamisel on silmas peetud sellise publiku ootusi, kes tahab näha tükki, kus saab natuke naerda ja mõelda pole eriti vaja. Lugusid sellest, kuidas üks abikaasa jookseb uue kallimaga minema, on ümberringi nii palju, et isegi Maugham ei suuda üllatada. Lavastaja valis ilmselt täiesti teadlikult seetõttu jandi lavastamise tee. Kus aga sai, sinna pikkis midagi jantlikku sisse. Näiteks hea komöödianäitleja Tõnu Aava kaasamine.

Tõnu Aav mängis oma osa tõepoolest hästi. Lausa üllatas mind aga Kersti Kreismann. Peeter Jakobi oli lavastajal samuti väga hea leid. Eraldi peatükki vääriks Laura Peterson, kes on lihtsalt nii tore, et ei laskunud mitte kordagi mingile jantlikule tasandile, kui nii tohib öelda. Paraku tuleb lavastus tervikuna talle ikkagi ette ja mängimise võimalust jääb täpselt nii palju, kui jääb.

Sobib neile, kes tahavad teatris (suvel) vaadata midagi kerget, neile, kes tahavad näha laval häid eesti näitlejaid, neile, kes tahavad veeta suveõhtu mõisapargis. Nagu selgub, ongi niiviisi tagatud kordaminek. Mulle jääb see õhtu ilmselt meelde seltskonna, ilma ja meeleolu pärast, mitte aga lavastuse pärast.

Sinised mehikesed - smurfid

2011-08-22T22:36:00.001+02:00

Ma ei proovigi väita, et "Smurfid" (The Smurfs) on mingi eriline šedööver, aga mitu korda parem on see film küll kui näiteks viimaste lihavõttepühade ajal vaadatud "Hop". Võrdlemiseks annab põhjust n-ö multikategelaste ja inimeste maailma kokkupanek ühte filmi.

Ma ei kuulu õnneks või kahjuks ka nende hulka, kes oleksid Soome TV vahendusel nende siniste olenditega koos üles kasvanud. Nii et kuni selle aastani oli mul ainult õrn ettekujutus, et sellised sinised olendid on olemas. Beneluxi maades hakati, nagu koduste kangelastega ikka, juba varakult praegusele sihtrühmale igasugust asjakohast nänni tootma ja müüma. Nii et meie lapsel oli kindel soov film suvel ära vaadata.

"Smurfide" algus oli tüütu. Võib-olla pidanuks olema mul kui vaatajal põhjalikum taustsüsteem? Ja smurfituumiku jõudmine New Yorki pani hirmu tundma, et see on pärast tüütut algust veel ka ülitüüpiline ameeriklastele söödavaks teha püütud mõttetu film. Tegelikult läks asi tasapisi kerides üha paremaks, päädides mõne südamliku ja elutarga smurfipapa ja Patricku vahelise vestlusega ning muutudes päris arvestatavaks peegelpildiks tarbimisühiskonnast, kus ka inimsuhted on sageli lihtsalt mustvalged. Seda arvesse võttes oli tore näha, et sinine värv muutis ka kõige südametumad lihtsalt mustast millekski keerulisemaks, üldse mitte lootusetuks.

Gargameli kass ei andnud midagi juurde, nagu ka smurf-tüveliste sõnade kasutamine kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades, aga meeldis südamlik lugu, mille tunnistajateks sinised mehikesed New Yorgis sattusid. Kas sinine kuu on õnnestunuim turundustegu, ma ikka väga sügavalt kahtlen, kuigi proua omaniku meeli see liigutas ... Hea võidab kurja. Aga "Smurfide" film ei ole vist ikka mõeldud väga väikestele lastele ja suurte jaoks on moraali vähevõitu.

Kultuuripealinna "Morten lollide laeval"

2011-08-22T14:15:00.001+02:00

VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri ühisprojekt-koguperelavastus "Morten lollide laeval" tundus algusest peale äärmiselt põnev ettevõtmine. Peaosas Ott Sepp, kunstnik ja loo autor Kaspar Jancis ... Akrobaat ja žonglöör olid värvatud Soomest ja Rootsist. Unustasin ära, et mulle ei meeldi eriti tsirkus, õigemini - ma ei oska tsirkusekunstist lugu pidada ja seda hinnata. Nüüdistantsu tipptegijad kipuvad akrobaatidele silmad ette andma.

Akrobaat oli "Mortenis" hea. Näitlejad nii head polnud. Ott Sepp mängis oma osa ausalt ja hästi, olles poisike, kes ihkab olla laevakapten. Isa ju on. Kuna tal oli vaid mängulaev, ei saanud sinna meeskonnaks inimesi valida. Morten otsustas valida oma laevale meeskonna putukate hulgast. Tema laevale said herilased, rohutirts, lepatriinu, ämblik, tarakan. Morten jälgib nende tegutsemist pikksilma abil. Teostuse seisukohast on pikksilmaga putukate jälgimine ja suurendatud pildi kuvamine ekraaniks kujundatud purjele põnev mõte, aga teatriimeks ma seda ei pea. Teiste putukate roll oli pildis püsida ja sellega said nad kenasti hakkama, kostüümid olid ka abiks. Pettumuse valmistas kõige olulisem - ämblik - Liisa Pulk. Tema ämblik oli lihtsalt kriiskav olend, kes pidi olema putukate putukas. Tädi Anna osas oli ta täitsa ok, aga ämblikule, kes lavale ilmudes oli akrobaadi kehastuses mitme aplausi väärilise etteaste teinud ja püüdlikult võrku pununud, ei sobinud selline emotsioonitu karjuv kõneviis üldse mitte.

Kõige suurema pettumuse valmistas aga loo üksainuke moraalilausejupike, mille merelt naasnud isa (Aarne Mägi) lõpus pojale ütles: kellekski saamiseks tuleb kõigepealt hoolega õppida. Arvatavasti meeldiks see lugu mulle lugedes rohkem. Aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus Salamandril". Tahaks uskuda, et hulk praegu tagaplaanile või lihtsustatult esitatud emotsioone on raamatus palju selgemalt olemas.

Nagu öeldud, tsirkus mulle ju ei meeldi ja see konkreetne lavastus oli loodud lavaefektidele rõhudes. Lavastuse tutvustuses oli öeldud: "Lavastus, milles keelelisel osal on täita minimaalne roll, ühendab endas erinevaid meediumeid - nukuteatrit, tsirkust, mustkunsti ja animatsiooni." Lõpptulemus olnuks veelgi parem, kui keelelist osa oleks vähem olnud. Päris õige pole ka väita, et ma pole sihtrühm. Juttu ju oli, et see on sobilik igaühele alates viiendast eluaastast. Wow-efekt jäi tulemata nii meie pere noorematel kui ka vanematel.

Marquis d'Artiste

2011-08-20T23:22:00.000+02:00

Kaks meest - markii ja näitleja - räägivad Saku mõisas sellest, mida võim inimesega teeb ja millel on inimese üle võimu. Suur näitleja (Jan Uuspõld) võtab tundmatu markii (Hendrik Toompere jr) kutse vastu ja ootab kannatlikult sõnagi lausumata tund aega, et markiiga kohtuda. Sõnatult istuvad mehed ootavad Hendrik Toompere jr jr lavastatud "Marquis d'Artiste'i" alguses, kuni publik koguneb. Algab karm psühholoogiline mäng.

Lavastuse aluseks on katalaani kirjaniku Rodolf Sirera näidend, mille pealkiri otsetõlkes on "Teatrimürk". Nagu ka ühe teise katalaani näitekirjaniku näidendi puhul (pean silmas Jordi Galcerani "Grönholmi meetodit") olin siiralt üllatunud teksti üle. See on ülihea! Pealkiri ütleb, et juttu on teatrist. Seda muidugi ka, aga mitte ainult. Ühiskondlik positsioon ja selle positsiooniga kaasnev võimalus inimesi mõjutada on omaette teema. Suur näitleja võib kaotada enesevalitsuse teenriga suheldes, ta võib keelduda uskumast, et ta ei näe läbi nn amatööri näitlemist, aga ta teab suurepäraselt, et ükskõik kui veenev ta ka laval ei ole, päriselus on ta kõigest näitleja, kellel ei ole asja võimukandjatega samale pulgale. Markii loomulikult teab, et tal on hea tahtmise korral kõik vahendid, et panna näitlejat oma pilli järgi tantsima. Põhjuseks võib olla nii raha, uhkus kui ka soosimise ihalus.

Kaks suurepärast näitlejat teevad "Marquis d'Artiste'ist" tõeliselt nauditava teatrielamuse. Nad on küünlavalguses ja luksuslikus mõisameeleolus väga ehedad ja pärit üldse mitte kaugetest aegadest, vaid siitsamast, meie endi hulgast. Vaataja jaoks on nii Uuspõllu kui ka Toompere jr mäng pidevas muutumises, viimse vindi peale pingule keeratud. Tüki lõppu ei ole võimalik kuidagi ära arvata, kuigi mitmed käigud on ootuspärased. Kui mainitud võimuteema kõrvale jätta, siis on nad lihtsalt näitlejad, kes räägivad heast ja halvast teatris. Teater võib-olla ei ole elu, aga elu on küll teater, andes meile võimaluse oma osa paremini või halvemini etendada. Sõltub, kuidas keegi oskab, tahab, saab.

"Scapini kelmused", neljandik Molière'i suvest

2011-08-20T21:41:00.004+02:00

"Scapini kelmused" on üks neljast Molière'i näidendite põhjal tehtud lavastusest sel suvel. Pakun, et Molière'i-ihalusel on üks põhjus: inimesed ihkavad lihtsa(l)t pila ja nalja. Kuna lavaaugu asemele pole ikka veel teatrimaja kerkinud ega paista kerkivatki, oli muidugi paslik võtta ette commedia dell'arte stiilis näidend ja lasta noortel näitlejatel selle tekstiga lustida, osatades kursuse juhendaja ja tüki lavastaja Elmo Nüganeni juhendamisel kurikavalalt nii mõnelegi päevakajalisele teemale. Tulemuseks on pretensioonitul moel tagatud hea tuju, eriti juhul, kui suveõhtu on soe. Vett ja nalja ja vilet on palju.

Kui ma üldse midagi "Scapini kelmuste" lavastusele ette heidan, siis seda, et algus pisut venis ja lugu ei läinud niisuguse lustiga käima, nagu see lõppes. Lõpus oli küll tahtmine öelda, et mängiga veel, nii äge! Tegelikult on viga ilmselt näidendis. Lavastades annaks valida tee, kus "Scapini kelmustest" saab lihtsalt labane jant. Seda teed Nüganen ei läinud. Oleks veider, kui oleks läinud. Linnateatri lavaaugus mängitud "Scapini kelmused" on teravmeelne.

Sellel kursusel õpivad kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kellest on osavalt tehtud kaks Scapini. Kuna kavalehel on nad veel nimetatud kui Märt-Priit Pius, võib teadmatum vaataja kuni lõpuni segaduses olla ja arvata, et Scapini mängib üks inimene. Igatahes üks on kindel - nendega hakkab veel eesti teatris nalja saama! Sest vaevalt et neil keegi eriti vahet tegema õpib. Juba praegu võib kindel olla, et head näitlejad on nad niikuinii.

Teised vennad on vennad Kalmetid, kes on "Scapinis" pandud mängima isa ja poega. Nende rollid on selles lavastuses kõige erilisemalt lahendatud. Üks räägib eriskummaliselt ja jääb arvatavasti aastateks meelde oma surematu hüüatusega: "Mis kurat ta sinna galeerile ronis?!" Teine võlub publiku ära kohe lavale jõudes, sest nii purjus annab olla ... Kaspar Velbergi löömamees oli muidugi ka ülihea. Teises isa-poja paaris astuvad üles Pääru Oja ja Priit Strandberg. Pärast seda, kui ma olen näinud Pääru Oja mängimas "Tasandikkude helinates", on küll tore teda hoopis teistsugusena ja teistsuguses rollis mängimas näha, aga sügavtõsine karakter on ikka mõjusam.

Tüdrukutele on jäänud selles näidendis rollid, kus eriti palju mängida ei saa. Piret Krumm sai küll korra pikemat juttu rääkida, aga situatsioonikoomika mängis seal juba niigi. Pealegi oli tal partneriks üks lavastuse säravamaid osatäitjaid - Henrik Kalmet.

Mängivad need, kes peavad. Andke raha, tõesti on vaja!

Tuhkatriinumäng Saueaugul

2011-08-17T22:20:00.001+02:00

Draamateatri sellesuvine teine lavastus ja minu teine sõit sellel suvel Saueaugu Teatritallu. Tee sinna on nüüd küll selge. "Tuhkatriinumäng" on nii-nii müstiline ja niisuguse lavastuse lisandumine Saueaugu repertuaari lisab kohalegi omajagu müstilisust. Alati on seal nii ilus, pühapäeval oli lihtsalt äge.

Margus Kasterpalu lavastuses mängib printsi Tõnu Oja, Tuhkatriinud on Britta Vahur, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste ja Viire Valdma. Saueaugu vana laut on valgete seintega ja sammaste vahelt tuleb prints otsima printsessi, keda ta kahtlustab sinna üheksateist aastat tagasi kaduma läinud olevat. Ma ei tea, aga minetasin vaadates igasuguse poliitilise tagamõtte. "Tuhkatriinumängust" sai lihtsalt igal ajal selle aja teemadest rääkiv lugu. Tõe otsimise ja pooltõdede rääkimise lugu niikuinii. Miks usub prints, et õige Tuhkatriinu on kõige noorem ja kõige ilusam? Miks üks peretütar arvab, et armastus käib kõhu kaudu, ja teine, et meestele meeldivad targad naised? Ja igavesed vastuolud ja vastuolulisused.

Kõik kokku on mäng. Mäng, milles ilmselt kehtivad oma reeglid, aga mängu käigus võidakse mõnikord ka reegleid muuta. Eriti kui mõni osaline on need sootuks unustanud või pole tingimused enam endised.

Alguses häiris muusika. See oli liiga vali ja väsitav. Mitte muusikavaliku pärast, vaid ruum surus kõigest kujunduslikust avarusest hoolimata liialt peale. Aga ikkagi on "Tuhkatriinumäng" vähemalt teatrigurmaani lavastus. Üleni valgesse riietatud Tuhkatriinud ihalevad ühte kinga, aga kingad on kindlalt perenaise jalas. Peremees kehastub selles loos natuke nagu heaks haldjaks.

"Läbi klaasi" - Meleski klaasivabriku lugu

2011-08-14T23:16:00.009+02:00

"Keisri hullu" lugemine osutus ääretult täpselt ajastatuks, sest Võisiku mõis kuulus von Bockidele ja klaasi hakati sealsamas lähedal Viljandimaal puhuma umbes Timotheus von Bocki eluajal. Krossi romaanis on klaasivabrikutest ja vabrikutööliste näol uut tüüpi inimestest ka põgusalt juttu. Laupäeva õhtul nähtud "Läbi klaasi" etenduse ning sellele eelnenud ja järgnenud Ott Sandraku "ajalootunni" toel tõusis viimati loetud raamatu väärtus mu silmis veelgi. Ja etendus tuli raamatu toel omakorda palju lähemale.

Hannes Kaljujärv kommenteeris ühes hiljutises intervjuus ümbruse mõju näitlejale ja lavastajale: "Ümbrus hakkab väga palju kaasa mängima. Teatri mõttes on see kõik dekoratsioon, aga ta on päris. Näiteks Vargamäel aitas kaasa teadmine, et seal see kõik toimuski, et sinna oli see kirjanikul mõeldud, ja tundus kuidagi tähenduslik, et meie etendame samas paigas. Selles kohas Albu vallas on vägi sees." Meleskis oli igal hetkel tunda, et Mats Traadi näidend on kirjutatud just selles kohas etendamiseks. Olemuselt on näidendi tekst lihtne ajalooline jutustus Rõika ja Meleski vabrikute algusaegadest kuni tänapäevani välja.

Priit Pedajas lavastajana on õnnestunud valik. Kes siis veel peale eesti dramaturgia kogenud lavaleseadja oleks võinud Ugala trupiga Mats Traadi näidendi ette võtta? Esimeses vaatuses häiris siiski näitlejate ebaühtlane, kehvema poole kreeni mäng. Ei olnud eriti usutav klaasi valmistama tulnud (või toodud? või kutsutud?) sakslaste kirju seltskond. Nii mõnelgi ei õnnestunud rollist rolli hüppamine. Mõneti mõistetav, sest 18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus on 21. sajandi alguses juba nii vana aeg, et peensusteni täpset mängu lühikeste stseenide jooksul on keeruline tabada. Aga pikk etendus oli veel ees ja kasvamiseks jäi sellevõrra rohkem ruumi. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas juhtuma ja 20. sajand on märkides lihtsamini tajutav nii näitlejatele kui ka vaatajatele. Teine vaatus oli hoogne ja igati õnnestunud tagasipilk peaaegu kogu 20. sajandi tegemistele Meleski klaasivabrikus.

Näitlejatest rääkides ei saa üle ega ümber Aarne Sorost, kellel on kõige kandvam osa. Tema on meister, kes saabub 1790. aastate algul Saksamaalt. Meister oli, on ja jääb. Aarne Soro niisamuti. Ta räägib lugusid, kirjeldab olusid ja puhub klaasi. Teiste puhul olid meeldejäävamad kindlasti Kadri Lepa ja Meelis Rämmeldi häbelik armastajapaar, Triinu Meriste endine klaasivabriku tööline ja emakeeleõpetaja, Arvo Raimo direkori asetäitja Puškarjov ja muidugi Martin Mill igas rollis. Muidugi sellepärast, et Martin Milli ümberkehastumisvõime on lihtsalt imeline. Paljude tegelaste nimed on näidendis muutmata, see tähendab, et ajalooliselt on paljud selliste nimedega isikud ka päriselt olemas olnud.

Muusikalises kujunduses kasutatakse rahvaloomingut, mida esitab Kairi Leivo. Laupäevasel etendusel sai paari loitsu tema esituses kuulata veel ka pärast etendust klaasivabriku õue peal. Muidu seda võimalust vist ei ole?

Inspiratsiooni sai Ugala oma tänavuse suvelavastuse väljatoomisel fraasist "unustatud kohtade romantika". Mul on nii-nii hea meel, et me selle teekonna Võrtsjärve äärde ikkagi ette võtsime ja käisime kui mitte kohas, millel on vägi sees, siis vähemalt kohas, millele annaks kindlasti uut väge sisse puhuda. Poolel teel ehk umbes 5 km kaugusel Mäost Tartu poole on Põhjaka mõis. Seal käisime söömas. Selle koha kohta kiidusõnade jagamisel jään tummaks. Kõik oli nii hea. Ükskõik kui unustatud see koht olnud on, aga praegu on seal niisugune vägi sees, et jääb vaid üle soovitada ise järgi vaadata. Kindlasti tuleks laud eelnevalt broneerida!

Saatuse heidikud täiskuuvalgel

2011-08-14T14:08:00.003+02:00

Veel mitte päris täiskuuööl käisime Laitse Graniitvillas vaatamas ühte tänavusuvist Eesti Draamateatri lavastustest - "Saatuse heidikute kuud". O'Neilli looming mulle tohutult meeldib ja selle näidendi omamoodi eellugu, O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" Draamateatri lavaversiooni, käisin Keila-Joa mõisas vaatamas kahel järjestikusel suvel. Laitse puhul alustasime võimalusega kohapeal ka õhtust süüa, sest kolmekäigulise imemaitsva õhtusöögi saab ette tellida. Nagu öeldud, õhtusöök oli tõepoolest väga-väga hea! Graniitvilla ise on ka tore koht, mitte väga kaugel Tallinnast ja justkui loodud linnakärast eemal olles kontserdi- või teatriõhtu nautimiseks.

Ega ma ei salga, et lavastuse suhtes olid ootused väga kõrged. Olgu siis põhjuseks üks lemmiknäitekirjanikke või lavastuses üles astuvad lemmiknäitlejad või Draamateatri eelmine O'Neilli lavastus, mida praegusega seob Märt Avandi, kes mängib nüüd James Tyrone'i, või veel üks möödunudsuvine O'Neilli lavastus - "Iha jalakate all".

Pealtnäha lõbusas toonis kiiresti kulgenud esimene vaatus algab viimase poja (Roland Laos) põgenemisega kodust. Rohkem teda ei näe. Perekonnas valitsevad pinged jäävad iiri huumori ja koomiliste stseenide virvarris esiti tagaplaanile. Isa (Jaan Rekkor) juurde jääb veel vaid külas halva kuulsusega tütar Josie (Kersti Heinloo). Jaan Rekkor teeb Phil Hoganina suurepärase rolli, dikteerides tegelikult kogu etendust. Isa-tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone, keda, nagu öeldud, mängib Märt Avandi, võib varem antud lubadustest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelegi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Taavi Teplenkov) ei salli naabrimeest. Raha tal on ja soov Phil Hoganist lahti saada ka. Iiri huumor ja koomilisus on siiski ainult jäämäe ülemine osa. Vaatuse lõpus hakkas mõte vägisi märksa karmimatesse sügavustesse vajuma ja saabuva öö kiuste, kui kuu peaks täis saama, selgub, et need inimesed on hoopis teistsugused, kui nad seda võib-olla endale ja teistele tunnistada julgevad, ja probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs.

Etenduse teine vaatus on hoopis teistsugune. Nalja enam ei ole. On kuuvalge öö ja järgmine koidik, liiga palju viskit. Jah, liiga palju, sest Jamesi joodud viskikogus sai minu meelest etendusele saatuslikuks. Eestis ei ole Avandist paremat purjus inimese mängijat, aga nii purjus inimest on nii valusatest asjadest rääkivana väga keeruline tõsiselt võtta. Et Josie seda suutis, näitab, et tema oli veelgi rusutum. Josie ja James räägivad sel kuuvalgel ööl nii, nagu nad ilmselt kunagi varem pole rääkinud. Vaatus kipub venima ja nagu öeldud, alkoholi saab liiga palju, aga proovisin end sellest mitte häirida lasta, proovisin tajuda elujoovastust, mis peaks meil kõigil olemas olema, proovisin neid kahte noort armunut mõista, nende lootusetusest väljapääsu leida. Täiskuu muudab natuke emotsionaalsemaks ju ka.

Ootused olid tõesti kõrged ja seepärast pettusin natuke, kuid kokkuvõttes läks nähtud etendus ikkagi positiivse poole peale kirja. Pealegi tundub mõnikord, et suvel on terviku seisukohalt veel tegureid, mida ei saa ära unustada: koht, aeg, ilm jne. Tervik oli lummavalt hea, kui "lummav" on üldse sõna, mida siin kasutada tohib. Ja ma ikka väga soovitan "Saatuse heidikute kuud" vaatama minna.

"Keisri hull" - kirjandusklassika

2011-08-13T00:47:00.001+02:00

Jah, ma ei olnud "Keisri hullu" varem lugenud. Gümnaasiumis võinuks, aga kuidagi läks see minust mööda. Liiatigi mäletan, et Krossi "Kolme katku vahel" jäi tollal millegipärast pooleli. Ju ma ei osanud siis märgata või hinnata Jaan Krossi kirjutatu väärtust ja sügavust. "Keisri hull" on aga võrratu raamat! Esimesest leheküljest saadik oli tunne, et see varjutab nüüd küll kõik hea, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja lugenud olen ma peamiselt kaasaegset kirjandust. Surematu klassika! Ega ilmaasjata ei ole seda raamatut nii paljudesse keeltesse tõlgitud ja lausa eesti kirjanduse visiitkaardiks maailmas peetud.

"Keisri hull" on nn ajalooline romaan, tuginedes 19. sajandi alguse Võisiku mõisahärra polkovnik Timotheus von Bocki loole. Krossi romaan on justkui Timotheus von Bocki naisevenna Jakob Mättiku kirjutatud päevaraamat. Sellega loob kirjanik huvitava struktuuriga teose, pannes peategelase minajutustaja rolli. Minategelane saab niimoodi võimaluse rääkida Timotheusest seda, mida tema oluliseks peab, ja endast seda, mida oluliseks üles tähendada peab.

Timotheusest saab keisri hull kirja tõttu, mille ta kui Liivimaa maapäeval ette kanda plaanitud kõne oma sõbrale keiser Aleksander I-le saadab. Keiser peab tema kirja riigireeturlikuks ja Timotheus mõistetakse kui ohtlik kurjategija vangi. Timotheus ei ole nõus mitte mingil juhul armu paluma ega oma põhimõtetest ja veendumustest taganema. Ta jätkab oma tööd ka pärast vangist vabanemist, olenemata sellest, et tal on naine ja laps. Tema naine, kes on päritolulult lihtne talutüdruk, seisab kindlalt mehe kõrval, toetades teda kõiges, olgugi et enamikust Timo ettevõtmistest on nende perele pigem kahju kui kasu. Olles saanud hariduse, sattunud aadelkonda, teab Timotheuse naine Eeva tegelikult vägagi hästi, et ta ei hakka sinna mitte kunagi päriselt kuuluma. Raamatu lõpus tõdeb Jakob, et Eevast on saanud daam, aga sellel ei ole seltskondlikus plaanis mingit tähendust. Jakob vastandub Timole. Erinevalt Timost leiab ta, et igasugust teisitimõtlemist ja avalikku arvamuseavaldamist peaks vältima ja varjama. Juba päeviku esimestel lehekülgedel rõhutab ta, kui oluline on leida sellele päevikule ja muudele paberitele, mida võidakse tõlgendada kui riigivaenulikku materjali, peidukoht. Esialgu ei julge ta isegi mõelda, et Timo mõtted võivad olla õiged või vähemalt tänapäevases mõistes õiged. Ajapikku julgeb ta seda siiski endale tunnistada. Lugeja jääb mõtisklema, kumb on parem, kas iga hinna eest tõtt kõnelemine, usu kuulutamine või silmakirjalikkus?

Raamatu teine oluline teema on Jakobi naissuhted, millest ta kirjutab pikemalt vaid kahest - armastusest Jette ja Anna vastu. Jette mahajätmine jääb Jakobit eluks ajaks painama. Anna jääb talle silma just Jette pärast. Anna ema pihtimine surivoodil on painajalik.

Mõttetihe raamat, mis kompromissi ja kompromissituse üle arutledes on ajatu ja aktuaalne. Mõnikord tahtnuks öelda Timotheusele, et andku ometi alla, ja siis jälle Jakobile, et kuidas ta aru ei saa ... Naispeategelased (Eeva, Anna, Jette, Elsy) jäävad oma hoiakutes tagaplaanile. Küll ei saa seda öelda mõne vilksamisi esile kerkiva aadliproua kohta, kes julgelt oma suhtumist ja seisukohti välja näitavad. Aga nendes suhtumistes ei ole niikuinii midagi revolutsioonilist.

Estonia teatribuss

2011-08-08T13:00:00.002+02:00

14.-18. septembrini 2011 saab jälle minna Eesti 14 paigast eribussiga Estonia teatrisse. Teatribussiga saab Estoniasse Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Märjamaalt, Tartust, Puurmanist ja Põltsamaalt.

Teatribussiga tulijatel on võimalik valida vaatamiseks nende lavastuste hulgast: ooperid "Armastus kolme apelsini vastu" ja "Tosca", balletid "Kolm musketäri" ja "Manon" ning lastemuusikal "Pipi Pikksukk".

Bussipakette müüakse kuni 5. septembrini või kuni bussides kohti jätkub telefoni ja meili teel, osta Estonia kassast, Piletimaailmast ja Piletilevist.

"Head ööd, ema!" Hüüru mõisas

2011-08-05T16:21:00.002+02:00

Teadsin, et paljude jaoks on Hüüru mõisas mängitav "Head ööd, ema" selle suve paremaid lavastusi. Teadsin, et see on raske sisuga tükk. Teadsin, et pisaraid ma ilmselt tagasi hoida ei suuda. Etenduse tutvustus piletimüügiportaalis oli samuti selle kõige garantiiks. Juhtus hoopis nii, et mida polnud, olid pisarad, ja mida ma ei näinud, oli väga hea etendus.

Õigupoolest näidendil pole häda midagi. Teema on karm, alati aktuaalne. Võidetud Pulitzeri preemia võib olla samuti asja eest saadud. Igatahes materjali, millega mängida, on. Vilja Nyholm-Palm on teinud pooleteisetunnise lavastuse ja seda, kuidas poolteist tundi möödub, saab publik jälgida seinakellalt, mis seinal publiku vastas katkematult aega täis tiksub. Tõesti, ma ei mäleta etendust, mille ajal olen vaadanud alalõpmata kella. Ei, tüki sisu ei läinud kaotsi, sest ma kuulasin hoolega, mida kaks tegelast laval omavahel rääkisid. Mulle tuli järsku meelde üks ammu loetud arvamus selle lavastuse kohta. Pärast kodus otsisin uuesti välja. Vot see viide raadioteatrile, kuigi mul käis etenduse ajal peast läbi sõna "kuuldemäng".

Näitlejatele ei ole midagi ette heita. Minu arvates olid mõlemad (Anne Veesaar Jessiena ja Helgi Sallo Thelma Catesina) üldiselt väga head. Oli hetki, kus mõlema loomulikkus pani lausa hämmastama. Puudu jäi eri emotsioonide varjunditest, puudu jäi tundlikkusest. See on kivi lavastaja kapsaeda, mitte näitlejate pihta. Ma ei tunne enesetapjate hingeelu, aga selles lavastuses ei veennud mõned üksikud hetked, kui Jessie kas laua ääres kägaras istudes või ehmununa teadasaamisest, et tema eksabikaasal oli teine naine, vist hetkeks oma otsuses kahtlema lööb.

See on tükk, kus loo lõpp on algusest peale teada. Kui etenduse tutvustuses on kirjutatud, et "nad elavad vaikset ja rahulikku igapäevaelu", siis Hüüru mõisa lavastuses see nii küll ei ole. Närviliselt tuppa astuv Jessie otsib kohe vanu rätikuid, mingit kilet või vakstut ja revolvrit. Paari minutiga on ka emale selge, et midagi on teoksil. Ema proovib tütart ümber veenda, tehes seda küll heaga, küll halvaga. Kuni ta annab alla ja ütleb umbes nii: "Noh, hea küll, ütle siis, kus mul need rohud ja muu kõik on?" Kindlasti küsivad teised, kuidas ta sai lasta tal minna ... Ja kindlasti küsib ta seda isegi ... Tema peab edasi elama, tema peab saama. Hoolimata sellest, et ka tema elus on olnud küllalt põhjusi, et kõigest ära tüdineda.

Võib-olla on viga minus? Võib-olla mind häiris selle näidendi ameerikalikkus? Siiski, "Head ööd, ema" sellises lavastuses mõjus nagu heapoolne kuuldemäng. Laval nähtu puudutas liiga õrnalt, et anda põhjust mitmepäevaseks mõtlemisaineks.

"Morten lollide laeval" Mariehamnis ja Turus

2011-08-03T21:47:00.003+02:00

1. augustil esietendus Kuressaare Sadamaaidas VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös koguperelavastus "Morten lollide laeval". Kuna see lavastus kuulub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi, mängitakse seda peale Saaremaa, Hiiumaa ja Tallinna ka Mariehamnis ja Turus:

10. augustil 2011 kell 19.00 Ahvenamaal Mariehamnis Alandica keskuses;
13. augustil 2011 kell 18.00 Turus Manilla keskuses Aurinkobaletti saalis.

"Morten lollide laeval" aluseks on Kaspar Jancise lasteraamat "Seiklus salamandril". Mängivad Ott Sepp, Liisa Pulk, Aarne Mägi, Jörgen Liik, Juss Haasma, Tiiu Talvist, Raul Õitspuu, akrobaat Lisa Angberg Rootsist ja žonglöör Kaj-Mikael Schütt Soomest. Muusikat teeb ansambel Kriminaalne Elevant.

"Autode" teine film

2011-07-31T21:15:00.002+02:00

Minu väikse lapse suur suvine ootus oli "Autode" filmi järg ehk "Autod 2" (Cars 2). Hankisime Solarise kinno eellinastusele piletid ja filmivaatamine võis alata.

Olin eelnevalt siit-sealt kuulnud ja lugenud, et "Autode" järg ei ole üldse nii hea kui sama filmi esimene osa. Nagu ikka järgedega. Aga ma ei olnud ka mingi eriline "Autode" fänn esimese filmi ajal. Pikkamisi on jõudnud küll kohale, et selles filmis oli siiski väga intrigeeriv lugu 66. teest. "Autod 2" puhul on aga just lugu see, mis võiks olla parem.

Samas "Autod 2" mulle tegelikult täitsa meeldis. Võib-olla raha lõhna pärast, mis (eri)efektide ja mastaapsuse vahelt tunda oli. Raha ongi peamine märksõna, sest kogu see glamuur tuleb ju kuidagi kinni maksta, lugu keerleb salakavala naftaäri ja keskkonnaprobleemide ümber, lastefilmis (!) on üheks keskseks sündmuskohaks kasiinod. Mul ei ole enam viieaastast last, aga mõistus tõrgub uskumast, et näiteks viieaastane niisugustest asjadest midagi arvata oskab. Mine tea ... Selles ma ei kahtle, et viieaastane mõistab, mis on hääljuhtimine. Muide, hääljuhtimise teema pani tahes-tahtmata mõtlema ammusele rääkivale autole. Võib-olla on hääljuhtimine tänapäeva võtmesõna, kuigi minu meelest on selleks pigem puutetundlik ekraan.

Ülemaailmne tegevuskoht oli õigupoolest nutikalt valitud, sest ei mõjunud liiga segadust tekitavalt ega kirjult. Andis samas võimaluse tuua mängu lennuki ja laevad, kuigi viimaste roll oli ikka väga mõttetu liialdus. Tokyo, Pariis ja London on linnadena igale lapsele mõistetavad ja Itaalia rikkurite linnake rahajanus maailmale üldarusaadav. Seda enam, et itaallased olid Matu kodulinnas niikuinii filmi esimeseski osas olemas.

See on üks väheseid filme, milles 3D-efektid annavad midagi juurde. Väga kiidan ka dubleeringut. Sain oskuslike tõlkeleidude peale mitu korda kõva häälega naerda.

Vargamäe voonake

2011-07-29T20:03:00.004+02:00

Pärast eileõhtust esietendust olin ühes väga kindel: niisuguseid lavastusi nagu "Vargamäe voonake" peaks mängima just Vargamäel ja neid peaks olema tegelikult veelgi rohkem. Autor-lavastaja Urmas Lennuk ütleb kavalehel: "Tammsaarest on kirjutatud palju. Liiga palju, et selles kõiges kaevama asudes veel mingigi objektiivse tõe jälgi leida. Teda on analüüsitud, ülistatud ja vihatud. Ta on küsimusi tekitanud ja vastuoludele maad kündnud. Kuid fakt - Tammsaare oli, on ja jääb - selle vastu ei saa."

Vargamäe saunikute vahele on ehitatud poolkaares lava, mis algab kitsa teega kahe maja vahelt ja lõpeb justkui taevatrepiga lehmakarjamaade ja metsa taustal. Madalamatel tasanditel aetakse maisemaid asju ja kõrgematel tasanditel neid asju, mis tuleb Jumalaga sirgeks rääkida. Nii istub Andres (Peeter Rästas) ikka kas sauna seina ääres või mõnel madalamal astmel ja teeb oma nalju, Indrek (Toomas Suuman) ajab oma asju kõgemal - vaheldumisi Jumala ja naistega, õigemini naistega Jumalast ja armastusest.

Päris aus olles valdas mind esimese vaatuse järel teadmine, et "Vargamäe voonakese" vaataja peab tundma Tammsaare loomingut, sest ainult siis hakkab tekst elama. Esimene vaatus mõjus piltlikult nagu lemmikraamatu(te) sirvimine ja siit-sealt ülelugemine. Küllap igaüks teab, mida see tähendab. Mina jumaldan Tammsaaret, iseäranis "Tõe ja õiguse" IV osa. Minu jaoks muutus Karin Anneli Rahkema kehastuses esimeses vaatuses jälle elusaks inimeseks. Korraks kartsin, et etendus kisub võib-olla isegi liigselt Karini poole kiiva. Seda siiski ei juhtunud, sest Indrekul oli muustki mõelda ja rääkida kui üksnes Karinist ja Kariniga. Teises vaatuses saab üha enam selgemaks põhjus, miks Indrekut mängib ealiselt vanem näitleja kui Andrest. Peeter Rästase lihtsakoeline Andres on arvatust märgilisem, sest viimaks tsiteerib ta juba ka "Tõe ja õiguse" motot.

Tiina rollis on Liisa Aibel, kelle puhul hakkab kõigepealt mängima kostüüm - esimeses vaatuses hall kleit mustade inglitiivataoliste volangidega, teises vaatuses musta riietatud teenijanna. AGA korraks saab temast ka sinimustvalgesse ehitud tüdruk, kelle jalad Karin puhtaks peseb, kelle Karin lunastab. Püstoli trambib seesama eesti tüdruk vees jalge alla.

Puudu ei ole ka katkine tassikõrv ... Mulle meeldis olla sel vihmaähvardaval õhtul Vargamäel ja "lugeda" üle kohti romaanist, mida ma väga armastan. Mulle meeldis tõdeda, et oleme vaid inimesed, et ma olen selle loo autoriga ühest rahvusest. See on Eesti - kui soovite, siis Eesti suvi -, need on eestlased ja "eestlastena oleks äärmiselt rumal ja lühinägelik Tammsaare maha vaikida", nagu seisab jällegi kavalehel.

Näidend ja lavastus olevat lavastaja Urmas Lennuki sõnul katse jõuda Tammsaare "Tõe ja õiguse" II, IV ja V osa kaudu lähemale eestluse elu- ja kultuurimõttele. Ka Tammsaare muuseum Albus on üks samasugune väärt katse. Millal siis veel kui mitte suvel seal (jälle) ära käia?!

Põrgupõhja Jürka rassib toomkiriku varemete vahel

2011-07-27T13:13:00.006+02:00

Kui Jürka Lisettega Põrgupõhjale jõuab, on seal vaid harimata põllud. Jürka tuli Põrgust maa peale, et saada õndsaks. Inimesed näivat uskuvat, et õndsaks saab tööga. Tööd Jürka ei karda, kui vaid teaks, kust otsast alustada. Üleaedne Ants on nõu ja varaga abiks, andes Jürkale seapõrsa, hobuse, laenuraha, sulase ja tüdruku. Nii algab Tartu Toomkiriku varemete vahel Emajõe Suveteatri lavastus "Põrgupõhja uus vanapagan".

Andres Dvinjaninovi lavastuses mängib Jürkat Uku Uusberg. Uusbergi Jürka on aus ja tugev mees, kelle puhul jäi esimese vaatuse lõpus kõlama vanasõna "Loll saab kirikus ka peksa", teise vaatuse lõpus aga Hannes Kaljujärve kirikuõpetaja sõnad selle kohta, kuidas mõni püüab kogu hingest tõestada, et on kurat, aga elab nagu inimene, mõni inimene jällegi elab nagu kurat". Lühidalt kokku võttes saab esimeses vaatuses seda lugu naljaks pöörata, kuid teises vaatuses on asi naljast juba ikka väga kaugel.

Linases hõlstis Jürkale ja tema kodakondsetele, kes kannavad samuti linaseid riideid, sekundeerivad lavastuses mustades ülikondades Kaval-Antsud, eesotsas Kaval-Antsu endaga, keda mängib Raivo E. Tamm, ja jätkates ametnikearmeega, kelleks on Janek Joost, Rein Pakk, Aarne Soro, Leino Rei ja Nero Urke. Viimasel on kanda ka Noor-Antsu osa. Selles libekeelsete ja -meelsete meeste maailmas ei ole vanapaganal kerge, kuigi korraks lööb tema õigemehelik usk Kaval-Antsu kõikuma. Ants mõtleb järele ja jõuab järeldusele, et jäme ots on esialgu ikka tema peos, pealegi teda huvitab siin ja praegu toimuv.

Tammsaare teksti ajatus või just ajakohasus tuleb Emajõe Suveteatri lavastuses välja ideaalilähedaselt: pidevalt oma naha päästmise ja enda ninast kaugemale nägemise suhtes ei ole ajast, mil Tammsaare "Põrgupõhja uue vanapagana" kirjutas, muutunud midagi. Kolmveerandsaja aasta jooksul on Kaval-Antsusid vaid juurde tulnud ja nende kavalus murrab juba maha ka muidu targa ja tubli inimese, mis siis näiteks õnnetutest SMS-laenu "ohvritest" rääkida.

Kui "Põrgupõhja uus vanapagan" eelmisel suvel esietendus, ei räägitud eriti teravalt väljarändest. Tänavu on eelseisva rahvaloenduse hirmus see teema aga aina teravamalt üles kerkinud, sest keegi ei tea, palju eestlasi on siit välja rännanud. Põrgupõhja Jürka on n-ö sisserännanu, kes kogeb järjepanu kõiki võõral maal elava inimesi läbielamisi, mis saavad alguse kohalike olude ja kommete mittetundmisest, kohaliku keele mitteoskamisest ja kohalike sõprade mitteomamisest. See tahk muudab Dvinjaninovi lavastuse tänavusel suvel lausa üleilmselt mõistetavaks. Väga meelevaldselt annab mõelda isegi nii, et Jürka vahetab vana naise (Lisette - Merle Palmiste) mitte ainult noorema ja ilusama (Juula - Sandra Üksküla Uusberg) vastu, vaid pigem kohaliku vastu. Kui Juula näitemängu lõpus tütar Maiele (Merilin Kirbits) Noor-Antsu suhtes õpetussõnu jagab, ei ole need mitte ainult ema hirmud, vaid kohalikke olusid teadva naise jutud.

Tööd tuleb Jürkal-Juulal Põrgupõhjal kõvasti teha. Rikkaks sellega ei saa. Võib-olla õndsaks saab, kui niiviisi liiva sees kartulimaad künda, kartuleid maha panna, kartulikotte tassida ja kohta rentida, mille eest renti maksta niikuinii ei jõua. Aga kus see parem on? Alati abivalmis pankurite ja eluvõõraste ametnikega asjaajamisest ei pääse kusagil.

Teksti sügavuse tõttu jäävad mul näitlejad seekord põhjaliku tähelepanuta. Olgu öeldud, et lavastus lasi neil kõigil kõige paremast küljest särada ja nii paljude eri mõtete peast läbi käimine räägib kõige lihtsamalt öeldes sellest, kuivõrd mind nende kõigi mäng puudutas. Siiski, Sandra Üksküla Uusbergi tohutult paljude varjunditega mäng on elu ise!

Saueaugu tasandikkude helinad

2011-07-23T00:02:00.003+02:00

Saueaugu Teatritalus mängitav "Tasandikkude helinad" on kindlasti selle suve üks paremaid lavastusi. Jaan Kruusvall on oma näidendisse leidnud sõitmast lakanud rongide ja busside kõrval palju lihtsamaid ja olulisemaid valupunkte, millest mitte ainult "ääremaa" elu ja elanike puhul rääkida. Unistused, lootused ja äraminekusoov on nii üldinimlikud. Äraläinu kirjutab, et selles kohas, kus ta nüüd Austraalias elab, räägitakse ümberringi eesti keelt ... Ja siiajäänu raiub, et tema ei tahagi kuhugi minna. Esimene tuleb tagasi, teine läheb ja tuleb ka tagasi.

"Tasandikkude helinaid" mängitakse Saueaugul endises laudas, millest on saanud suurepärane mängukoht lihtsa talutoa kujutamiseks. Pääsukesed lendavad ja laulavad lae all. Selle näitemängu puhul ei ole tegu küll talukohaga, vaid kunagise kirikuõpetaja koduga, kus praegu elavad tema tütar, tütre tädi ja Vambola. Vambola (Tõnu Oja) on missiooniga mees, kes ikka ja jälle on oma aateid kaitstes elus hammasrataste vahele jäänud. Aga ta on ka naisperele armsaks saanud. Tütar Virginia (Garmen Tabor) on muusikaõpetaja, kelle elus pole aga õiget armastust veel olnud. Ja ei paista ka, sest külla pole enam eriti kedagi elama jäänud ja lootused külast linna lahkuda luhtuvad.

Möödunud aegadega võrreldes on võsa kasvanud nii kõrgeks, et enam ei näe naabertalu katustki, kirikutki ei näe, ainult selle torn veel paistab. Naabertalus elab Franz, keda mängib selles lavastuses Pääru Oja. Superroll! Muidugi on tal ka materjali, mida mängida. Seda vahvam on, et niisugune tegelane on saanud Pääru Oja näol kehastuse, mida on keeruline üle mängida. Franz on 25aastase noormehena selles tühjaks jäänud külas viimane lootusekiir, kuni ... tuleb Helen (Katariina Kabel) ja kuni ... ja kuni ... Franz kirjutab raamatut, ajab talvel traktoriga teid lahti, küpsetab endale praekartuleid, maalib sügist ja unistab vahetevahel linnaminekust.

Virginia tädi (Kaie Mihkelson) on sellest põlvkonnast, kelle unistused, lootused ja lahkumissoovid on ammu purunenud, kes on õppinud leppima ja lähtub soovist, et peab olema õnnelik. Surragi ei saa, kui ei ole õnnelik oldud. Sedasama õnne otsib ka Vambola, kes proovib ikka ja jälle otsustavalt ära minna, aga tuleb jälle tagasi ja ütleb, et ei kunagi enam. Nii Virginia, Vambola kui ka tädi on elu jooksul paljust läbi tulnud ja üle saanud, noored annavad liiga kiiresti alla.

Nii nad seal elavad. Suvel ja sügisel, kui puude lehed on kõige uskumatumat värvi, ja talvel, kui hanged on põlvini, kui autodega lumest läbi ei saa. Ja kevadel, mis saabub armastuse tulles väga kiiresti. Kirikukell enam ei helise, sest trepp kellatorni on katki. Franz teeb selle korda. Kui kirikukell jääb jälle vait, helisevad tasandikud ikka edasi. Tasandikud helisevad alati.

Meie oma algupärane teatritekst, millest Aleksander Eelmaa taktikepi all on tekkinud tõeliselt tundeline lavastus. Unenäoline tempo lummab, kõigi näitlejate omavahelisest "keemiast" kostub muusikat, mille kuulmiseks ei ole vaja kordagi viiulikeeli venitada. Õnneks on oodata lisaetendusi.

Esimest korda Põhuteatris

2011-07-22T13:09:00.003+02:00

Õigemini põhukinos, sest Põhuteatris on 20.-24. juulini käimas koguperefilmide nädal. Käisime eile õhtul vaatamas soome režissööri Leena Virtaneni noortefilmi "Austa mind" (Vähän kunnioitusta).

Aga enne kui ma filmist räägin, paar sõna ikka ka Põhuteatrist - kohast, mille arvatavasti iga kultuurihuvilisem tallinlane on ammu üle vaadanud, kas niisama seal ümbruses jalutades, kohvikus istudes või teatrisaalis istudes. Mina ei olnud sinna olude sunnil varem saanud minna. Põhuteatri programmis olid alguses peaasjalikult vaid välismaised teatritükid. Mõtlesin, et väga head välismaist teatrit saan vaadata aasta jooksul niikuinii ja Eestis tahaks vaadata eelkõige eesti teatrit. Pärast eilset tahaksin aga juba mida tahes seal saalis näha.

Põhuteatri saal on tegelikult klassikaline black-box tüüpi teatrisaal. Põhu lõhna on tunda ja see tekitab tunde, nagu istuks südasuvel (eile oli ju väljas 33 kraadi sooja!) Tallinna südalinnas asuvas heinaküünis. Nagu maal. Kinolinana kasutatud suur jalgadel valge ekraan tekitas tunde, nagu vaataks filmi tõesti kusagil maal ajutiselt loodud kinosaalis. Teadmine, et Põhuteater on Skoone bastionil kõigest ajutine nähtus, on ühest küljest kummastav, teisest küljest aga nukrakstegev. Praegu on ühes Tallinna kesklinna pargis loodud suurepärane olemisekoht, mida seal järgmisel suvel enam ei ole. Istusime päris pikalt ka kohvikus ja jõime prosecco't. Raamaturiiulid kutsuvad lugema, liivakast lapsi mängima. Maja taga on kõikvõimalikud rulaatraktsioonid. Mulle meeldis selles kohas olla.

"Austa mind" on lühidalt öeldes üpris tüüpiline soome film. Sihtrühm olevat 13-17aastased, kuigi minu arvates on see väga sobilik film igale vaatajale alates 13. eluaastast. Nooremad ei saa arvatavasti kõigest aru. Peategelane on vaimse puudega tütarlaps Siiri, kelle vanemad on lahku läinud ja kelle isa paigutab elama sellise puudega noortele mõeldud noortekodusse. Et Siiri saaks õppida ja kogeda iseseisvat elu. Iseseisval elul on pakkuda palju põnevat, aga ka palju ohte. Siiri kohtub turvamees Santeriga, nad armuvad teineteisesse. Santeri on täiesti tavaline noormees, kes ei ole veel valmis suhteks puudega tüdrukuga, ta häbeneb tüdrukut oma töökaaslastele esitleda, kurdab, et tal pole selles linnas sõpru jne. Või kui palju neid inimesi üldse on, kelles on nii palju enesekindlust, julgust ja tahet, oskamisest rääkimata, et julgeda olla erinev, et julgeda luua avalikult suhet "teistmoodi" kaaslasega? Esmapilgul on julgust küll, kuid peagi saab see otsa. Noortekodu juhtkond ja kasvatajad on parasjagu muutuste teel, sest hiljuti on noortekodu tulnud juhtima noor palju liberaalsemate vaadete ja kasvatuspõhimõtetega noor mees. Tema vaated ei sobi vanema põlvkonna esindajale. Ühe kannatlikkus, optimism ja kogenematus ning teise kogemused põrkuvad. Kokkuvõttes väga hea film.

Lastefilm "Pulkson seob sõlme"

2011-07-21T22:34:00.002+02:00

Norra lastefilmi "Pulkson seob sõlme" (Knerten gifter seg) üks peategelane on Väikevend. Teine on tema kõige parem sõber Pulkson, kes on tegelikult väike puuoks, mida (keda?) Väikevend endaga kõikjal kaasas kannab. Film põhinevat samanimelisel lasteraamatul ja ilmselgelt on juba kirjanik selle loo puhul ainest saanud Lindgreni juttudest. Mis räägib omakorda sellest, et ka "Pulkson seob sõlme" peab üks südamlik lugu olema.

"Pulkson seob sõlme" ongi äärmiselt südamlik lastefilm, mille tegevus toimub tükk aega tagasi ühes külas, kus elab igasuguseid inimesi. Väikevend unistab jalgrattast ja hakkab selle tarvis raha koguma. Kuni emaga juhtub õnnetus ja Väikevend otsustab koos ühe omavanuse tüdrukuga detektiive mängida, et süüdlane üles leida.

Film meenutab kangesti ka eesti lastefilme. Neid, millesse on pandud parasjagu külaromantikat ja mis panevad täiskasvanud vaatajaid nostalgitsema. Ei mingit vägivalda, kuigi ärevakstegevaid hetki on küllaga.

Ainus tõrvatilk läheb dubleerija arvele. Ma ei ole kunagi varem nii kehvasti dubleeritud filmi näinud. Osa hääli olid uskumatult ebaloomulikud.

Veel Pariisi maagilisusest

2011-07-21T21:44:00.002+02:00

Möödunud suvel Artises näidatud lühifilmide programm "Maagiline Pariis" meelitas ka tänavust samanimelist programmi vaatama. "Maagiline Pariis II" sisaldab kaheksat filmi, kuid erinevalt esimesest valikust on uue valiku filmide tase palju ebaühtlasem.

Esimene film "Ja sina?" (Et toi?) oligi vist kõige parem. Nii sellepärast, et sellest õhkus tõesti pariislikkust, kui ka sellepärast, et selle süžee oli ootamatu.

"Tule lähemale" (Come Closer). Jäi arusaamatuks, kas filmi levitamiseks on tehtud ingliskeelne versioon. Üldiselt liiga utoopiline, kuigi idee on vägagi reaalne.

"Leitsak" (Canicule de cheval) oli tegelikult paljutõotav ja kahe mehe vestlust oli päris naljakas kuulata. Naised ei saavat sellest niikuinii kunagi aru, nii et mis minagi siin arvan, aga sellises kuumuses nii kaugele kõndida ... Ei saa aru.

"Kaunitar" (La belle). Selles filmis oli kõik olemas: Pariis, maagia ...

"Kvartett" (Quatuor) oli üks neist filmidest, kus sai kõva häälega mitmes kohas naerda ja mille ajal ma mitu korda mõtlesin, et "Maagilise Pariisi" vaatamine tagab alati hea tuju. Ülisürr ja -lahe film!

"Libu ja tibu" (Une pute et un poussin) oli ka üks lemmikutest. Naerda sai südamest ja moraal oli tegelikult pigem traagiline. Seega tragikoomiline film. Noormehe rollis küll olla ei tahaks. Kuigi ega tüdruku asemel ka väga olla ei tahaks. Külm hakkas. Ja mina oleks selle filmi teistmoodi lõpetanud.

"Jää siia, kus pilvitu taevas" (Leave Not A Cloud Behind). Appi! Ei mäleta üldse enam, millest see film rääkis?!

Vabrikutüdrukud

2011-07-19T00:12:00.000+02:00

Iiri näitekirjanduses on midagi niisugust, mis läheb eestlasele korda või millest eestlane saab ilma suurema vaevata aru. Kas te mäletate veel kunagist Köismäe torni kui mängupaiga avalavastust "Et keegi mind valvaks"? Selle lavastas Linnateatris Eva Klemets. Ja usutavasti lavastas ta end selle lavastusega hulga inimeste südamesse. Mina mäletan mingeid pilte nähtud etendusest veel praegugi. 2011. aasta suvel lavastas Eili Neuhaus Ida-Virumaal Kukrusel sama kirjaniku (Frank McGuinness) 1982. aastal kirjutatud näidendi "Vabrikutüdrukud", kutsudes mängima Ülle Lichtfeldti, Ines Aru, Terje Pennie jne. Tahtsin seda näha. Erinevatel põhjustel.

Kukruse ei ole ühestki Eesti otsast peale Virumaa lähedal-minna-koht. Kõigepealt läksime Virumaale, tegime teoks ammuse unistuse käia ära Rakvere spaas ja saime unustamatu elamuse. Kukruse Polaarmõis üllatas veelgi enam, sest korda tehtud härrastemaja vaatamiseks tuleks tegelikult rohkem aega varuda, kui selleks ehk enne etendust mahti on. Et üks polaaruurija on siitmailt pärit, tuli suure üllatusena. 18.-19. sajandi riiete proovimine oli suursugune kogemus. Ja nii edasi. Kes iganes see proua seal oli, suur aitäh talle lahkuse eest.

Etendus ei toimu mõisahäärberis, vaid ühes kõrvalolevas hoones, mis lõhna ja olemuse poolest meenutab garaaži. Ei ole vabrikutööliste elu lihtne, ärgu olgu ka publiku elu meelakkumine. Algab tormijooks "saali". Kõik leiavad koha ja kohti jääb ülegi.

Õmblejannad, neli naist, kes lavale tulevad, on Marin Mägi, Ülle Lichtfeldti, Terje Pennie ja Ines Aru kehastuses parimad. Nooruke varustaja (Natali Lohk) ei jää neile grammi võrragi alla. Ines Aru mängitud Unast kujuneb siiski lavastuse pärl, sest järele mõeldes ei suuda noorema põlvkonna näitlejannade hulgast kuidagi samasuguse koomiku andega meistrit meenutada. Nii kui ta suu lahti teeb, on tal publik pihus. Pole mõtet mainidagi, et ta hakkab ka tantsima. Ellen (Terje Pennie) on elus kõvasti pureda saanud, kuid oma tööd ta tunneb, tahaks kangesti olla suurem, aga tema näol paistab eriti selgelt välja, miks mõned tänapäevases mõistes oma ala tõelised asjatundjad ei jõua kunagi kõrgemale ja kaugemale. Neil on lihtsalt see miski puudu. Veera (Ülle Lichtfeldt) on venelanna, kellel on kodus tõeline vene mees. Meest vaataja ei näe, aga Veera on nii ehe, et Veera mees on sama hästi kui kogu aeg sealsamas selja taga olemas. Neljas õmblejanna Rebecca (Marin Mägi) on noor, nagu on ka varustaja. Jääb vaid kujutleda neid viit naist töötamas aastast aastasse ühes ruumis ühe eesmärgi nimel. Ja jälgimas vabriku elukäiku halvenevates majandustingimustes juhataja Rohani (Hannes Prikk) käe all.

Rohani lõhnaõli tungib ruumi õlilõhnast üle. Ühtäkki tahtsin ma olla nende naiste seljataga ja võidelda ühise eesmärgi nimel. Kuigi mina olin ju kõigest kõrvaltvaataja. Hannes Prikkist ei olnud viiele naisele vastast. Võib-olla puudus Rohanil elementaarne võime seda äri juhtida. Kahjuks jääb see koht lavastuses liiga palju vaataja tõlgendada. Päeva lõpuks ei ole muidugi enam vahet, sest vabrikutüdrukud leiavad sisemise kindluse ja tasakaalu.

Muusikast ja kujundusest ka. Küll tahaks teada, kust see muusika pärit on, mida alguses ja vahepeal korduvalt kostub. Kangesti tuttav, aga ei tea. Kunstnikutöö puhul on näha, et minimaalsete vahenditega on saavutatud ideaalilähedane tulemus. Veidrana mõjusid punased niidirullid valgete särkide kokkuõmblemisel, aga ma ei viitsinud ka eriti põhjusi otsida. Etenduses oli palju-palju olulisemat, mida jälgida, vaadata, kuulata ja mille abil mõtetel omasoodu minna lasta. Armastuse ja valuga tehtud teater, nagu on armastuse ja valuga elatud elu.

Pärast surma Jendalis

2011-07-18T22:21:00.002+02:00

Koha autentsus on üks põhjusi, miks "Pärast surma Jendalis" lavastati Jänedal. Nimelt sain alles etenduse vaheajal aru, et Jendal(i) võib olla üks Jäneda võimalikest nimekujudest. Näidendi peategelane Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg oli olnud abielus Jäneda mõisaomaniku Johann von Beckendorffiga. Igatahes leidis R.A.A.A.M. sobiva materjali, mida Jäneda pullitalliteatris lavastada. Tekst telliti Urmas Lennukilt, kes selle kavalehe sõnul rohkem või vähem ajaloolistele allikatele tuginedes ka kirjutas.

Kahjuks on tekst koha- ja ajalooautentsuse hulgas tänavusuvise lavastuse nõrgim lüli. Näitlejad mängivad hästi ja lavastus on hea, aga teksti puhul mõjus hüplemine tõsiste monoloogide ja lihtlabaste naljade vahel esialgu lihtsalt publiku ärkvelhoidmisena, lõpuks jantlikult. Viidates nendelesamadele tekstis viidatud eesti keele neljateistkümnele käändele ja rohketele kõnekäändudele, tahaks kangesti kasutada vene algupärast "nje rõba nje mjasa". Et siis ... oleks, et oleks olnud tõsine sotsiaalkriitiline arutlus või vastupidi - külajant ... oleks aru saanud. Praegusel kujul nautisin lõpuks eelkõige võimalust näha Eestimaad - imeilusal laupäevaõhtul -, kui sõitsin ühtepidi Jänedale ja teistpidi sealt koju tagasi. Kunagisest mõisahärra prouast ja tema meestest oli endiselt üsna ükskõik.

Lavastusse olid kõik külmkapid ja mikrolaineahjud ja sardellid ja munad ja muruniidukid sisse pandud, et kahe täiesti erineva ajastu tasand Jänedal vaimudena kummitavale härrasrahvale selgeks saaks. Lavastajatöö on näidendit arvesse võttes aus.

Näitlejad, iseäranis Sulev Teppart ja Hendrik Toompere jrjr on ka väga ausad. Esimene pesuehtsa inglise härrasmehena ja teine tavalise eestlasena, kes peab vaimuderiigis mitmesuguseid isandaid teenima, aga lõpuks olulise virinata siiski haljale oksale jõuab.

Merle Palmiste mängitud peategelane ehk Mura polnud ka halb, kuid minus ta rohkemat huvi ei äratanud. Kardetavasti oli ta päriselt ka tähtsusetu (kergemate elukommetega) suurilmadaam, nagu tütar Tania (Marta Laan) teda iseloomustas, omades seetõttu võimalusi mingeid niite tõmmata. Mis siis? Niisuguseid on tänapäeval ka. Aga kas saja aasta pärast keegi nende motiividest ja põhjustest ka aru saab? Kahtlane.

Gorki mõjus teatavas mõttes võõrkehana ja teatavas mõttes mängis Rain Simmul üle. Ometi tundub mulle, et ilma Gorkita poleks Mura end võib-olla ka venelaseks pidanud ja et kavalehe järgi suur osa Gorki kõrval veedetud aastaist panid Mura vaimu just niimoodi tundma ja rääkima, nagu ta seda näidendis teeb.

Lennukilik aja, ruumi ja inimeste sasipundar, mida võinuks korduste arvelt kõvasti selgemaks muuta. Teatrietendus ei pea (hea tava kohaselt?) olema vähemalt kahevaatuseline ja kaks tundi pikk. Samas jällegi, kui lühem välja kukub, siis kas ikka on teksti autoril üldse nii palju öelda, et tasub ette võtta, mängida ja vaadata? Tõsi, olen kriitiline ja tean, et see tükk paljudele hoopis väga meeldib. Oma silm on kuningas.

Dialoog pimeduses

2011-07-17T00:04:00.004+02:00

Sattusime täna Vabaduse väljaku AHHAA keskuses osa saama "näitusest", mida julgen kohe sissejuhatuseks igaühele väga soovitada. Selle nimi on "Dialoog pimeduses". Näituse idee autor on sakslane Andreas Heinecke.

Tallinnas pannakse külastaja kujutlema, et ta viibib pimedana Kadrioru pargis. Aga parke, kus on pingid, majad, sillad ja veesilmad, kus isegi paadiga sõita saab, kohvikud, on arvatavasti igas linnas. Idee on panna tavaline inimene tunniks ajaks kogema elu pimedana. Teame, et Kadrioru pargis on valged pargipingid, aga täielikus pimeduses elava inimese jaoks ei ole pingivärvil mingit tähtsust. Rippsillal kõikuda võib nägeva inimese jaoks olla lihtsalt ärevusttekitav, kuid mis see tähendab pimeda jaoks ... Või katsu leida üles uksekell ...

Ekskursioon pimedas maailmas, abiks sõbralik giid ja valge kepp, kestab umbes tund aega ja lõpeb pimedana kohviku külastamisega. Kartsin alguses, et kottpimeduses tekib lihtsalt hirm, aga alateadlik tajumine, et näituseala on ikkagi turvaline piiratud ala, muutis kogu sündmuse hoopis põnevaks ja elamuslikuks. Selge see, et ideede puhul, mida on kasutatud ja kasutatakse kogu maailmas, on mõeldud põhjalikult külastajate turvalisusele ja midagi hirmsat juhtuda ei saa. Kui just ise "pimedast peast" vastu posti või seina ei jookse. Meie seitsmeliikmeline rühm seltsis kohe esimestel minutitel ja seetõttu tundus iga suur ja väike "reisiline" nagu hea sõber, kellele sai vajaduse korral toetuda või loota. Giid oli ülitore, rääkides lõpus kohvikus natuke ka enda lugu ning päris pikalt ja põhjalikult üldse pimedate elust. Selle tunni jooksul sai meil parasjagu naljagi.

Rikastav ja värskendav kogemus, mis sõltub võib-olla natuke grupist. Igal juhul on see kogemus saamist väärt.

Tegelikult läksime Tallinna Merepäevadele, lootuses kaeda Krusensterni. Aga järjekord laevale pääsemiseks oli talumatult pikk seista. Pealegi hakkas vihma sadama ja siis hakkas külm. Nii et vihma käest räästa alla pääsemise järel pakkus AHHAA keskus tõelise AHHAA-elamuse.

Koos, see on kõik ...

2011-07-14T17:23:00.004+02:00

Nüüd olen siis mina ka pööratud Gavalda-usku. Anna Gavalda "Koos, see on kõik" oli esimene tema raamat, mida lugema juhtusin, aga arvatavasti ei jää viimaseks. See on raamat armastusest, sõprusest, üksildusest, igatsusest. Või kui tahate, siis sellest, millest me lapsepõlves puudust tunneme ja täiskasvanuna küll täiskasvanulikult üle proovime olla, kuigi millega leppida on neetult keeruline. Kuidas võtta.

Gavalda romaanis kohtuvad neli väga erinevat inimest ja hakkavad kõik koos elama. Mõni on kogu elu harjunud vähesega leppima, mõni näitab üles ääretut kannatlikkust. Näiliselt on peategelaseks kunstnik Camille Faugue (muide, tõlke puhul jäi mulle lõpuni arusaamatuks, miks seda nime on käänatud Camille: Camille': Camille'd, mitte aga Camille: Camille'i: Camille'i?), aga tegelikult on hoopis aadlisoost Philibert Marquet de La Durbellière see, kes väga erineval nelikul omavahel hakkama saada aitab.

Raamat koosneb peaasjalikult dialoogidest. Olustik, tunded ja isegi ilm on edasi antud vaid tavaliste inimestevaheliste vestluste abil. Väga meisterlikult, sest niigi paksus raamatus on vähemalt kaks korda sama palju mõtlemisainet. Tegelased muutuvad tasapisi lugejale lähedaseks. Kõigile neile on põhjust kaasa elada, kuigi alguses paneb Camille'i kannatus lihtsalt imestama. Eelviimane osa (peatükk?) on sisu poolest päriselt ka "... nagu üliromantilises filmis. Ma olen kindel, et seisad üksi perroonil ja nutad valges suitsupilves kaotatud armastust taga."

Mina muidugi nutsin ikka lahinal seda lugedes. Kas sellepärast, et see on liiga ebareaalne, või just vastupidi - et see on liiga reaalne. Päriselt on ju ka nii, et koosolemine ongi kõige tähtsam. Täna hommikul ärkasin viiendat ööd järjest kestnud poolunest. Poolunest sellepärast, et ma tõepoolest ei oska või ei saa või ei taha üksi magada!

Paar rida laulupeost

2011-07-10T17:20:00.005+02:00

XI laste- ja noorte laulu- ja tantsupidu oli küll juba eelmisel nädalavahetusel, aga kuna nii selle ajal kui ka pärast seda oli väga kiire, ei saanudki varem kirjutamiseks mahti. Ega ma pikalt kirjutada tahagi. Lihtsalt patt oleks nii ilusat sündmust ja elamust üldse kajastamata jätta.

Et mu väike laps ilusti peole kohale ja esinema jõuaks, läksime kolmapäeva õhtul lennukile ja järgmisel päeval võis pikk laulupeonädalavahetus alata. Ilmataat ähvardas pühapäevaks vihmaga, aga mida nendel päevadel ei olnud, oli vihm. See-eest ei pidanud üldse tundma puudust päikesest. Esimest korda elus kõndisin laulupeo rongkäigu kaasa.

Repertuaari parimad laulud olid Viiu Härmi ja Olav Ehala "Maa ja ilm" ning Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski "Mis maa see on?". Viimase kordusesitus, kus Siiri Sisask laulis solistina, oli ülivõimas! Ihukarvad tõusid püsti ja süda värises.

Sel laupäeval vaatasin telekast laulupeo kordust. Ülekande/telesalvestuse lõpus on kaadrid, kus üks noormees kallistab neiut ja pühib vahepeal pisaraid. Mina nutsin muidugi teleka ees lahinal. See oli lihtsalt nii ilus! See on armastus.

Võrratu pidu ja veel võrratumad lapsed ja noored! Eestlaste tõeline pidu ongi niisugune, kus seistakse või istutakse külg külje kõrval ja lauldakse. Me tuleme lihtsalt kokku ja seisame ja usume. Seda usku ei võta meilt mitte keegi.

Koletis kuu peal

2011-07-03T21:36:00.003+02:00

Armeenia ajaloost teame meie, eestlased, vähe. Mina küll ei mäleta, et sellest oleks omal ajal koolis räägitud. Ma ei oska võrrelda, aga millegipärast tundub Armeenias I maailmasõja ajal ja järel aset leidnud genotsiid väga sarnane umbes samal ajal Kreekas toimunuga. Mõlemal juhul on süüdi türklased.

Madis Kalmeti lavastus "Koletis kuu peal" Linnateatris on kahe Armeenia genotsiidis ellujääja lugu, nagu võtab tabavalt kokku härrasmeest kehastav Aleksander Eelmaa, kellel - nagu hiljem selgub - on loos palju kandvam roll kui ainult jutustaja-selgitaja. Tema on tunnistaja. Kaks ellujääjat on Ameerikasse põgenenud Aram Tomasian (Priit Võigemast) ja tema naine Seta (Hele Kõrve).

Näidendi autor Richard Kalinoski on ameerika kirjanik. Tema kujutluspilt (eeskujulikust) ameeriklasest, kelleks Aram end peab, on tõetruu. Vähemalt mängib Priit Võigemast esimestes stseenides nii, et ei jää mingitki kahtlust, et ta tõesti arvab, et teda on petetud, kui ta on endale foto järgi naise "ostnud". Eks petetigi, kuid mida ta siis lootis? Orbudekodust talle naiseks saadetud 15aastane armeenlanna ei ole see, keda ta foto järgi ootas. Lisaks selgub, et tütarlaps keeldub vaikimast, kuigi see on põhilisemaid eeldusi, mida Aram naiselt ootab. Ta on saanud endale peaaegu kõigile ootustele mittevastava naise.

Hele ja Priit mängivad vapustavalt hästi. Hele muutub umbes kümne aastaga, mil lavastuse tegevus toimub, silmnähtavalt vanemaks, targemaks, kavalamaks, isegi manipuleerivamaks. Tõsi, päris 15aastasena on teda alguses kujutleda keeruline. Priit Arami rollis vanusega nii palju mängida ei saa, kuid tema puhul on alati imekspandav intensiivsus, millega ta mängib kulminatsioonides. Nii ka siin. Üks võimsamaid viimasel ajal teatris nähtud stseene on see, kus ta räägib oma perekonnaga juhtunust. Aga ka nn lapsetegemise stseenid. Minu jaoks on nad praegu oma kursuse (kui mitte põlvkonna) parimad! Liiatigi kui etenduses ei tõsta keegi kordagi häält.

"Koletis kuu peal" on kahe perekonnata inimese lugu, kellest üks ei taha esiti kuidagi mõista, et tema perekond on nüüd tema naine. Teine aga näeb, et ka täiesti tavalises maailmas on lapsi, kes peavad elama orbudekodus ja kes igatsevad armastust, perekonda. Ühte sellist poissi mängis nähtud etenduses Egert Kadastu. Mulle tundus, et just selle poisi elutarkus muutis Arami. Ja see, et Seta oskas poisi Arami juurde juhatada. Võib-olla oleks selle kohta tsitaat ka piiblis, aga Aram ei proovinudki otsida.

Väga mõjusad kaks vaatust Linnateatri väikses saalis, kus kaks näitlejat mängisid mu kõige sügamatel tundekeeltel ja kus mul jälle pisarad tasakesi põski mööda alla voolasid. Kõik oli väga õige ja valus.

"Minu Brüssel"

2011-07-01T11:59:00.008+02:00

Kogemata sattus lugemiseks kätte veel teinegi "Minu ..." sarja raamat. Või mis kogemata ... Uudishimu selle järele, kuidas keegi näeb elu Brüsselis euroametnikuna, oli päris suur. Nii palju, kui ma lugenud olen, tunduvad arvamused selle raamatu autori suhtes lahku minevat. Ühed leiavad, et Afanasjev on kirjutanud "Minu Brüsseli" näol hea raamatu, teised jällegi, et Brüsselist pidanuks kirjutama keegi teine. Kui ma peaksin poole valima, siis valiksin need, kes raamatut kiidavad. See on õnnestunud, lausa hea raamat.

Esimese 16 lehekülje järel mõtlesin küll, et pole minu maitse. Labasevõitu kirjeldused ja hinnangud inimeste ja elu kohta. Selgus, et see oli vaid pealtnäha nii. Tasapisi poeb autor üha sügavamale endasse, Brüsselisse, Belgiasse jne. Ja kuigi ma ei oleks arvatavasti Brüsseli ööelu nii tulihingeline austaja, meeldis mulle selle raamatu juures just inforohkus ja detailsus. Julgeksin "Minu Brüsselit" soovitada vististi igale Brüsseli uusasukale sissejuhatavaks lugemiseks.

Raamatust kuvavad selgelt läbi autori isiklikud probleemid ja kordaminekud, aga ta räägib nendest väga delikaatselt, laskumata detailidesse ja hakkamata musta pesu avalikult pesema. Kuigi! Justkui ilukirjandusliku liialdusena on musta pesu pesemisest "Minu Brüsselis" juttu eraldi peatüki jagu.

Lõpp oli ka tore. Talent läks koju tagasi ja kirjeldas tõetruult, kuidas ta juba harjub sellega, et kontorite koridorides räägitakse eesti keelt või et autodel on EST-numbrimärgid. Meenus, kuidas ma viimaste jõulude ajal Eestis õhtul hilja teatrist tulles Solarise keskuse parkimismajja auto järele läksin ja keskuse uksel vastu tulnud turvamehele automaatselt "Bonsoir!"
ütlesin. :)

Peeter Helme rääkis "Minu Brüsselist" Klassikaraadio saates "Uus raamat". Helme jutt kõlab muidugi lihtsalt seltsimehelikult, sest esimese lausena ütleb ta, et pole varem ühtegi "Minu ..." sarja raamatut lugenud, jätkab siis aga, et see on parim "Minu ..." sarja raamat, kuna kõik teised jäävad kvaliteedilt alla.

"Minu Eesti" teine osa

2011-06-21T15:13:00.011+02:00

Justin Petrone "Minu Eesti" ilmus siis, kui olin viis kuud Eestist eemal elanud ja koduigatsus kimbutas omajagu. Kohe lubati ka järge, aga "Minu Eesti 2" ilmumine viibis. Ja kui "Minu Eesti 2" mu kätte jõudis, käisin, raamat kotis, vist paar kuud kodu ja töö vahet, enne kui lugemise isu peale tuli. Tulemata see isu ei jäänud, aga raamat ise ei olnud nii hea kui esimene osa. Või ei ole mina enam see inimene? Või ei ole minu Eesti enam seesama mis paar aastat tagasi?

"Minu Eesti 2" ei olegi justkui lugu Eestist. See on hoopis noore, varsti isaks saava ameeriklase eneseotsingute lugu riigis, kus talviti on tänavatel väga libe, aga libeduse pärast ei saa kellelegi kaevata. Riigis, kus piletikontrolör ühistranspordis sind inimeseks ei pea, kuigi ta on samast rahvusest ja soost kui sinu armas rase abikaasa. Riigis, kus vastuvõetava hinnaga korteri otsimine võib osutuda uskumatult keeruliseks ülesandeks. Tõsi, tavalised eestlased ei üritagi Tallinna kesklinna sobiva hinna ja kvaliteedi suhtega korterit leida. Selle maa inimesed on kinnised ega oska lugu pidada kallistamisest, lihtsamalt öeldes füüsilisest kontaktist tervitades:

""Issake! Su ema suudles minu isa!" sosistas Epp mulle kõrva. "Isegi mina ei suudle oma isa."" (lk 268)

Raamatu tegevus toimub umbes üheksa kuu jooksul ehk ajal, kui Epp ootab last. Kumbki ei kujuta ette, kuidas peaks nende Kentmanni tänava korterisse veel laps ära mahtuma, ja seetõttu möödubki suur osa sellest perioodist korteri otsimise tähe all. Sobiv pesa leitakse Kalamajas. Aasta oli 2003. Aastal 2011 kirjutas Kalamajast imearmsalt oma blogis Veiko. Olgu öeldud, et Kalamaja on minu jaoks assotsieerunud millegipärast alati Supilinnaga. Ei tea, miks. Supilinnast on mul võrratuid lapsepõlvehetki küll. Nii et ma (vist) mõistan kalamajalasi.

Selles raamatus on liiga palju Norrat ja Rootsit (ja Taanit). Autor ei veena (vähemalt mitte mind), et armastuse tõttu Skandinaavia maade vastu on ta nüüd Eestis, proovides alles nüüd saada täiskasvanuks, et vastutada oma naise ja sündimata lapse eest. Ta on lihtsalt noor. Välismaalane pealekauba. New Yorgis ei mõistvat ei vanemad ega sõbrad nii noorelt isaks saamist. Mulle tundub, et selles mõttes ei erine eestlased küll newyorklastest. Ikka juhtub. Juhtub nii siin kui ka seal. Aga Hiiumaa on haldjate saar!

"Minu Eesti 2" eestikeelne alapealkiri on "Mida sa tahad?". Eks sellele küsimusele autor ja minategelane vastust otsibki. Õigupoolest ei tea ta sedagi, kas ta ikka tahab või saab olla Eestis. Tööd ju ei ole. Kui vanemad külla tulevad, selgub aga üllatuslikult, kuivõrd Justin on juba kohanenud. Ma ei tea, kas kohanenud eluga Eestis või kohanenud hakkama saamisega veidi kitsamates oludes. Kaks telekat vanemate hotellitoas on võõrastav vaatepilt, veelgi enam imestust valmistab aga taksoga sõitmine Kentmanni tänavalt Raekoja platsi.

Kokkuvõttes oli natuke tüütu noore mehe eneseotsinguid kirjeldav raamat. Järjemaik, mis on iseloomulik paljudele raamatu- ja filmijärgedele, oli liiga tugev. Seda Eestit, mida ma tunnen ja millest igatsen, oli vähevõitu. Aga Justin on selline võõramaalane, keda eestlased armastavad ja kelle nad on omaks võtnud. Minu meelest. Seega on ikka tore lugeda, kui ta kirjeldab seda, kuidas tema õpib meie maad tundma. Esimeses osas oli tuntavalt Epu räägitut, teises osas on aga rohkem Justini enda mõistetut.

Angélique Kidjo ja filmimuusika

2011-06-15T12:11:00.002+02:00

Läksin kuulama Angélique Kidjot. Ega ma suurt muud ei teadnud kui seda, mida olin kuulnud-näinud enne Youtube'ist ja tema kohta internetist lugenud. Üle pika aja tundus aafrika muusika olevat nagu üks korralik sõõm värsket õhku. Ma ei eksinud. Kui Kidjo oma bändiga lavale tuli ja suu lahti tegi, hoovas temast saali piiritu hulk rõõmu ja positiivsust. Paari laulu järel oli kogu publik naerusuine ja veel paari loo pärast ümises juba muusikarütmis kaasa.

Millegipärast oli filharmoonia pannud koos Kidjoga esinema Luksemburgi filmimuusikahelilooja Gast Waltzingi, kes astus üles filharmooniaorkestri dirigendipuldis ja juhendas kontserdi alguses, keskel ja lõpus orkestrit enda muusika mängimisel. Alguses oli see tore, sest filmimuusikat sümfooniaorkestri elavas esituses kuulata ongi tore. Aga kontserdi esimese poole lõpus Angélique Kidjost lummatuna saalist lahkudes lootsin, et teises pooles esineb ainult Kidjo. Nii hästi ei läinud, sest teise poole alguses pakkis dirigent jälle oma noodivihikud lahti ja filmimuusika esitamine jätkus. Samal ajal ootas publik kannatamatult Kidjot.

Kidjo tuli ja pani rahva laulma ja tantsima. Seda ei juhtu filharmoonia suures saalis vist väga tihti. Esimene laul, mille peale publik laulma õpetati ja pandi, oli möödunudsuvisel jalgpalli MMil kõlanud "Afirika". Kontserdi teine pool möödus koos Angélique'i meeletu positiivsuse ja energiaga väga kiiresti ja kuidas publik ka ei üritanud, üle kahe lisaloo tolle õhtu staarilt välja pressida ei õnnestunud. Üks on kindel, järgmist Kidjo kontserti ma võimaluse korral vahele ei jäta!

Lühifilm "Pihtimus"

2011-06-10T17:11:00.001+02:00

Tanel Toom on esimene eestlasest filmitegija, kelle film nimetati Oscari kandidaadiks. Lühifilmide kategoorias küll, aga siiski. Pealegi, kui mina seda filmi - "Pihtimus" (The Confession) - mõni päev tagasi telekast nägin, siis tekkis arusaamatusest vaid üks küsimus: mille poolest Oscari võitnud film parem oli?

"Pihtimus" on lugu üheksa-aastasest siirast poisist Samist, kes saab koolis ülesandeks valmistuda esimeseks pihilkäiguks. Aga ta ei ole teinud ühtegi niisugust pattu, millest oleks põhjust kirikuõpetajale rääkida. Nii hakkavadki nad koos sõbraga tegema pattu, millest võiks pihil rääkida. Kuid suhteliselt süütust teost kujuneb hoopis tragöödia.

Lühifilmide võlu peitub selles, et nendest jääb õhku alati hulk küsimusi, millele vastuste otsimine võib võtta mitu päeva. Küsimused tekivad jäetud lahtistest otstest. Nii ka "Pihtimuses". Õudustäratav nimekiri pattudest, mis on pihtimise väärilised, on hoopis nimekiri pattudest, millest ei suuda lunastada ei jumal ega tema asendaja. Poiss, kellel on süda õige koha peal, sai sellest aru, jäi nutma ja kohe sündiski uus patt. Ükski lunastus ei muuda tegu olematuks ja mitte miski ei ole enam endine. "Pihtimus" on väga hea ja julm film, nagu head filmid olema peavadki. Vaatajale jääb tunne, nagu oleks ta kuriteo kaasosaline. Ei mingit lunastust.

VAT Teatri "Help!" ka Dresdenis

2011-06-09T16:50:00.004+02:00

Mai lõpus esines VAT Teater Eesti-Ungari koostöölavastusega "Help!" Inglismaal Yorkis.

Järgmised välisetendused selle lavastusega toimuvad 17. ja 18. juunil Saksamaal Dresdenis. Nimelt osaleb VAT Teater Dresdeni noorsooteatri TJG Theater Junge Generation korraldatud teatrifestivalil. Lavastust mängitakse kahel korral: 17. ja 18. juunil kell 20.30.

Lisaks "Helpile" tuleb Dresdenis rahvusvahelise publiku ette ka Bratislava Teatriinstituudi versioon Kristiina Jalasto ja Michaela Zakutanska koostöönäidendist "Salto Mortale", mille lavastas Kati Kivitar. Kristiina Jalasto näidend "Salto Mortale" jõuab VAT Teatris lavale sügishooajal.

Vt ka uudis Eesti Teatri Agentuuri kodulehel.

Hea põhjatuule vastu

2011-06-06T17:25:00.004+02:00

Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu" on üks paremaid armastusromaane, mida ma lugema olen juhtunud. See raamat jäi mulle viimasel korral Apollos "Moodsa aja" riiulis silma kaanekujunduse pärast, s.t kaanel kujutatud arvutiklaviatuuri pärast. Lähemal uurimisel selgus, et kogu raamat on kirjutatud nn meilivormis. Tundus põnev. Sündmustik hakkab arenema juhuslikult valel aadressil saadetud meilist.

Mees ja naine, kes naise kogemata valel aadressil saadetud ühe meili pärast jäävad pikaks ajaks kirju vahetama, kujutavad tegelikult lausa karjuva täpsusega armastuse tekkimise, arenemise ja suhte lugu. Seejuures on austria kirjanik suutnud äärmiselt hästi tabada mehelikku ja naiselikku (kirja)suhtluse stiili. Kõik algab justkui üleolevast lõõbist, jätkub klassikaliste eluliste dialoogidega, millest osa on armastusest tulvil, osa aga etteheited teineteisele. Kirjades kuuluvad need kaks inimest teineteisele. Alguses on niisugune kirjavahetus võib-olla seiklus, hiljem abielurikkumine, sest mida aeg edasi, seda suuremaks muutub füüsiline igatsus teineteise järele.

Põnevalt mõjub tunne, nagu loeks võõraste inimeste kirjavahetust. Raamatu seisukohast jäävad ära küsimused, kes on minategelane või kelle pilgu läbi lugu räägitakse. Kahe inimese kirjavahetuse lugemine on nagu nende kõige isiklikematesse mõtetesse nägemine. Võõristav isegi.

Stiil teeb sellest raamatust minu jaoks ühe parema armastusromaani! Teisel kohal on juba mainitud armumise ja armastuse kulgemise tohutult tõetruu kirjeldus. Ja kolmandal kohal on pinge ja põnevus, mis ei lase raamatut kuidagi käest panna. See omakorda tuleneb kirjutamisviisi lihtsusest, tavalises kirjavahetuses kasutatavate lausete lühidusest.

Liblikad hakkasid kõhus lendama. Niisugune lugu võib juhtuda tegelikult kõigi inimestega. Inimesed tutvuvad, sõbrunevad ja armuvad ju juhuslikult. Arvatavasti sobib "Hea põhjatuule vastu" eelkõige lugemiseks naistele, kuigi see ei ole nn sopakas. Väga-väga kaunis ja kurb on.

Jälle soovitan kuulata ka Vikerraadiost saadet "Loos on asju" ja Klassikaraadiost saadet "Uus raamat".

Patrick Marber, Douglas Rintoul, "Closer"

2011-06-06T15:40:00.002+02:00

Inglise näitekirjaniku ja stsenaristi Patrick Marberi nimi tasub kõrva taha panna. Vähemalt veenis mind selles mai lõpus siinses teatris nähtud näidendi "Closer" lavastus. 2000. aastal mängiti sama näidendi põhjal tehtud lavastust Vanemuise teatris. Vanemuises kandis tükk nime "Ohtlik lähedus". Seda ma näinud ei ole. Endlas on mängitud ka "Diileri valikut". 2004. aastal valminud Hollywoodi filmis mängisid Julia Roberts, Jude Law, Natalie Portman ja Clive Owen. Filmi pealkiri tõlgiti eesti keelde "Tule lähemale". Kui õnnestub, proovin lähipäevil filmi ära vaadata.

Siinsesse teatrisse tuli Marberi näidendit lavastama inglise lavastaja Douglas Rintoul, kelle nimi tasub nüüd ka meelde jätta. Ta võttis Inglismaalt kaasa ka ühe näitleja - Richard Shackley. Kolmes ülejäänud rollis mängisid kohaliku teatri näitlejad. Ühest intervjuust või artiklist juhtusin lugema, et lavastaja jaoks tegi selle töö põnevaks just see, et näitlejad, keda ta kasutas, olid saanud kõik erineva koolituse.

Kokkuvõttes kukkus Marberi komöödiast välja lausa üle ootuste hea lavalugu. Teistest pisut nõrgem oli Alice'it mänginud Elisabet Johannesdottir, aga ühtlaselt tugeva lavastuse puhul polnud pisut rabe mängumaneer enam määrav.

Näidendi/lavastuse pealkirja on väga raske tõlkida. Tegemist on stseenidega tänapäevase armastusest, kus neli noort inimest moodustavad omavahel paare. Jah, üks stseen on isegi pikk jututoas istumise ja kohtumise kokkuleppimise lugu kahe mehe vahel. Tegelikult kehastub üks meestest oma arvuti taga naiseks, mis näitab teravalt, kui kahtlane on niiviisi internetis tutvuda. Ääretult kihvtilt oli see kusjuures lavastuses lahendatud: tekstid kuvati seinale. Üks naine (Alice) töötab striptiisitarina, teine (Anna) on fotograaf. Meestest töötab üks (Richard Shackley) arstina, teine (Dan) on mitte eriti edukas ajakirjanik. Lavastus algab arstikabineti ukse taga, Dan kirjutab Alice'i elust raamatut, mille kaanefoto jaoks on vaja minna Anna stuudiosse. Pealtnäha on kõik juhuste kokkusattumus. Aga võib-olla sugugi mitte ainult pealtnäha ...

"Elupuu" - Kuldse palmioksa film 2011

2011-05-28T13:32:00.001+02:00

Tänavusel Cannes'i filmifestivalil võitis Kuldse palmioksa Terrence Malicki "Elupuu" (The Tree of Life). Seda on peetud üheks aasta oodatuimaks filmiks. Kuigi mul puudub võrdlusalus, tekib ometi tahtmine öelda, et kahtlustan vandenõud.

"Elupuu" on kahtlemata hea film, esitades selliseid igavesi küsimusi, nagu "kust me tuleme?", "mida me teeme?" ja "kuhu me läheme?", aga kas need on siis praegu kõige tähtsamad küsimused ... Mehe (Sean Penn) tagasivaatamise kaudu oma lapsepõlvele, suhetele isaga (Brad Pitt), emaga, vendadega maalib režissöör ülimalt tõetruu pildi lapsepõlvest. Selles filmis 1950. aastate Ameerikas, aga ajal ja kohal ei ole tegelikult mingit tähtsust. Nii see lihtsalt on. Enamiku jaoks on elus alati palju ebaõiglust ja oma tõehetked on igaühel. Paralleelselt näidatakse lugu elu tekkimisest ja arenemisest Maal. Elu sama jõe ääres miljonite aastate eest. Selleks appi võetud arvutiefektid rikkusid mu jaoks filmi ära. Vulkaanipursked, veeuputused jms olid ehedad, aga näiteks dinosaurused olid liig mis liig. Mõnikord muutub tehnika abil pilt lihtsalt ebaloomulikuks. Ja selles filmis nii juhtuski.

Olin päev varem käinud Edinburghis Dynamic Earthi teaduskeskuses ja see võis ka olla põhjuseks, miks mulle "Elu puust" see osa ei meeldinud. Deja vu tunne tekkis, kuigi Dynamic Earthi ma pigem külastada ei soovita. Liiga ameerikalik lähenemine, kokkuvõttes jama. Läks teemast kõrvale.

"Elupuu" põhiliin on lapsepõlve kajastamine ja see on õnnestunud küll perfektselt! Teine oluline märksõna on filmi tohutult aeglane tempo. Pealegi ma ei mäleta vist üldse rohkem ühtki niisugust filmi, mis kerib ja kerib ja kerib, kuni tunned, et iga hetkega jään vaatajana aina väiksemaks ja lõpuks olen veendunud, et minust on tükk ära söödud. Ei olnud katki rebitud, vaid justnimelt kahanenud. Katki rebivaid ja kiskuvaid filme on küllaga. "Elu puu" ei ole niisugune.

Malickile on selle filmi puhul ette heidetud, et ta ei oska luua tõetruusid karaktereid. Teatavas mõttes on niisugusel kriitikal alust, sest ainus "paigas" karakter oli minu arvates ema (Jessica Chastain). Brad Pitti isa oli palju keerulisem ja jäi õigupoolest filmi hüplikkuse ja aeglase tempo tõttu arusaamatuks kuni lõpuni ehk selle hetkeni, kui ta jäi tööst ilma. Peategelane ise tundus suurlinnas kõrgete klaasist pilvelõhkujate vahel ja sees nagu vales kohas olevat. Õigemini seda ta ilmselt oligi, aga jääb arusaamatuks, kuidas ta sinna üldse sattus.

Siiski. Ma nutsin peaaegu pool filmi. Vaikselt. Arvatavasti valust, mis tasa, aga visalt mind väiksemaks näris. "Elu puu" on kõige tõetruum lapsepõlve kujutis, mida ma näinud olen!

Vesi elevantidele

2011-05-28T09:08:00.002+02:00

Seda võib vist nimetada vana kooli armastusfilmiks. Igatahes tulid mul kinos "Vett elevantidele" (Water for Elephants) meelde nii mõnedki kümme-viisteist aastat tagasi nähtud Hollywoodi armastusfilmid.

"Vesi elevantidele" on ootamatult kõrgkoolidiplomist ilma jäänud noormehe Jacob Jancowski (Robert Pattinson) ja rändtsirkuse direktori kauni naise Marlena armastuslugu. Maailmas, kus armastusele tegelikult kohta ei ole, sest tegevus toimub 1930. aastate Ameerikas. Või siis ainult armastuse abil saabki sellises kohas ellu jääda?

Eks see film selline naistekas ole. Läksin vaatama tegelikult eelkõige Christoph Waltzi pärast, aga üllatusin väga-väga hoopis Robert Pattinsonis. Ma polnud Robert Pattinsoni varem kinolinal näinudki, sest "Videviku" saaga nii raamatute kui ka filmide näol on minust suure kaarega mööda läinud. Aga "Elevantide" filmis mängis Pattinson küll vapustavalt hästi! Kuigi ka Christoph Waltz oli väga hea. Reese Witherspoonil oli roll, kus võinuks olla arvatavasti ükskõik miilline kena naisnäitleja. Seepärast jäi tema natuke varju.

1930. aastatel toimuv tegevus tingis selle, et film peab mõjuma ajastutruult. Kostüümid, aga iseäranis rändtsirkusetrupi elu kajastamine rongis mõjus väga ehedalt. Superhästi kujundatud mängukohad. Kaadrid elupaigaks kujundatud vaguneist ja tsirkuseloomadest on ikka päris eredalt veel meeles. Ja muidugi poola keelt mõistev elevant!

Mis mind muidu vägagi õnnestunud filmi puhul pisut häiris, oli see nn raamjutustuse stiil. Kuidagi kulunud võte. Lõpus kõlav hollywoodilik moraal oli lihtsalt liiast, aga kuna ma raamatut lugenud pole, siis võib vana mehe jutustus olla pärit hoopis raamatust. Mis muidugi ei tähenda, et filmis poleks võinud kuidagi teisiti läheneda. Paar ebaloogilisust oli ikka ka, aga need ei seganud filmi kui terviku vaatamist ega mõjunud kuidagi üldiselt heale muljele. Näiteks oli üks koht, kus kolmik väljas tülitses, millegipärast oli aga Jacob järgmisel hetkel juba jõudnud põgeneda kihutava rongi peale. Kuidas laager nii kiiresti kokku oli pandud, jäi arusaamatuks. Väga usutavana ei mõjunud ka algusstseen eksami poolelijätmisest, sest vanemate surmast teatamisega võinuks ju paar tundi oodata.

VAT Teatri noortelavastus Yorkis

2011-05-24T16:25:00.003+02:00

Täna ja homme (24. ja 25. mail 2011 kell 19.00) mängitakse Inglismaal Pilot Theatre'is Yorki Kuningliku Teatri laval VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri lavastust "Help!".

VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri koostöölavastus kuulub Euroopa teatriprojekti Platform 11+ programmi. Näidendi on kahepeale kirjutanud Aare Toikka ning ungarlane Peter Horvath.

Üks pilt on siin.

Katrina Kalda "Eesti romaan"

2011-05-17T13:40:00.017+02:00

Algselt Prantsusmaal Gallimardi kirjastuse valges sarjas ilmunud "Eesti romaani" (originaalpealkiri "Un roman estonien") autor on eestlanna Katrina Kalda, kes peab end prantsuse kirjanikuks, sest kirjutab prantsuse keeles. Nüüd on see raamat tõlgitud ka eesti keelde. Olgu öeldud, et Prantsusmaal olevat "Eesti romaan" pälvinud suurt tähelepanu ja Katrina Kalda teost kiputakse ajakirjanduses võrdlema Sofi Oksase "Puhastusega", sest mõlemad räägivad Eesti lähiminevikust. Tähelepanuväärne on veel, et Katrina Kalda on avaldanud imestust, et kirjastus Varrak tõlkeõigused omandas:

"Minu meelest on see natuke kummaline, sest see romaan on eelkõige mõeldud lääne lugejatele."

See on õigupoolest kummaline väide, sest kirjaniku huvi võiks igal juhul olla, et tema teoseid võimalikult palju loetaks. Tõlgitud see raamat nüüd on ja minul kui eesti lugejal on seega tekkinud võimalus oma arvamus välja öelda. Sofi Oksase "Puhastusega" sarnasust otsida pole mõtet. Sofi on faktides täpne, aga Katrina Kalda romaani puhul jääb selgusetuks, miks Eesti lähiajalugu selle süžees üldse oluline on. "Eesti romaan" kubiseb faktivigadest, mida ei saa nimetada kuidagi ka ilukirjanduslikeks taotluslikeks liialdusteks. Näiteks:

Augusti heal hoolitsusel olid mu ema Magda ja Alfred Alassar kohtunud detsembris 1954 - enne Stalini surma, XX kongressi ja Hruštšovi kinga ÜRO kõnepuldis -, nii et juba enne vananemist olid nad jäetud mineviku vangi, mustade aastate tarretisse kinni. (lk 8)

Pühitseti iseseisvuse - tolle esimese, 1920. aastal saavutatu - aastapäeva. (lk 11)

Ta võttis saja viiekümne kroonise heleda õlle ning, juues seda õlut, mis oli tema meelest halb, mõtles sellele, mida ta võinuks saada sama raha eest: paar raamatut või hea mitu kinopiletit, kolm seanssi juuksuri juures, ühistranspordi kuupileti, pudeli parimat sorti punast veini, võib-olla ka pool Baltika särki. (lk 76)

Eerik võttis taskust mobiili, riista, millel oli värviline ekraan, digimärkmik ja kõik muu tarviline. (lk 78)

150 krooni ei maksnud 1996. aastal õlu ka mitte kõige kallimates Tallinna restoranides või hotellibaarides. Tegelikult ei maksnud õlu nii palju krooniaja lõpulgi, s.o viisteist aastat hiljem. Ka on nihkes muu, mida selle raha eest tollal saanuks. Ja kui mobiiliarendajad olid 1996. aastal näinud värvilise ekraaniga telefoni unes, on siiski fakt, et selliseid riistu ei olnud tollal ka kõige mõjuvõimsamal Eesti ärimehel või poliitikul. Stalini surma-aastast või Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ma parem ei räägi. Need on vaid üksikud karjuvad faktivead, mis "Eesti romaanist" vastu vaatavad.

Mind tõsiselt häiris selle raamatu puhul, et kirjeldamiseks oli valitud olustik, mida autor ei tunne ja mis poole raamatu peale muutub lihtsalt ebaoluliseks. Minu arvates ei ole Eesti kui tegevuskoha näol sellisel kujul ka lääne lugejale midagi eksootilist. Asja toreda ja hästi ära tabatud poole moodustavad põhjamaadele iseloomulikud aastaajad. Nende vaheldumise kirjeldamine on autoril väga hästi õnnestunud. Ja need mõjuvad lääne lugejale kindlasti eksootiliselt.

Romaan on üles ehitatud meisterlikult, tekst on tihe ja sündmustesse on põnev sisse elada. Ometi on laused kohati mõttetult pikad ja tühjad. Raamatu peategelaseks saab hädise kirjaniku loodud tegelane, kes näib olevat targem kui tema looja. Sellist metafiktsiooni on põnev jälgida, kui vaid olustik oleks realistlikum.

Soovitan kuulata Vikerraadiost Jan Kausi ja Peeter Helme juhitavat saadet "Loos on asju", kus räägitakse Triinu Tammega Katrina Kalda "Eesti romaanist".

Selgus DRAAMA 2011 põhiprogramm

2011-05-15T12:51:00.002+02:00

5.-11. septembrini 2011 leiab Tartus aset järjekordne DRAAMA festival. Tänavuse festivali alapealkiri on "Allkirjaga teater". Kolmapäeval tehti teatavaks ka põhiprogrammi kuuluvad lavastused. Tähelepanuväärne on selle valiku puhul aga hoopis see, et mitu lavastust on juba praegu või sügiseks teatrite mängukavast maas. Nii et Tartus on nende vaatamiseks viimane võimalus (viimased võimalused).

DRAAMA 2011 põhiprogrammi lavastused on järgmised:

1. Juhan Ulfsaki "Idioodid" (Von Krahli Teater / TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lend). Viimased kuus etendust Tallinnas 15.-23. maini 2011.
2. Urmas Vadi "Peeter Volkonski viimane suudlus" (Tartu Uus Teater).
3. Ingomar Vihmari "Õitseng" (Eesti Draamateater).
4. Lauri Lagle "Kas ma olen nüüd elus?" (Eesti Draamateater). See on juba mängukavast maas.
5. Anu Lambi "Keskööpäike" (Tallinna Linnateater).
6. Andres Noormetsa "Tuulte pöörises" (Rakvere Teater).
7. Homayoun Ghanizadehi "Antigone" (R.A.A.A.M.). See on ka praeguseks tegelikult juba mängukavast maas.
8. Kohe näha, et vanad sõbrad (ZUGA Ühendatud Tantsijad).

"Võõras" - Saksamaa parim film 2010

2011-05-09T12:59:00.002+02:00

See film oli linastunud viimasel PÖFFil, see film valiti 2010. aasta parimaks Saksa filmiks ja esitati Saksamaa poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Tänasel Euroopa päeval saab "Võõrast" (Die Fremde) vaadata Artises. Mina vaatasin kohalikus kinos paar päeva tagasi.

Ma ei ole nii häid näitlejatöid vist mitte kunagi näinud. Peategelast Umayd kehastav Sibel Kekilli murdis mu südame ja lausa vapustavalt hästi sai hakkama tema viieaastast poega mängiv Nizam Schiller. Aga ka kõik teised olid väga-väga head.

Filmi peategelane Umay on teise põlve Saksamaa türklane, kes on siirdunud abielludes elama Türki. Ta jõuab järeldusele, et ei suuda leppida, et tema poeg kasvab üles ühiskonnas, kus naistevastane vägivald on norm. Nii võtabki ta poja käekõrvale ja läheb tagasi oma vanemate juurde Berliini. Kahjuks kehtivad ka Berliini türgi kogukonnas samad reeglid ja algab noore naise väsimatu võitlus oma pere armastuse eest. Seda kontekstis, kus ta sulandub jälle tavapärasesse Saksa ühiskonda, armub sakslasesse.

Film tervikuna ei ole mitte niivõrd kurb, kuivõrd raske ja lihtsalt väga lootusetu. Sakslannast sõbrannal on kerge öelda, et võta aru pähe, saa aru, et sinu pere on sinu poeg, mitte vanemad, aga moslem ei mõista seda. Moslem ei mõista seda isegi siis, kui teine moslem ütleb, et "jumalal ei ole sellega midagi pistmist".

Realistlik pilk kultuuride põrkumisse ja paari tunni jooksul saab selgeks, et kaks inimpõlve ei muuda tegelikult mitte midagi. "Võõras" on trööstitu lõpuga film. Nutsin lahinal, sest mina, väike inimene, ei saa õigupoolest midagi teha. Aga ma ei olnud ka päris niimoodi kunagi nendele asjadele mõelnud. Filmi teema tunduski alguses väga kauge ja seda enam väärib kiidusõnu režissööritöö, sest peategelase mure ja valu muutub aina mõistetavamaks. Mis sest, et perekonnasidemed ja au on lämmatavamad kui inimlikkus.

Kehlmanni "Mina ja Kaminski"

2011-05-09T11:46:00.004+02:00

Lugemisega on mul sel aastal lood ikka väga halvad. Imeõhuke raamat, nagu seda on Daniel Kehlmanni "Mina ja Kaminski", ei edenenud mitte üks raas. Lebas neli kuud kas öökapil või rändas käekotis minuga kaasa. Ometi ootasin selle raamatu eestikeelset tõlget tegelikult juba möödunud suvest saadik, kui sain teada, et raamat on tõlkimisel.

"Mina ja Kaminski" on Kehlmanni kolmas eesti keelde tõlgitud raamat. Sellega olevat kirjanik 2003. aastal tuntuks saanud, rahvusvahelise läbimurde saavutas aga "Maailma mõõtmisega". Kolmas eesti keeles ilmunud raamat on "Kuulsus". Kõik kolm on stiililt nii erinevad, et õigupoolest ei ütle mitte miski, et need on kirjutanud üks isik. Midagi ometi on, mis Kehlmanni teoseid ühendab. See on autori läbinähtav tänapäevalisus, noorus ja realistlikkus. Kehlmanni tegelased on väga päris.

"Mina ja Kaminski" jutustab loo enesekindlast kunstiajaloolasest Sebastian Zöllnerist, kes loodab unustatud kunstniku Manuel Kaminski eluloo kirjutamise abil kuulsaks ja rikkaks saada. Edu peaks tagama võimalikult pikantsete seniteadmata seikade avaldamine. Nende väljauurimiseks tuleb kunstnikuga kohtuda ja ta rääkima panna. See on romaan manipuleerimisest, tühisusest ja (elu)kunstist.

Avaldatud mõtete blogist jäi silma mõte, et Manuel Kaminski nimeline maalikunstnik võiks tegelikult ka olemas olla. Kehlmanni Kaminski maalide kirjeldused panevadki niimoodi arvama, sest millegi nii täpselt kirjeldamiseks on vaja, et see ka päriselt olemas oleks. Tundub, et Kaminskit kui kunstnikku päriselt siiski ei ole.

Daniel Kehlmanni soovitan ma lugeda küll igaühel, kellel on vähegi huvi ilukirjanduse vastu. Paarinädalane puhkus Eestis mõjus minugi lugemissoonele vist hästi. Nii et ehk jõuan sel aastal veel mõne raamatu läbi lugeda ...

Lihavõttefilm "Hop"

2011-05-03T14:59:00.000+02:00

Täitsin noorema lapse soovi ja läksime lihavõttevaheajal kinno ka "Hopi" vaatama. Nagu juba ette arvasin, oli see film tehtud eesmärgiga rääkida lihavõttemunadest ja -jänestest. Selliseid filme on tehtud palju jõulude kohta. Sisu poolest väga jabur ja ebausutav.

Kaks asja meeldisid. Rokkariks ihkav teismeline lihavõttejänes satub Los Angeleses David Hasselhoffi juhitava telešõu "Hoff tunneb talenti" katsetele. Saatejuhile meeldis jänese trummimäng väga ja ta lubas ta järgmisse vooru edasi. Jänes küsis, et kas Hoffmannile ei tundu imelik, et ta rääkida oskab? Sellepeale vastas Hoffmann: "Ei, minu parim sõber on ju rääkiv auto!" Ja teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et Hoffmannile oli eestikeelse hääle andnud Mihkel Raud. Nagu meie oma superstaarisaade. Nii sai eesti keelde dubleeritud filmist originaalist parem film.

Muidu keerles lugu ühe lapsiku (mitte lapsemeelse!) noormehe ümber, kes ei viitsi ega taha tööd teha. Kui ta kohtab eelpool mainitud lihavõttejänest, satub aga megavaimustusse, sest "see olevat üldse parim töö maailmas". Tüübist saabki esimene inimlihavõttejänes, hakkab kandma vormi, sõidab ringi tõllaga, mida veab kari tibusid. Ja mis peamine: tema perekond on ka suures vaimustuses. Täiesti õudne ameerika film!

Võlgu elamise võlu ja valu

2011-04-30T23:41:00.003+02:00

Paks punane sameteesriie avaneb ja peegelsileda põranda ääres on Veneetsia. Hakkasin peaaegu uskuma, et kohe-kohe näen gondlit, laulvat gondoljeeri ja toretsemist. Gondel ja gondoljeer jäid tulemata, aga Marcuse väljak pöörles ja pöörles, doodžide palee seinad rääkisid vaid küllusest, kui aus kaupmees pidi südamest ilma jääma. Väga äge lavakujundus! Sellises kohas on Hendrik Toompere jr lavastanud nüüd William Shakespeare'i "Veneetsia kaupmehe" uustõlke põhjal "Võlanõudjad".

Shakespeare'i näidenditele kohaselt on nüüdki laval hulk näitlejaid, kellel on igaühel vaja täita kõigepealt oluline roll tausta lahtirääkimises. Lavastus on alles värske ja võib-olla vajab pisut sissemängimist, sest esimene vaatus kippus venima. Võlguvõtmine on lahke võlausaldaja ja käendaja abil lihtne, eriti kui seda tehakse armastuse nimel. Paljudel ikka kohe mingi hea äriplaan tagataskust võtta on või kes see ikka ohtu näeb, kui kõik ümberringi niikuinii võlgu elavad? Tuttav lugu lähiminevikust. Vaevalt et praegugi midagi muutunud on. Külm dušš jahutab veidi ka aju ja mitmekümneaastaseid laene vist enam nii kergesti ei võeta ega anta.

"Võlanõudjates" palub noor mees armastatud neiu südame võitmiseks sõbralt laenu. Kaupmehest sõber peab pöörduma juudist pankuri poole. Laenuvõtmise hetkel ei oska keegi arvata, et tagasimaksmisega tekib probleeme. Seetõttu tunduvad täiesti tühised laenuvekslis olevad laused, mida rakendatakse makseraskuste korral. Pankuril tekib võimalus koorida vaeselt käendajalt ehk noormehe sõbralt seitse nahka ja seda ta muidugi naudinguga teha tahabki. Nagu meie endi lähiminevikus jääb ka nüüd hoopis pankur süüdi. Järeldus: võlgu elada on normaalne.

Kui esimeses vaatuses pani kujunduses kasutatud liikuv pilt pea ringi käima, luues niiviisi väga tõetruu pildi justkui eluruletilaual pöörlemisest, siis teises vaatuses on ihule kõige lähemal oma nahk. Selle päästmisega on kõigil palju tegemist ja kiire kah.

Kuna laval näeb palju näitlejaid, siis nende kohta ka paar sõna. Väga-väga hea rolli teevad Jan Uuspõld ja Marta Laan. Uuspõld on minu meelest lihtsalt võrratu ümberkehastuja ja ma ei tea tal tõepoolest mitte ühtegi ebaõnnestumist. Kui Marta Laan oli oma uhkes kleidis ehk liiga tavaline, siis kohtus juristina ületas ta küll kõik ülejäänud nii, et doodžide palee seinad värisesid ja auväärt perekondade pead pidanuksid austusest kummarduma. Mait Malmsten oli samuti väga hea ja Kersti Heinloo tema tütrena ehe rikka perekonna ärahellitatud võsuke. Merle Palmiste toatüdrukuna meeldis ka väga. Läbimõeldud tasakaalus kõrvalosa. Ülejäänud olid kas episoodilised tegelased või loole värvi lisavates kõrvalosades. Aa ... ei! Unustasin ära Bassanio ehk Hendrik Toompere jr jr ehk mehe, kelle pärast kogu jama üldse juhtus. Natuke kahju, et üks olulisim lüli liiga nõrgaks jäi. Ühest küljest jäi mulje, et Bassanio ei saanud lõpuni päris täpselt aru, mis tema pärast juhtuda oleks võinud (loe: see õnnestus hästi), teisest küljest ei olnud aga Bassanio armastus Portia vastu ehe (loe: see ei õnnestunud hästi). Nii et lõpuks mängis toatüdruk (Merle Palmiste) Portia ja Bassanio armuloo efektse peretüli kujutamisega väga lihtsalt üle.

Shakespeare on ajatu ja alati hea. Toompere lavastus on paljukihiline ja terav. Võlgneme selle eest, mis meil praegu on, tänu möödunud aegadele ja eelnevatele põlvkondadele, ja meile meeldib ju nii.

Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel

2011-04-30T22:16:00.002+02:00

Ärge ehmuge lavastuse pealkirjast! "Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel" on praegu kindlasti üks paremaid Draamateatri suure saali lavastusi. Päriselt ka. Olgu see kohe sissejuhatuseks ära öeldud, sest tegelikult on kurb, kui nii hea, vaid mõned kuud mängukavas olla jõudnud lavastuse puhul on saal etenduse ajal pooltühi. Sel kevadel on veel ainult üks etendus.

Riina Degtjarenko on loonud äärmiselt tõetruu kujunduse, sest lavale laiali seatud võrkudest ja laevatükkidest haistab ehedat rannaelu. Tekkis lausa Kihnu-igatsus, sest näidendi tegevus algab Kihnu saarelt, räägitakse kihnu murret, käiakse merel ja minnakse merele. Kusagilt peab kihnlane raha saama, kui kiviklibune maatükk seda ei anna.

Meri on meeste päralt ja elu laevas suletud territooriumil. Põgeneda ei ole sealt kuhugi, on vaid vaja leida viis, kuidas endaks jääda. Kuidagi tuleb kohaneda. Tagatipuks tuleb olla nagu üks mees, sest ega meri nalja mõista. Igavuse peletamiseks ja lohutuseks voolab viina nii laeval kui ka rannas palju. Jutt hakkab jooksma, ka eesti mehel. Nii saab "Hirmsast veretööst Läänemerel" jutuvestmise tükk, kus igal meremehel on rääkida oma lugu, kirjeldada teed, kuidas tema on siiski endaks jäänud. Näiteks räägib pootsman (Ain Lutsepp) värvikalt, kuidas ta eri sadamates on kakelnud, üks madrus (Tõnu Oja) räägib tuulevaikuses kannatamisest ja rottidest. Nooremad meremehed istuvad ja kuulavad ja panevad kõrva taha. Tõnu Oja rotiloo kuulamise ajal tuli mul järsku meelde esietendusel juhtunu.

Villem Tuuni näidendi ajendiks on tõestisündinud lugu, kui purjekale "Johannes" läks tööle Kihnust pärit noormees Jaan Umb. Lavastuses mängib Umbi Lauri Lagle, kellele on see roll justkui loodud. Umbi süüdistati varguses ja kiusati seejärel merel igal võimalikul moel taga. Umbi eristas laeva ülejäänud meeskonnast kindel soov merekooli minna. Enamik eesti meremehi olid tollal isehakanud meresõitjad, kes ei osanud keeli, ei tundnud seadusi ja kellel tõmmati seetõttu võõrastes sadamates kergesti nahk üle kõrvade. Selleks palgati laevale sageli eraldi kapten. Nn lipukaptenit kehastab Draamateatri lavastuses Taavi Teplenkov. Tema lätlasest kapten ja teiste meest suhtumine lätlastesse meenutab kangesti Nüganeni "Tõe ja õiguse" 2. osa lätlast Mauruse koolis. Umbi ja lätlase rollid on selle lavastuse superrollid.

Randa jäävad maha naised: Jaan Umbi ema Madle (Ülle Kaljuste) ja pruut Liis (Kersti Heinloo). Nemad on tõelised Kihnu naised, räägivad kihnu keelt ja ootavad mehi.

Lõpussteenis ühtaegu taevas sirav täiskuu ja tihe vihmatasu jäävad küsimusena õhku rippuma. Täiskuu õhutab hulludele tegudele, (vihma)vesi peseb patust puhtaks. Umbil oli vast põhjus, tema kiusajatel oli vast oma põhjus. Rotiloo jutustamise ajal puhastas kapten Umbi haava piiritusega ja sidus rätikuga kinni. Vägisi tuleb tahtmine asi ikkagi kokku võtta sellega, et nii meheks pekstigi. Et mõni mees peksuga meheks ei saa, oli võib-olla sajand-paar tagasi liiga keeruline mõista.

Varastatud oranž jalgratas

2011-04-28T18:15:00.002+02:00

On küll tähelepanuväärne, kui üks lastelavastus nimetatakse teatriliidu aastaauhinna nominendiks koguni kahes kategoorias. Igatahes pidas žürii Draamateatri "Varastatud oranži jalgratast" meeles nii Salme Reegi auhinna kui ka sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhinna puhul. Esimese puhul peeti silmas Harriet Toompere "särava ümberkehastumisega rolli" ja teise puhul Ardo Ran Varrese originaalmuusikat ja muusikalist kujundust.

Ingomar Vihmari lavastuse aluseks on Mika Keräneni samanimeline lasteraamat-krimka. Tegevus toimub Tartus Supilinnas. Minu Tallinna-lapse jaoks on Supilinn linnaosa nimena ülijabur. Ta pole seal mitte kunagi käinud, pole vist isegi läbi sõitnud, aga see koht tundub tema jaoks hirmus põnev olevat. Tükk aega tagasi tegi endale selgeks, et tänavatel on seal kõigi selliste aedviljade nimed, mida saab supi sisse panna. Mina tean Mikat ülikoolipäevilt. Mäletan, et ta oli väga lahe. Tema lasteraamatuid, sh "Varastatud oranži jalgratast", ma lugenud ei ole, aga Draamateatri lavastuse põhjal julgen väita, et see on nagu Eesti "Kalle Blomkvist", elu Supilinnas on nagu Bullerbys.

Loo võib lühidalt kokku võtta nii: tädi Irale külla saabunud belglasest professor Angelolt varastatakse oranž jalgratas, millega viimane oli plaaninud sõita mõne päeva pärast Viljandi Folgile. Politsei asub ratast otsima ja palub appi kohalikud lapsed. Et asi põnevam oleks, luuakse salaselts ja võetakse appi digitehnika.

Näitlejatööd eesotsas Harriet Toompere Mariga on kõik väga head. Ehk ainult Brita Vahuri tädi Ira rollis võinuks olla pisut enam sügavust. Ta sai mängida jälle lihtsalt ilus olemist. Hoopis kummaline asi oli aga kavalehega. Nimelt oli kavalehel märgitud ka Mari-Liis Lill. Istusin saalis ja murdsin aina pead, et kas Sadu rollis ei ole tegelikult Mari-Liis või mängib ta nii hästi, et ma konkreetselt ei tunne teda ära ... No aga hääl? Draamateatri kodulehelt selgub, et Sadu osas võib olla ka Katariina Kabel. See oli Katariina! Olgugi et lastelavastus, aga kavaleht võiks olla täpne.

Täiskasvanud vaataja jaoks on selles lavastuses minu meelest parim stseen esimese vaatuse lõpus, kui belglane kitarri tinistab ja valges kleidis eesti neiut eestlaste lemmiklauluga lummab.

Liina Undi lavakujundus on lastelavastusele kohaselt tõetruu. Laval on kõik nagu päris. Ka jäätis, mida lapsed (loe: näitlejad) söövad, on päris. Rääkimata kostüümidest ja tõepoolest igal hetkel välja paistvast mängulustist. Algklassilastele tungivalt soovitatav lavastus! Täiskasvanuna oli omaette põnev enne etendust ja vaheaegadel teatrimajas avanenud pilt, sest kogu maja oli ju klassitäite kaupa neidsamu algklassilapsi täis.

"Vihmamees" ja Vanemuine Tallinnas

2011-04-28T00:14:00.002+02:00

Esimese vaatuse lõpus oli ainult üks mõte: mitte midagi ei ole muutunud, Vanemuine on Vanemuine. Ei ole draamalavastuste puhul abi ka väljamaisest muusikalilavastajast Georg Malviusest. Ma ei usu, et põhjus oli gastrolletenduse võõras mängupaigas. Mulle lihtsalt ei meeldi niisugune teater. Mulle lihtsalt ei meeldi Vanemuise draamatrupp. Kindlasti paljudele meeldib, aga mulle ei meeldi. Asi ei ole selles, et Vanemuises poleks häid näitlejaid. On küll, aga draamateatril, mida seal tehakse, on justkui kopitusehõng küljes. Meenuvad ajad, kui käisin Tartus keskkoolis ja kui suure maja saal oli enamasti tühi. Piletit ostes soovitasid kassatädid alati osta pileti rõdule ja minna tegelikult alla saali vaatama.

Tegelikult nägin Vanemuise draamalavastust viimati 2009. aasta algul. Kuigi olen viimasel ajal üldse vähe eesti teatrisse sattunud, olen pidanud ka tunnistama, et Vanemuise draamarepertuaaris ei ole midagi nii paeluvat, mille pärast Tartusse teatrisse sõita. Tuleb loota, et need vähesed mind huvitavad asjad on "õigel" ajal külalisetendusena Tallinnas.

"Vihmamees" tundus üle pika aja olevat just selline tükk, mida tahtsin väga näha. Kuni sain esmaspäeval Vene Teatri saalis aru, et mitte midagi ei ole muutunud. Karjuvale ja ropendavale Kütsarile anti alustuseks talumatult palju lavaaega. Autisti mänginud Aivar Tommingas suutis ta esimese vaatuse teises pooles oma tipptasemel mänguga siiski maha rahustada. Läksin vaheajale kurvalt ohates, et mitte midagi pole muutunud, aga kannatame ära, sest juba hakkas looma.

Kahjuks muidugi oli Kütsar saanud vahepeal hinge tõmmata ja hakkas teise vaatuse alguses jälle karjuma. Kas keegi, palun, võiks talle öelda, et talle ei sobi karjumine? Suur kena mees ei pea ennast tegema suuremaks. Mõjub niisamagi. Pettumuse, mure, masenduse väljendamiseks on muid vahendeid peale karjumise ka.

Margus Jaanovits arstina oli nagu ikka hea. Marika Barabanštšikova mäng ei veennud kuidagi, et tema osal selles mängus üldse tähtsust oleks. Kõrvalosades olid Maarja Mitt ja Robert Annus. Maarja oli tore, aga Roberti rollidest õnnestus minu meelest ainult dr Martson.

Kokkuvõttes võinuks autisti kehastanud Tommingas monoetenduses soleerida, võttes appi mälu, mis ei lasknud mitte midagi unustada. Oleks pääsenud lavastuse võrdlusest kunagise menufilmiga ja muusikalilikest trafaretsetest võtetest, mida Malvius valdab. Võib-olla peaks Vanemuine panustama korralikku dramaturgi? Hulk raha eksklusiivsete litsentside ostmisest jääks alles ja heade mõtete linnast tuleks häid mõtteid tulvil lavastused. Niisugust teatrit nagu praegune "Vihmamees" tehti Tartus paarkümmend aastat tagasi.

Veel paar kerkinud küsimust. Las Vegase kasiinos "Viva las Vegast" kuulata on veider. See on minu arvates tüüpiline muusikalivõte. Võib-olla tehakse niiviisi osale publikust asi puust ja roosalt selgeks? Ja miks Raymondi riiulis olevad raamatud pidid üleni valged olema?

Mulle meeldis kujunduses kasutatud klaas (või oli see plastmass?). See kirjeldas veenvalt haavatavust ja oli samas justkui sein tegelaste ja maailma vahel. Olid ju vennad ammu-ammu vaid läbi akna teineteisele lehvitades lahku läinud.

Üks pelgupaik

2011-04-27T12:15:00.000+02:00

Olin enne Artise kinosaali sisenemist näinud "Pelgupaiga" (Le refuge) plakatit ja lugenud läbi ka filmi sisututvustuse. Sisu tundus etteaimatav, sest millest ikka võiks rääkida film, kus heroiinisõltlasest noor naine on rase ja tema juurde tuleb elama veel ka endise boyfriend'i homoseksuaalne vend ... Nii et pigem ei oodanud ma eriti midagi.

Meespeaosas on prantsuse laulja Louis-Ronan Choisy, kellest ma polnud seni kuulnudki, kuid kes on teinud "Pelgupaigale" ka muusikalise kujunduse, laulab korra laulu, millesse ma olen nüüd jäägitult ära armunud.

Filmi algusstseenid on minusugusele õrnhingele päris rasked taluda. Suurel ekraanil suures plaanis süstivad narkomaanid kujutavad seda reaalsust, mida ma ei tunne. Mees on lugupeetud ja jõuka suguvõsa võsuke, naine tavaline keskklassi esindaja. Perekond on mehesse pärast selle suhte algust jahedalt suhtunud ja kui ema nüüd korterit võimalikule ostjale tutvustama tulles leiab eest narkootikumide üledoosi tagajärjel surnud poja, püütakse poja pruudiga kõigele viisakalt ja külmalt joon vahele tõmmata. Nagu ikka, on luukered ka lugupeetud perekonna kappides. Väga suure kolinaga neil välja kukkuda ei lasta, sest pruut ehk Mousse, keda kehastab Isabelle Carré, sõidab koos kõhus kasvava lapsega kaugele vanasse maamajja elama. Sealt endise poiss-sõbra vend, keda mängib Choisy, ta möödaminnes leiabki.

Mõlemas maailmas (pimedas suurlinnas ja valgusküllases, taustal imekaunid mäed, mereäärses külas) on Mousse'i elukohad justkui pelgupaigad, kus inimeste eest varjul olla. Pelgupaik on ka ta lapsel, kelle ta otsustas arstide soovitustest ja lapse isa perekonna nõudmisel alles jätta. Mousse kujutles, et ajapikku õpib ta armastusest surnud boyfriend'i vastu ka last armastama.

Nende noorte suhtumine ümbritsevasse ja inimestesse on pealtnäha üllatavalt eluterve. Nad on ilmselt keskmiselt sallivamad, aga lõpuks selgub ikkagi, et see on vaid pealtnäha nii. Filmi lõpp on väga-väga kurb, sest kõik peavad jälle hakkama otsima pelgupaika. Keegi põgeneb, keegi ei saa põgeneda. Väga-väga hea film, mis kinnitas, et tegelikult ikka pole häid argumente, miks homodel ei võiks olla lapsendamisõigust.

Hariv "Rio"

2011-04-26T23:14:00.001+02:00

Hollywoodi multikatööstus on leidnud suurepärase viisi, kuidas teha multikaid nii, et need oleksid sisu poolest tõesti tähelepanuväärsed. Algust tegi "Autod" , mille linastumise järel olevat 66. maantee USAs ülipopulaarseks muutunud. Jätkas "Üles", millel on praeguse menufilmi "Rioga" arvestatav hulk ühiseid jooni: mõlemas filmis viiakse lapsed imetlema Lõuna-Ameerika loodust ja mõlemas on üks peategelane esialgu nohiklik raamatukoi. Didaktika missugune, sest keskkond on maailmas teema number üks ja teadmishimu tuleb tänapäeval propageerida kõikvõimalike turunduslike ja mitteturunduslike võtete ja vahenditega.

"Riot" reklaamitakse kui filmi "Jääaja" tegijatelt. "Jääajaga" ei ole sellel filmil midagi pistmist, kuid "Rio" on selge näide, et tänapäeval ei ole multikate tegemisel mingi probleem enam tohutu värvipaleti kasutamine ja pidev kõige liikumine. Rio de Janeiro sambakarnevali melu algab kohe filmi alguses, kui kirevate lindude ja muude vihmametsaloomade tantsu kujutatakse nagu kaleidoskoobi klotside liikumist. Imeilus ja väga lõbus. Sambarütmis.

Film väljasurevat liiki esindavast sinisest aarast kulgeb 2/4 taktimõõdus. Algab see kinni püütud linnupoja autokastist väljapudenemisega lumises Minnesotas. Linnupoja leiab väike tüdruk, kes otsustab tema eest hoolitseda, kasvatab ta üles ja paneb nimeks Blu. Kui mõlemad on ohtralt tarkust kogunud, tuleb mängu armastus ja reis Rio de Janeirosse.

Rio de Janeiro on lihtsalt imeilus linn! Juhtuda võib seal küll hirmsaid asju, aga jääb mulje, et see kõik käib asja juurde ja lihtsalt sobib Rio de Janeirosse. Filmi loojad ei ole ära unustanud ka portugali keelt, mis annab filmi sügavusele ja läbimõeldusele ainult kaalu. Vahva film, milles eestlase jaoks on lisaks värvirohkusele kaugete maade näitamise tõttu topeltkogus eksootikat.

Tänapäeva "Madame Bovary"

2011-04-25T23:13:00.003+02:00

Von Krahli Teatri "Madame Bovary" mõjus nagu värskendav sõõm kevadõhku. Flauberti vana lugu toodi vastandite kaudu tänapäeva. Ei-ei, lavastus ei ole helge. Aga rõhuasetused on ülitäpsed ja on ilmselge, et see on lavastus, kus tegijad teavad, mida nad tahavad öelda ja miks "Madame Bovary" peaks just praegu korda minema. Kõndisin pärast etendust kodu poole ja meenutasin kümneid kohti. Üllatuslikult oli terve hulk tekstist pähe jäänud.

Flauberti tekstist polnud lavastusse kaasatud vist küll mitte ühtegi lausejuppi, kuid Emma Bovary võõrasus elik bovarism, mis olevat "selliste inimeste vaimuseisund, kes püüavad "end näha teistsugustena, kui nad on"", oli Mari Abeli kehastuses sedavõrd hea, et väärib aasta pärast teatriauhindade jagamise ajal kindlasti vähemalt äramärkimist. Braavo! Tema kõnd ja olek pidevalt nagu unenäos ja kohkumine, lausa võpatamine hetkil, mil ta sellest unest ärkvele raputati, andis madame Bovaryle justkui uue tähenduse. Mari Abeli Emma on glamuuri ihaldav ja argisust vihkav naine, kes vaimustub meestest, kes oskavad naisi lõbustada. Oma mehele (loomaarst) võib ju (psühholoogi soovitusel) tihket suppi keeta, aga mis see muudab, kui mees ei pane tähelegi, et selle supi juurde on laud uhkelt kaetud. Pealegi pole mees sugugi rõõmus, sest supikogu ostmine ja turul käimine on löönud taksosõidu tõttu perekonna eelarvesse jälle üüratu augu. Lavastuse lõpus satub Emma kogemata mingisse vestlusringi, kus osalised räägivad oma muredest. Üks ei suuda otsustada, kas kasutada edasi Elioni digi-TV põhipaketti või vahetada see hoopis stardipaketi vastu, teine on sattunud üüratupikale jalutuskäigule linnas ja pääseb seetõttu koju alles varahommikul, kui bussid jälle käima hakkavad. Emma mõistab, et ta on vales kohas, kuid soovitab lahkudes jalutajal ikkagi teinekord takso võtta.

Lavastuse tegevus toimub, muide, Tallinnas. Ei mingit Prantsusmaad! Meie oma inimesed, eesotsas provintsiloomaarstiga, lõpetades postiljonist luuletajaga ning kohtutäituritega. Raske otsustada, kes kogu sellest kambast kõige eluvõõram on? Kas glamuuri ja luksust jumaldav Emma? Või tema abikaasa, kellel ei ole midagi peale töö? Või psühholoog, kellel on endal kõigepealt abi vaja? Või luuletaja, kes peab postiljonina töötama vaid leiva lauale saamiseks? Või androgüünseina mõjuvad kohtutäiturid, kellel on piiramatu võim? Igatahes hakkab Emmast selles kambas siiralt kahju.

Kahjuks pidi Emma tunnistama, et kirg on üürike ja kiired võidud ei olegi nii magusad. Ärakasutatuna tehtut ja olnut kirjeldades polnud järel kübetki sellest naisest, kes oli kogu aeg kõike maiset põlastanud. Ja lausa hämmastav, kuidas mängivad selles lavastuses kostüümid. Valge ja sädeleva kõrval on hallid ilmetud paksud kapuutsiga joped.

Mari Abeli osa on niivõrd kandev, et kõik ülejäänud jäävad vaid episoodilisteks toetavateks kõrvaltegelasteks.

Üsna maailma lõpus

2011-04-24T11:17:00.014+02:00

Aastate eest kodust lahkunud Louis naaseb peaaegu 34aastasena koju. Tuleb, et öelda, et ta on suremas. Niisuguse kokkuvõttega algab Louis' jutustus prantslase Jean-Luc Lagarce'i näidendis "Üsna maailma lõpus". Linnateatri lavastuses ütleb seda Priit Võigemast, kes seisab alguses musta ettetõmmatud eesriide-kardina ees, proovides mälupiltide elustamise abil rääkida sellest, mis tema perekonnas juhtus. Kavalehelt jäi mulje, et Lagarce ei tea isegi, millal täpselt lavastuses aset leidvad vestlused aset leiavad. Kas ühe õhtu jooksul, ühe nädala jooksul või on need hoopis killud eri aegadel toimunust?

Uku Uusbergi lavastuse puhul jäin mõtlema, et niisugusel kujul töötab see tükk arvatavasti ainult Linnateatris. Mõne teise teatri repertuaaris kaotaks selline lavastus paari kuu jooksul publikuhuvi või oleks lähenetud tehniliselt teistmoodi. Näiteks võiks mälupiltide kujutamisel kasutada hoopis videot. Linnateatri lavastus on aga soojalt kammerlik, puudutades iga vaatajat väikses saalis väga lähedalt. Arvatavasti tunneb igaüks kas ennast või kedagi sellest perekonnast ära. Korraks mõtlesin isegi, et kas peategelase suremise põhjus on haigus või hoopis ajuti tekkiv elutüdimus, tunne, et aega on liiga vähe jäänud.

Igatahes ei anna ei vend (Indrek Ojari) ega ema (Anu Lamp) Louis'le võimalust üldse rääkida. Arvatavasti meeldinuks neile kõige rohkem, kui ta poleks üldse tulnudki. Nende jaoks on Louis surnud juba ammu ja kohtumine temaga tuleb veel viimast korda ära kannatada, öeldes seejuures välja kõik, mis aastate jooksul on kogunenud. Ja kogunenud ei ole vähe. Vennanaise Catherine'i (Külli Teetamm) kuju jääb ühest küljest segaseks, teisalt aga on ta väga selgelt naine, kes teab, et ei ole elus midagi valesti teinud, kuid kelle elu ei ole ometi kerge olnud. Pidev süütunne sunnib teda kõike selgitama ja põhjendama. Ka näiteks seda, miks nende pojale pandi nimeks Louis. Noorem õde Suzanne, keda mängib Sandra Uusberg, on teistsugune. Ta ei tea vanemast vennast eriti midagi, arvatavasti on Louis'st rääkimine peres tabuteema. Ta tahab ära minna, aga pole seda seni teinud. Elab ema juures. Võib-olla ootas ta Louis'd sellepärast, et see võtaks ta endaga kaasa ...

Kui Louis on jälle lahkunud, tõmmatakse seesama tume kardin ette ja sein endise ja praeguse elu vahele ongi rajatud.

Supernäitlejatööd, mille puhul ma pidin jälle tõdema, et niisuguseid silmi nagu Võigemastil ei ole vist mitte kellelgi teisel mitte kusagil. Aga Lagarce'i tekst on oma raskekujulisusest ja pikkadest-pikkadest monoloogidest hoolimata liiga lihtsakoeline. Kavalehelt võib lugeda:

Vaevu Pariisi tagasi jõudnud, saadab Jean-Luc "Üsna maailma lõpus" teksti teatrikeskusele Théatre Ouvert, nagu alati. Lucien Attoun: "Me olime alati teineteise vastu otsekohesed. Ma ütlesin talle, et seal on liiga palju kordusi, et tekst muutub mehaaniliseks, et see on libe tee, ja ennekõike, et see on karm, sünge näitemäng."

On jah liiga palju kordusi. Mul tekkis tahtmine mitu korda öelda, et jah, sain aru, lähme edasi. Peale selle on lavastuse tempo minu meelest liiga aeglane. Tegevus on liiga staatiline, näitlejad räägivad liiga aeglaselt. Ja kui igal võimalikul juhul selgub, et need tegelased on prantslased, siis ei suuda mina palju prantslasi näinuna kuidagi ette kujutada, et prantslased nii aeglaselt ja peaaegu emotsioonitult oma tunnetest räägivad.

Rory Kinnear - National Theatre'i "Hamlet"

2011-04-20T17:07:00.002+02:00

Justkui eelmise jutu jätkuks, tõestuseks ja kinnituseks räägib ka üks etendus, mida märtsis nägin. Nimelt National Theatre'i "Hamlet", mille nägemiseks ei olnud vaja minna ei Londonisse ega kinno. Rory Kinnear oli minust vaid kuue pingirea kaugusel!

Pole mõtet rääkida, kui oluliseks, vajalikuks, heaks näidendiks ma "Hamletit" pean, pole mõtet ka mõelda, mitut eri tõlgendust ma sellest tekstist elu jooksul näinud olen. Küll aga on mõtet rääkida sellest, kui kaasaegselt (just kõnetamise mõttes) saab sellele tekstile läheneda. Lavastuse algus on Hamleti relvastatud ja kaitsevärvi riietes sõprade tõttu peaaegu ehmatav, sest tekib oht, nagu võiks Shakespeare'i algupärandist vaid nimi alles jäänud olla. Üsna pea selgub veel, et Hamleti emal on tõsised probleemid alkoholiga ja uus kuningas on kõige ehedam poliitik. Mitte et ma praegu väga hästi seletada oskan, mis see "kõige ehedam poliitik" tähendab. :) Küll aga on nende mõlema osatäitmised (vastavalt Clare Higgins (Gertrude) ja Patrick Malahide (Claudius)) suurepärased.

Natuke võõrastav oli esmapilgul Ophelia, keda kehastas mulatt tütarlaps. Kusjuures Polonius oli tõsine valget verd mees. Täieliku korrektsuse huvides kehastas Hamleti sõpra Horatiot mustanahaline näitleja.

Aga nad kõik mängis üle muidugi Rory Kinnear - Hamlet! Ega asjata öelda, et alles Hamleti roll näitab näitleja headust. Ma ei taha öelda, et Kinneari Hamlet on parim, mida ma näinud olen, aga kindlasti on tema tõlgendus ja kehastumine väärt vaid ülivõrdes kiidusõnu. Lavastus tervikuna on küll parim "Hamlet", mida ma näinud olen. Ja pärast seda lavastust tekkis mul ka julgus ja kindel tahtmine minna teatrietendusi vaatama kinno. On väga-väga raske uskuda, et Briti National Theatre'i repertuaaris oleks midagi niisugust, millele ei saaks panna hinnet "5".

Amsterdami sümfoonikutest

2011-04-20T16:50:00.001+02:00

Ilmatuma palju aega on sellest kontserdist möödas. Oli vist millalgi märtsi esimesel poolel. Igatahes oli mul pileteid ostes hirmus suur kultuurinälg ja kõik märgid rääkisid, et nälga annab leevendada ainult mõne kontserdiga. Amsterdami sümfoonikute peale jäin pidama mitmel põhjusel.

Esiteks oli kontsert piisavalt lähedal, teiseks jumaldan ma sümfoonilist muusikat ja kolmandaks oli selle kontserdi ühe osana kuulutatud välja hollandi noore helilooja Michel van der Aa uusima teose "Up-close" ettekanne. Päris esimest korda kanti seda ette vist päev-paar varem Stockholmis.

Kontsert täitis igati eesmärgi, s.t mul oli põhjust pärast tunda, et tegelikult näeb ja kuuleb siinmaal ju palju niisuguseid esinejaid, keda Eestis vist iialgi ei näeks.

Vanemuise etendused sel kevadel väljaspool Eestit

2011-04-11T15:22:00.003+02:00

12.–19. aprillini toimub Riias Rahvusvaheline Baltimaade balletifestival, kus osaleb ka Vanemuise äsja esietendunud balletilavastus „Casanova“. Etendus antakse 12. aprillil kell 20 Läti Rahvusooperi uues saalis.

Belgia koreograafi David Sonnenblucki loodud „Casanova“ on nii stiili kui muusika poolest ajatu ballett – see on ühtlasi nii barokne kui kaasaegne. Lavastaja ise nimetas Vanemuise balletitrupi esitust parimaks kõigist Euroopas varem etendunud „Casanova“ lavastustest. „Casanovas“ tantsivad Colin Thomas Maggs, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Hayley Blackburn ning kogu Vanemuise balletitrupp.

***

27. ja 28. mail mängib Vanemuine Soomes Oulu Linnateatris "Puhastust". Oulus antakse kolm etendust: 27. mail kell 14.00 ja 19.00 ning 28. mail kell 19.00.

Linnateatri "Ma armastasin sakslast" New Yorgis

2011-04-09T16:32:00.006+02:00

14.-16. aprillini 2011 on New Yorgis Eesti kultuuripäevad.

15. ja 16. aprillil kell 20.00 mängitakse kultuuripäevade raames New Yorgis Tallinna Linnateatri lavastust "Ma armastasin sakslast". Etendused toimuvad mõlemal õhtul American Theatre of Actors (ATA) Chernuchin teatris 2. k 314 West 54th Street (8. ja 9. Avenüü vahel). Lisaks sellele on kultuuripäevade raames võimalik vaadata mitut Eesti uuemat mängufilmi: "Ma elasin Eesti Vabariigis", "Pangarööv", "Vahetus", "Teine tulemine", "Punane elavhõbe", "Erkki-Sven Tüür: 7 etüüdi piltides", "Vasha".

Eesti film "Üks minu sõber"

2011-03-30T17:49:00.006+02:00

"Üks minu sõber" on vaieldamatult üks paremaid viimase aja eesti filme. Nukravõitu film, milles ülistatakse siirust, armastust ja elu. Nukrust tekitab läbiv üksinduse teema.

Peategelane Mati (Aarne Üksküla) jääb pärast naise surma üksi. Pole keeruline kujutleda, kui raske on leppida ja harjuda eluga, kui pead järsku saama hakkama ilma inimeseta, kellega oled mitukümmend aastat jaganud kõike. Aidata ei saagi vist, rääkimata oskamisest. Filmis ei ole unustatud ära ka lapsi, sest Matil on tütar. Kahjuks on tütre elus probleeme nii palju, et pigem vajab abi kõigepealt tema.

Mati tahab ära, kõigest eemale. Aga just nüüd satub ta justkui armukolmnurka, sest selgub, et tema töökaaslane raamatukogus on teda pikka aega salamisi armastanud. Peale selle külastab raamatukogu Sass (Aleksander Eelmaa), kelle suurim soov näib olevat igaühte aidata. Mati jaoks saab neid korraga liiga palju.

Sass töötab oma abistamissoovi rahuldamiseks haiglas sanitarina. Ta usub, et kui inimesel on sõbrad, siis ei ole tal põhjust mitte millegi pärast nukrutseda. Aga sõprust ei saa ju osta! See tuleb välja teenida. Inimene, kellel on olnud elu aeg sõber, ei pruugi tahta ega osata leida uut või uusi.

Ruth (Rita Raave) nägi ainukese sõbrana Matit ja oli just seetõttu üksik. Ometi suutis Sass just temas midagi äratada ...

See film ei ole masendav. "Üks minu sõber", filmituna Tartus, mõjub hoopis helge ja lihtsana. Selles filmis on ballaadilikkust.

Elu parim kontsert

2011-03-22T20:08:00.002+01:00

James Blunt alustas Euroopa-turneed 7. märtsil Prantsusmaal Metzis ja kuna see oli mulle lähim kontserdikoht, siis sinna läksimegi. Ma ei oodanud eriti muud peale mõne tuttava laulu kuulamise võimaluse. Teadsin muidugi, et ilusad emotsioonid on garanteeritud ja James Blunti muusika mulle väga meeldib. Nii et igatahes tahtsin James Blunti live'is väga näha. Mõttes lootsin kompenseerida ka selle, et ei saanud mõni aasta tagasi Eestis tema kontserdile minna. Aga sellest kontserdist kujunes mu elu parim kontsert!

Põhjuste puhul tuleb alustada Metzi publikust. Ma ei ole vist mitte kunagi varem kogenud, et publik hakkab kaasa elama juba soojendusesineja esimeste lugude ajal. Blunti soojendab selle Euroopa-turnee ajal väidetav briti tõusev täht Julian Perretta, kellest ei teadnud ma seni mitte midagi, kuid kes hakkas nüüd samuti väga meeldima. Nooruk pani saali peaaegu kohe elama. Hoolimata sellest, et kogu publik istus.

Teine põhjus oli võimalus istuda, s.t saalis olid ainult istekohad. Asi on võib-olla eas, aga võib-olla lihtsalt niisuguse muusikaga kooskõlas olevas meeleolus. Tahaks rahulikult istuda, vaadata ja kuulata ...

Ja muidugi õhtu peaosatäitja ehk James Blunt ise, kes tuli läbi saali rahva hulgast läbi, jooksis lavale ja laulis otse. Laulis nii oma uue plaadi laule kui ka vanu tuttavaid laule. Kõik oli nii lihtne. Ta andis sellel õhtul minu arvates küll endast kõik ja kui kogu saal ühel hetkel peaaegu kõiki laule kaasa laulma hakkas, oli lõplikult selge, et kõik on väga-väga rahul. See oli justkui tänu artistile, kelle laulude sõnad ja sõnum muutsid tolle õhtu suuremaks kui elu. Mul tulid mitme laulu ajal pisarad silma ja oli tunne, et neid tunde ei ole ma nõus vahetama mitte millegi vastu.

Valdavalt prantsuskeelne publik rõkkas vaimustusest, kui Blunt rääkis prantsuse keeles. Järgmise päeva ajalehtedes kirjutati sellest õhtust samuti ülivõrdes. Blunt laulis publikule eraldi laulu hüvastijätuks ja lõpuks veel mitu lisalugu.

Uskumatult keeruline - "Die Hamletmaschine"

2011-03-16T10:42:00.001+01:00

Heiner Mülleri postmodernistlik draama "Die Hamletmaschine" peab olema üks väga oluline teatritekst, sest on väärinud eraldi peatüki Wikipediaski.

Üllatuslikult leidsin hiljem internetist veel ühe eestikeelse blogi, kus Berliini Saksa Teatris lavastatud "Die Hamletmaschine" kajastust oli leidnud. Otsisin selle pärast etendust internetist üles, sest tahtsin leida mingitki pidepunkti, et etendusest aru saada. Paraku tuli lihtsalt mõttes kahel käel alla kirjutada, sest mina ka ei saanud mitte midagi aru. Kurb kohe.

Etendus on ühevaatuseline, kestab umbes tund aega. Pooletunnise vaatamise järel olin surmväsinud, sest proovisin saksakeelsetest lausetest midagigi aru saada. Aga rohkem kui lihtlausete mõistmiseni ma siiski ei küündinud. Võitlesin väsimusega. Üks mees tõusis saali tagumistes ridades püsti ja marssis, käed taskus, otsusekindlalt saaliukse poole. Selleks pidi ta paraku kõndima üle lava. Ülejäänud publik istus kannatlikult (õigupoolest see on ainult minu arvamus, et istuti kannatlikult) lõpuni.

Nii palju sain siiski aru, et "Die Hamletmaschine" on näidend näitlejast, kes on muutunud aastaid sama rolli mängimisest justkui masinaks. Ei ole vahet, kas ta on mänginud Hamletit või kedagi teist. Lavastaja ja peaosatäitja Dimiter Gotscheff teeb suurepärase rolli. Sisuliselt on tal monoroll.

Mitte enam nii põnev "Tuule vari"

2011-03-10T15:42:00.004+01:00

Ütleme nii, et kaks korda viissada lehekülge Carlos Ruiz Zafóni raamatuid lugeda on minu jaoks liig. Või pidanuks lugema "Tuule varju" ka soojamaareisil nagu "Ingli mängu"? Seal oleks vast üldmulje parem olnud - sopakas ei ole, kriminull ka mitte, aga põnev (kohati isegi väga põnev) on küll. Kahjuks hakkasin mina "Tuule varju" lugema PÄRAST soojamaareisi ja KUIGI pool raamatut läks eelmise teose tuules väga ladusalt, KUIGI nentisin üle lehekülje, et midagi uut ei ole, häiris mind juba tõsiselt see filmistsenaariumlik stiil.

Kui lugeda jäi teine pool, kiskus asi tüütuks. Pidanuksin tegema vist nii, nagu tegi killuke, s.t jättis selle osa raamatust vahele, kus tõmmati niidiotsi kokku. Aga kuna ma lugesin rida-realt kõik läbi, sai sellest raamatust üpris tüütu mitmekuune lugemiskogemus.

Nagu öeldud on süžee tuttavlikult filmilik, tegelased otsapidi seotud "Ingli mängu" tegelastega, tegevuskohad samuti kohati sarnased, alates unustatud raamatute surnuaiast ja lõpetades jälle ühe kummitusliku häärberiga. "Ingli mängus" oli ajalugu ja linna rohkem. Võib-olla see on näiline, sest lugesin neid kahte raamatut just selles järjekorras. "Tuule varju" tekst tundus labaselt väljendudes lihtsalt punnitatud. Kõik need rohked pärlsententsid ei avaldanud mingit muljet peale selle, et kirjaniku eesmärk oli kirjutada paks põnevik ja et raamatule "kaalu" juurde anda, tuli ikka ja jälle teksti sisse mõni tõetera poetada.

Minu puhul on "Tuule vari" tõestus sellest, mis juhtub, kui vale inimene valel ajal ja vales kohas loeb valet raamatut. Praegu jääb mulje, et ma ei soovitaks seda raamatut kellelgi lugeda. Tegelikult pigem vastupidi. Ei tea, kas niisugune põnevuse joon on hispaania kirjanikele (kirjandusele?) omane või mis, aga tegelaste paljusus, lausa pöörased käigud ajavad segadusse. Lihtsalt enam ei mäleta, kes on kes ja miks see keegi nii oluline terviku mõistes on. Maagiline ei-tea-mis-asi võiks olla selle raamatu žanrimääratlus.

Peategelane on "Ingli mängust" tuttava raamatukaupluse peremehe 18aastane võsu Daniel, kelle isa on 10aastaselt viinud jälle sinna Unustatud Raamatute Surnuaeda ja kes väljub sealt Juliàn Caraxi nimelise kirjaniku romaaniga. Muidugi tahab ta kirjaniku kohta rohkem teada ja muidugi on "Tuule varjus" omajagu armastust, verd ja pisaraid.

127 tundi kaljulõhes

2011-03-10T14:31:00.000+01:00

See tõsielul põhinev film kriipis mu hinge nii, et pisarad hakkasid mingil hetkel kontrollimatult voolama. Ja peatada neid enam ei saanudki. "127 tundi" (127 Hours) on mitmes mõttes minu film, kuigi ma ei usu, et tahaksin seda teist korda näha, veel vähem kipun raamatut lugema. Liiga valus hakkab, kuigi filmi teema on niisugune, mis pani juba esimestel minutitel küsima, et miks see mees (Aron Ralston, keda kehastab James Franco) sinna kanjonisse üldse üksi ronib.

Lihtsakoelise süžee taga peituvad väga elulised mõtted. Alates näiteks kaadritest, kui peategelane paljundab töö juures kanjonikaarti ja vastab töökaaslase-sõbra küsimusele, kuhu sa seekord lähed, lihtsalt, et ei tea veel. Täpselt nii ongi! Täpselt niimoodi otsitakse võimalust olla vaba, otsustada ise ja teha täpselt seda, mis pähe tuleb. See on nii tavaline. Päris õudsed olid ka kaadrid pimedal kurvilisel teel autoga sõitmisest ja hiljem hulljulgelt jalgrattaga kaljude vahel kihutamisest. Kaadrid muretust elust, näited sellest, kuidas miski peale iseenda rahulolu ei oma tähtsust. Igatahes mõjus selline näiline muretus ja pealiskaudne teostus natuke liiga hollywoodilikult, sest varem või hiljem pidi käima "pauk". Ootasin seda pööret juba siis, kui nad kolmekesi kahe tüdrukuga kaljulõhes ronisid ja vette hüppasid.

Tüdrukud lähevad ära ja seiklus peaks päädima ühise peoga, aga päädib hoopis 127 tunniga kaljulõhes, kuhu Aron libastumise tõttu kinni jääb. Ja need tunnid teevad "127 tunnist" filmi, mis pani mind vaikselt ja lohutamatult nutma. Ma ei oska seda mitte kuidagi seletada, miks ma niiviisi nutma hakkasin, sest stsenaarium ei ole üldse nii tugev, kui olla võiks. Režissööril oli kasutada väga väike ruum ja üks näitleja. Igati hea pinnas inimese siseheitluste kujutamiseks. Ometi hakkas peategelase viie päeva mõtteid ja läbielamisi vaadates aeg-ajalt igav. Või oligi see nii mõeldud? Pean silmas seda, et film muutus reaalsusetajuks.

Ikkagi, ilus, väga kurb ja väärt film, kuigi parima filmi Oscari kandidaadiks poleks ma "127 tundi" nimetanud. Prototüüp matkab praegugi kanjonites. Võib-olla muutus midagi tema vaates elule, kuid selles, et ka pärast nii suuri läbielamisi ei loobuta oma hobist (nimetagem seda nii), ei ole mitte midagi uut. Võib-olla oli see film mu jaoks lihtsalt ühe tuttava olukorra konstanteering, rabas rabavalt, aga ei ületanud kunstiliselt vajalikku künnist?

"Must luik" - kui inglist peab saama saatan

2011-02-26T12:22:00.004+01:00

"Must luik" (Black Swan) ei ole film igaühele. Selleks on see kunstiliselt liiga võimas ja keeruline. Sürreaalne ja verd tarretama panev. Vastuolulisi arvamusi tekitab ka, see tähendab, et osa vaatajaid peab seda väga tõetruuks, kuigi liialdustega filmiks (aga millises filmis või kunstiteoses ei liialdata?!), mõni jällegi arvab, et see film on lihtsalt hullumeelne fantaasia ja ebaloomulik. Üks tuttav võttis "Musta luige" kokku ühe lausega: "Tibi läks hulluks." Ei teagi, kas ma põhimõtte pärast ei taha sellise väitega nõustuda või mis? Igatahes minu jaoks oli hulluks minemine vaid vahend tegeliku sõnumi edastamiseks.

Ja mida rohkem ma "Musta luige" üle mõtlen, seda enam tunnen, et tegemist on filmiga, mida peab vaatama vähemalt kaks korda. Just kõigi kasutatud kunstiliste võtete pärast. Järg mängu ja päriselu vahel kaob esmavaatamisel mitu korda käest ära, aga just sürreaalsus võlub. See ei ole hollywoodilik.

Peaosatäitja, Ninat kehastav Natalie Portman, on peamine naispeaosa-Oscari kandidaat. Lugesin kusagilt, kuidas ta oli selleks rolliks valmistunud. Kõlas uskumatult. Olemuslikult on Nina puhta ja süütu tütarlapse kehastus, kellel ei ole justkui pahesid või vähemalt ei näita ta oma pahapoolt väljapoole. Tema ema on lapse ehk tema pärast pidanud loobuma balletitantsija karjääri ja on seejärel pühendunud tütre kaudu oma unistuste teostamisele. Teatrisse saabub uus tantsijanna Lily (Mila Kunis), kellest kiirgub muretust ja vabadust, kõik on tema jaoks lihtne. Täielik vastand Ninale. Tal ei ole ka ilmselt ideaale seadvat ema, vaid ta otsustab ise. Oleks tahtnud Lilyt ekraanil rohkem näha, aga siis oleks see olnud juba hoopis teine film.

Praegu on "Musta luige" idee näidata seda, mismoodi kunstnik rolli luues (sisemiselt) põleb või põleda võib. Traagilisest lõpust hoolimata aitab see film piltlikult mõista neid näitlejatöid, mis luuakse nii, et näitleja on loodud rollis veel mitu kuud hiljemgi. Mingit niisugust külge endas avades või näidates, muutudes justkui teiseks inimeseks, antakse endast tegelikult ilmselt rohkem kui kõik. Andekamaid kurnab niisugune pingutus ilmselt vähem, aga vähem andekad peavad sõna otseses mõttes üle oma varju hüppama.

Austraalia Tantsuteater ...

2011-02-26T10:03:00.001+01:00

... ehk mis teeb sinust "sinu". Pikima ajalooga kaasaegse tantsu teater Austraalias käis veebruari alguses Euroopa-ringreisi raames lavastusega"Be Your Self" ka siin. See oli erakordne! Tantsijaid oli lausa lust vaadata ja lavakujundus kindlasti üks ägedamaid, mida ma olen tantsulavastuste puhul kunagi näinud. Alguses üpris tagasihoidlik valges toonis lava, mille tagasein oli kaldus, muutus kümne tantsija teravate liigutuste ja ilmeka muusikalise kujunduse taustal aina elavamaks, kui valgus peale lasti.

Suurepäraste tantsunumbrite kõrval on "Be Your Selfis" suur osa ka sõnal. Kui suures saalis ja kajana mõjuv häält on võõrkeelsena pisut keeruline jälgida, aga õnneks on trupi kodulehel tekst inglise ja prantsuse keeles olemas. Mina lugesin seda pärast, sest ei suutnud nähtust kuidagi välja tulla. Otsisin Youtube'ist videoid ja tutvusin põhjalikumalt Austraalia Tantsuteatri tegemistega nende kodulehel.

Kui millegi kallal viriseda, siis lavastuse kallal. Olgugi et lavastus oli väga haarav, teema pigem raske ja süngevõitu, tundusid eri tantsud ikka kuidagi liiga pikad. Aga lõpp, kui nad sealt põrandast läbi hakkasid "voolama", oli ikka väga-väga võimas! Loodan, et tulevad mõne muu lavastusega ka veel Euroopasse.

Kuninga kõne

2011-02-20T13:59:00.000+01:00

Mina usun küll, et "Kuninga kõne" riisub tänavu Oscarite jagamisel koore. Mul puudub õigupoolest võrdlusalus, aga raske on kujutleda, et mõni teine film võiks olla veel parema stsenaariumiga või et Colin Firthile oleks vastast. Pealegi hästi tehtud ajaloofilmid lähevad enamasti nii lihtsatele vaatajatele kui ka kriitikutele.

1930. aastate Inglismaad kujutatakse väga tõetruult. Aga mitte ainult filmi põhiliin ei ole hästi jutustatud, vaid ka kõrvalliinid on kaalukad. Näiteks jäin ma filmi vaatamise ajal sügavalt mõtlema jälle Hitleri üle. Mida tunneb praegu sakslane, kui Teise maailmasõja eelõhtut meenutades jälle neid kaadreid Hitlerist näidatakse? Võib-olla on aeg praeguseks need haavad ära parandanud, aga veel kümmekond aastat tagasi maksid nad sõja kaotamise eest lõivu küll. Ja mitte ainult sõja kaotamise eest, ikka selle fašismiterrori eest.

Colin Firthi kehastatud George VI tõuseb troonile ainult sellepärast, et troonipärija loobub troonist. Uue kuninga lapsepõlve varjutavad hingelised traumad, mille tõttu tal on tõsine kõnehäire. Ta kogeleb, ei suuda sisuliselt rohkem kui paar-kolm sõna järjest öelda. Fakt faktiks, aga veelgi olulisem on, kuidas Colin Firth tulevase kuninga kogelemist jäljendab. Perfektne! Teiseks säravaks rollilahenduseks on Geoffrey Rushi logopeed, kelle puhul selgub hoopis, et polegi koolitatud logopeed, vaid asjaarmastaja. Nii et peaosa kõrval on siin veel ka äärmiselt tugev kõrvalosa.

Tulevast kuninganna Elizabethi mängib Helena Bonham Carter. Väga hästi mängib temagi. Aga üldiselt tundub, et nende kahe mehe sära taustal saavad selles filmis kõik särada. Seda enam, et suur osa filmist koosneb ju kuninga ja logopeedi dialoogist, mille taustal areneb välja siiras kahe mehe sõprus.

"Kuninga kõne" on hingega film, täpselt niisugune, nagu mulle meeldib. Ei mingeid eriefekte, aga väga-väga kõvasti kaasa elama panev. See on film inimlikkusest, võimust ja armastusest. Intelligentsusest ka. Selle viimase vastupidine näide on just need Hitleri-stseenid. Ega ma ei teagi, miks mulle Hitler nii kõvasti ette jäi ... Võib-olla tähtsustan seda osa filmist üle? Tundub lihtsalt, et see näitab eriti võimsalt, kuidas karm kord kammisteb inimesi. Soovitan "Kuninga kõnet" kindlasti vaadata!

Rahvusooper esineb Peterburis, Helsingis ja Moskvas

2011-02-20T10:24:00.003+01:00

Täna, 20. veebruaril toimuval Peterburi Jaani kiriku avamistseremoonial ja õhtusel pidulikul kontserdil esinevad rahvusooperi orkester ning solistid Heli Veskus, Rauno Elp ja Oliver Kuusik. Kontserdil on muu hulgas René Eespere “Glorietur” (“Ülistatagu”) esiettekanne, mille Eesti Kontsert tellis spetsiaalselt Peterburi Jaani kiriku taasavamise puhuks. Dirigendina teeb kaasa Arvo Volmer.

22. veebruaril tähistab Eesti saatkond Helsingis Eesti Vabariigi 93. aastapäeva Eesti Rahvusballeti etendusega. Helsingi Aleksanteri teatri laval tulevad ettekandele Marina Kesleri lühiballett „Othello“ Arvo Pärdi muusikale ja George Balanchine’i „Who Cares?“. Samal päeval toimub saatkonnas pidulik vastuvõtt.

Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril laulavad Heli Veskus ja Urmas Põldma Sergei Prokofjevi ooperi „Armastus kolme apelsini vastu“ etendusel Moskvas Helikon-operas. Helikoni solistid tulevad Estoniasse samas teoses osalema 15. aprillil, kui tähistatakse Prokofjevi 120. sünniaastapäeva.

Rapuntsel

2011-02-06T12:06:00.001+01:00

Veider lugu selle filmi nimega. Originaalpealkiri on ju "Tangled", aga kinodes reklaamitakse seda ikka vana tuttava muinasjutu ("Rapuntsel") nimega. Ja mitte ainult eesti keeles. Iseasi, mis muinasjutust alles on jäänud ...

Olin juhtunud "Rapuntseli" kohta lugema enamasti ainult kiidusõnu ja seepärast tekkis kange tahtmine filmi just kinos vaadata. Originaalversioon (ehk dubleerimata versioon) jookseb siin praegu (veel?) ainult 2D kujul. Aga ma ei ole kunagi olnud 3D-filmide austaja. Mitte millestki ei tundnud 2D-d vaadates puudust. Arvatavasti oleks vaid jäljekütist hobuse liigutused efektsemad olnud ...

Täna, päev pärast filmi vaatamist, tunnen ikka veel, et sellest sai nüüd küll mu lemmikmultikas. Hästi vahva ja lõbusa sisuga film on tegelikult palju-palju rohkem kui pelgalt lastefilm. Ei mäleta, et oleksin kunagi varem multikat vaadates lahinal nutnud. Nüüd nutsin! Vist umbes kolmandiku filmist, kuigi südamest naerma ajavaid kohti oli pikemaks ajaks. Põhiline ikka, et selle multika süžee ei ole naiivne, vaid hämmastavalt realistlik. Teostuslikult on õnnestunud luua film, mis ühtviisi hästi meeldib nii väikestele kui ka suurtele.

Tähelepanuväärne on Alan Menkeni muusika. "I See the Light" kandideerib ka Oscarile.

Kellele tänapäevastatud variandid vanadest saksa muinasjuttudest ei meeldi, sellele ei pruugi ka see film meeldida. Kuigi minu arvates ei ole algsest "Rapuntseli" loost selles filmis säilinud muud kui tüdruku võlujõudu omavad juuksed. Muinasjutule omaselt on muidugi ka lõpp hea. Oeh, lihtsalt väga-väga hea film!

R.A.A.A.M.-i "Antigone" Teheranis teatrifestivalil

2011-02-03T11:53:00.002+01:00

11.-20.02.2011 toimub Teheranis 29. Fadjri rahvusvaheline teatrifestival. Festivali põhiprogrammis mängitakse ka R.A.A.A.M.-i "Antigonet", mida saab vaadata Teherani teatrikompleksi "Shahr" pealaval neljal korral:
16. veebruaril kell 18.00 ja 20.30 ning 17. veebruaril kell 18.00 ja 20.30.

Eestis mängitakse "Antigonet" veel kolmel korral: 17., 18. ja 19. aprillil Teater NO99 saalis.

"Pygmalion" - mu lemmiknäidend

2011-01-27T11:30:00.001+01:00

ADG Europe'i "Pygmalion" oli pärast umbes aastast vahet juba teine lavastus, mida ADG Europe' repertuaarist nägin. Esimene oli Oscar Wilde'i "Kui tähtis on olla tõsine" ja just see esimene äratas trupi vastu nii suurt usaldust, et julgesin vaatama minna ka oma lemmiknäidendi järgi valminud lavastust.

Jah, "Pygmalion" on mu lemmiknäidend. Tekst on täpselt nii lõbus, et sellest ei tüdine. Karakterid on piisavalt realistlikud ja ajatud, et neile ei ole keeruline päriselus prototüüpe leida. Kuni selleni välja, et näidendi lõpp kisub kurbvalusaks ja iga lavastuse puhul tekib saalis lõpuks heale komöödiale omane vastuoluline olukord: pool saalitäit publikust naerab südamest, samal ajal kui teine pool otsib taskust või kotist pisarate kuivatamiseks taskurätikut. Eri eluetappidel võib üks inimene kuuluda nii esimese kui ka teise poole esindajate hulka.

Eelkõige teatakse "Pygmalioni" muusikaliversiooni "Minu veetlev leedi" järgi. Viimast saab praegugi Estonias vaadata.

ADG Europe'i "Pygmalion" on draamalavastus, kus rändtrupile omaselt on osatäitjate arv viidud miinimumini, s.t kõigis rollides on kokku viis näitlejat. Mõnevõrra veider on, et näiteks Eliza isa ja austajat mängib sama noor näitleja. See oli siiski esimene kord, kui ma nägin seda näidendit ingliskeelses lavastuses. "Hispaanias on Hooti Hirmsad vihmaHood" on originaalvariandis hoopis midagi muud. Kõik näitlejad on professionaalid ja eri karakterid mängitakse väga selgepiiriliselt välja. Lavakujundus on lihtne: peamiseks rekvisiidiks on kergesti liigutatavad valged seinad, mida kaunistatakse lilleliste kardinatega või üldse mitte millegagi. Teksti on pisut kohandatud ja teadlikult naljakamaks muudetud, mõned kohad mõjusid lausa uudseina. Lõpp on erinevalt muusikalist kurb. Arvestades, et ingliskeelset teatrit näeb siin väga harva, on väga kosutav vaadata just mõnd sellist professionaalselt tehtud klassikalavastust.

"Helisev muusika" Nokia Kontserdimajas

2011-01-12T20:46:00.001+01:00

Käisin esimest korda Nokia Kontserdimajas. Lava on lai ja sellepärast ei sobiks Vanemuise "Helisev muusika" ühegi teise Tallinna teatri lavale. Tallinlastel on aga võimalus lavastus ära vaadata, ilma et peaks sõitma paarisaja kilomeetri kaugusele. Ja vaadata tasub seda tükki päris kindlasti. Mitte ainult sellepärast, et muusika on hea, vaid ikka lavastuse ja näitlejate pärast.

Laupäevasel etendusel oli peaosas Hanna-Liina Võsa. Ma arvan, et tema ongi praegu Eesti parim muusikalilaulja. Igatahes oli ta Maria osas oma puhta hääle ja loomuliku olekuga imeline. Kapten von Trappi mänginud Jüri Lumiste jäi kahjuks varju, põhjuseks eelkõige mingi jama häälega. Ei saanud aru, kas ta oli külma saanud. Kindel on ju, et laulda ta oskab. :)

Ma ei saa selle lavastuse puhul siiski üle ega ümber just lavastusest, sest see on üks meisterlikumaid, kui mitte meisterlikem muusikalilavastus Eestis, mida ma näinud olen. Tõsi, ega ma neid väga palju näinud pole. Ühtki olulist kärbet võrreldes hästituntud ja paljunähtud filmiga ei olnud, pigem oli leitud nutikaid lahendusi teatrilaval keeruliselt teostatavate stseenide esitamiseks. Näiteks von Trappide hüvastijätukontserdi ajal, tagalavale kujutatud terrass, lapsedki olid õiges vanuses ja suuruses. Laste tõttu on sellise loo lavaletoomine üpris keeruline. Materjali mängimiseks on kõigil lastel palju ja laval olla tuleb ka küllaltki palju, rääkimata sellest, et mõni väiksem peab üksi laval olles pika repliigi veenvalt ette kandma. Seda toredam on tõdeda, et nad kõik olid väga tublid.

Mulle meeldisid väga veel Külliki Saldre ja Raivo Adlas. Esimene oli majapidajanna rollis alguses peaaegu lootuse kaotanud proua, kes oli lootust kaotamas ja võimetu ette võtma midagi, mis leevendaks kodus tekkinud sõjaseisukorda. Eri põhjustel ei pidanud ükski lapsehoidja selles majas kuigi kaua vastu. Lavastuse edenedes muutus majapidajanna usaldavamaks. Maria mõjus. Raivo Adlas oli vastandina justkui saanud võimaluse elada elu, mida ta igatses.

Piltide vahel kasutatakse lavastuses eesriidel Alpi-pilti. See on ehe. Filmilikult tuttav. Lavastuse lõpus ei jää tundmata ka Teise maailmasõja eelne segadus.

Idioodid või näitlejad ehk ...

2011-01-07T19:30:00.008+01:00

... lugu sellest, kuidas Juhan Ulfsak end mu südamesse lavastas ja kuidas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 8. lennu 4. kursuse näitlejatudengid end mu südamesse mängisid.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et lavastuse aluseks on Lars von Trieri samanimeline ammune film, millest ma enda üllatuseks ei mäleta muud, kui et mulle väga see film meeldis, ja seda rohelist värvi muruga aeda maja juures mäletan ka, mida on kasutatud Von Krahli Teatri "Idiootide" plakatil. Mõnd arvamust lavastuse kohta lugesin ka, näiteks Danzumehe ja Teatrinupu oma. Aga otsustavaks sai Operatsioon 11 oma.

Võidakse ju rääkida küll, et teatrisse minnes peaks endale kõigepealt selgeks tegema, mis see on, mida seal mängitakse. Ma natuke proovisin, aga see, mida laval nägin, erines algusest peale täielikult sellest, milleks olin valmistunud. Hea oligi, sest nii sain tõelise teatrielamuse osaliseks. Juhan Ulfsaki lavastus on lihtsalt geniaalne. Kujutlen ikka veel elavalt ette, kuidas selline asi sündis. Ühe suure protsessina, nagu Von Krahli Teatri lavastused kipuvad sündima.

"Idioodid" on lavastus teatrist, näitlejaks olemisest ja eneseleidmisest. Ausõna, ma sain nagu puuga pähe nende paari tunni jooksul. Rõõm, kurbus, valu ja helgus vaatasid mulle lavalt vastu ja inimeseks olemise ja saamise küsimused põrkusid alatasa vastu külma õhku. Julgemad ja need, kellele meeldib elada rohkem väljapoole, avanesid enam ja kinnisemad jäid tagaplaanile. Aga see ei ole üldse halb. See ei saagi halb olla, sest vaatajad on erinevad ja näitlejad on erinevad.

Aeg-ajalt kostub siit-sealt, et tõelised näitlejad tulevad lavakast. See oli üks mure nendel noortel. Ja teine oli muidugi see, kas ja miks nad seal üldse on. Kusjuures see küsimus on igaühe jaoks väga isiklik, sest kõik nad on väga erinevad. Mina vaatajana võin ja saan valida, kas ja mida ma vaatan, aga kas näitleja saab valida, kes ja kus ta on ... Elada on vaja ja siis ei pruugi olla võimalik midagi ära põlata.

Mõtted "Idiootide" etenduse ajal lõid mul pea ühtaegu klaariks ja segi. Aga kesisevõitu aplaus lõpus tähendas lihtsalt seda, et aplaus on niisuguse raputuse järel peaaegu kohatu. Harvadel-harvadel kordadel juhtub nii, et austusest näitlejate, lavastaja, tunde vastu ei ole vaja plaksutada, vaid tuleb astuda ruumist välja ja lasta teistel ka minna. Me ei peaks haavama kellegi sügavamaid tundeid ja tundmusi, me peaks vaatama enda sisse ja proovima otsida enda sisemist idiooti. Kas on õigus mängida idiooti, kui idioote on niigi maailm täis? Igatahes jah, suurepärane tükk!

Soul Kitchen

2011-01-07T15:21:00.003+01:00

Kui filmi avakaadrites näidatakse raudteeserva, kus raud on roostes ja rohi kollane, siis ei ole see film kindlasti mitte filmitud stuudios, kus miski pole päris, vaid see film võib kõikide heade asjaolude kokkulangemise tõttu olla hoopis väärtfilm. Sellised mõtted tekivad mõnikord.

Vaatasin paar päeva tagasi Artises "Soul Kitchenit" ja sain kõva kõhutäie naerda.

Õigupoolest oli "Soul Kitchen" kirjeldatud ja järgnenud alguskaadrite pärast väga paljutõotav, sest natuke ma juba arvan mõistvat illegaalide elu Saksamaal või mis tahes Euroopa riigis. Filmi sisuks on lugu kreeklasest, kes elab Saksamaal illegaalselt, pidades söögikohta nimega "Soul Kitchen". Koht on üsna jube ja veel jubedam on pilt, kuidas seal süüa tehakse. Ometi aitab see äri mehel hinge sees hoida ja vajaduse korral saab ta isegi oma venda aidata.

Kahjuks hakkab peategelase elu eri põhjustel üha kiiremini allamäge veerema. Tüdruk jätab maha, vend mängib äri maha, tervisehädad jne.

Filmi tempo läheb aina pöörasemaks ja naerukohti tekib üha juurde. Seetõttu makstakse lõivu filmi süžee eest. Alguses on kõik väga realistlik, aga siis muutuvad tegelased ebarealistlikuks. Õigemini moraalina jääb kõlama lihtne hea-halva vastandus. Liiga lihtsad karakterid.

"Soul Kitchen" on ehk liiga mustvalge, aga lihtsuses peitub ju võlu. Mulle sobis see film tollel õhtul suurepäraselt. Naersin pööraselt ja pikka aega hiljemgi oli väga hea olla. Ammu pole tundnud kinos, et läbinähtavad karakterid ja aimatavad stseenid panevad lihtsalt südamest naerma ja nautima. Soovitan!